Meil oli Tiidusega distsipliin väga paigas. Keegi ei julgenud talle väga midagi vastu öelda, sest karistused olid päris soolased. Kui laagrites käisime, siis need poisid, kes ujuda ei osanud, pärast laagrit oskasid.

Üks lugu Jäneda treeninglaagrist. Õhtul magama ei jäänud, ma kihistasin seal kellegagi. Pärast viit minutit öörahu ütles Tiidus, et Teever ja veel paar poissi püsti. Seal olid need pikad pingid ja ta käskis neid kahekesi otstest hoida. Ta ise vaatas, kuidas me hoiame. Mõtled ju, et see on kerge ja hoiad rahulikult kolm minutit ära, aga lõpuks värised korralikult. Hoidsime oma kümme minutit ära ja pärast seda kadus naerutuju täielikult.

Oli kord mäng ja ma olin alla oma taseme. Tiidus teadis, mis mu tase oli, ja kutsus mind platsi kõrvale, samal ajal käis mäng edasi ja ta rääkis minuga kaks minutit juttu. Läksin pärast tagasi ja teadsin, mida tegema pean.

Täiskasvanute klassist pean kindlasti Sergei Ratnikovi välja tooma. Kui midagi oli, siis ta ikka tegi sulle asjad selgeks. Raika (Ratnikovi hüüdnimi - R.V.) suutis iga satsi, kuhu ta läks, mängima panna. Hea emotsiooni ja duhhi pealt mängisid kõik tema satsid hästi.

Helgi Kolvidsson oli mul Saksamaal treener ja tema oli hoopis teistsugune. Ta oli Islandilt pärit ja isegi Indro Olumetsa ja Marko Kristali vastu koondisega mänginud. Ta oli inimtüübilt hästi hea inimene. Võib-olla jäi tal treenerina sellepärast natuke vajaka, aga tema sats mängis alati oma tugevuste peale ja ka tema suutis meestest alati maksimumi välja võtta.

Aga Marko [Kristali] pean ka välja tooma. Kõik muidugi rääkisid oma lugusid, et tema jalgpall oli liiga sirgjooneline ja nii edasi. Aga millest te räägite? Kõik on kõvad ilkujad. Vaadake Kristali saldot: neli aastat, kaks kulda, kaks hõbedat ja peale viimase aasta eurosarja avaringist edasi. Kindlasti saab ka tema asju paremini teha, aga tulge ja tehke üle. 

Koondises ma olin episoodiliselt. Paljud on Magnus Pehrssonit kirunud, aga mina nende hulka ei kuulu. Ta andis mulle pärast kaheksat aastat võimaluse. Ta on ka väga põhjalik ja kuna koondises veedetud aeg on niigi lühike, siis ongi vaja selle ajaga võimalikult palju mängijatele edasi anda. 

Rannajalgpallist

Ma võin küll öelda, et tahaks saada koondisesse, aga seda näitab aeg. Ma olen küll suur ja tugev, aga seal on omad nüansid. Ülepea käärlöögid peavad tulema une pealt, aga ma veel ei suuda ja pean seda kõike õppima. Ma jõuan küll vendadega joosta ja võidelda, aga seal on ikka muud ka vaja.

Eesmärk ja unistus on sinna saada, aga mitte midagi ei juhtu, kui ma sinna ei saa. Pigem ma tahan rannaliigas meistriks tulla. Koondises on muidugi au mängida, aga see pole mul prioriteet number üks. Teised on kaheksa-kümme aastat mänginud, siis ma lähen ja kohe mind võetakse? Mille pealt?

Nüüd ma olen ära öelnud, et ma hakkan seda mängima ja peab hakkama trenni tegema. Kindlasti ma pole endaga rahul, kui ma ei saavuta võistkonnaga püstitatud eesmärke. 

Ühtlasi soovin kõigile edukat jalgpallihooaega!