6 mõtet Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniiri esimeselt poolelt (0)
Milik on pildil, Lewandowski varjus. Seni. Foto: sportowefakty.pl
On mõneti sümboolne, et Euroopa meistrivõistluste alagrupiturniir jõudis poole peale turniiri esimese 0:0 viigiga. Kuigi ründava jalgpalli võidukäigust on vara rääkida, vastutab selle 0:0 viigi eest rohkem Poola noor ründaja Arkadiusz Milik kui meeskondade kaitsev lähteasend.
C-alagrupist, Poolast ja mustadest hobustest alustamegi. Kui 1:0 võit Põhja-Iirimaa üle oli ilmselt senise turniiri ühepoolseim mäng, siis väravateta viik Saksamaaga näitas, et poolakatega tuleb arvestada. See, et Robert Lewandowski on püsinud küllaltki vaiksena, räägib rohkem Poola kui nende säravaima tähe kohta. Ühe mehe seljal kaugele ei purjeta - pane tähele, Wales -, küll aga võivad veidi ebastandardsemad koondised sel korral edukad olla. Horvaatia maagilise keskväljaga, Itaalia raudse kaitsega.
Hobustele lubab edu tavapärasest lahjem soosikute ring, kus Itaaliagi ennast üldjuhul koduselt tunneks. Valitsev maailmameister Saksamaa on läbi teinud väiksemat sorti põlvkondade vahetuse ja tunneb puudust päris ründajast. Valitsev Euroopa meister Hispaania ei oska enda omaga midagi peale hakata, pealegi tundub, et kaheksa aastaga on kõik vasturohu selgeks saanud. Prantsusmaa, võõrustaja, on Rumeenia ja Albaania alistamisega näidanud iseloomu, kuid mitte selget võimekust 10. juulil triumfeerida. Inglismaa? Portugal? Ei...
Eden Hazard ei ole ka Marc Wilmotsi käe all särama löönud. Foto: 90min.com
Belgia? FIFA edetabeli põhjal soosik, aga tahestahtmata jääb tunne, et Marc Wilmotsi käe all ei saa sellest põlvkonnast Belgia jalgpalliloo esimest päris kuldset. Kaks aastat tagasi MM-il veerandfinaalis langemise järel süüdistas ta Argentinat liialt kaitsvas lähenemises, nüüd kasutab aga Marouane Fellainit number kümnena. Ja milleks lõhkuda Tottenhamis briljantselt toimiv keskkaitsepaar Jan Vertonghen-Toby Alderweireld? Belgial on potentsiaali olla see suurfavoriit, keda neist oodatakse, aga ilmselt mitte tänavu ja ilmselt mitte Wilmotsiga.
Kui Belgia mannetust kaotusest Itaaliale üldse midagi positiivset leida, siis on selleks asjaolu, et 24 meeskonna lubamine Euroopa meistrivõistlustele on alagrupiturniiri olemust muutnud. Kuigi teatud mõttes on iga mäng saanud varasemast veelgi suurema kaalu, lubab see ometi eksida. Kaheksandikfinaali pääsmeid jagatakse üsna heldelt ja see on andnud lisamotivatsiooni eelkõige väiksematele riikidele, sest kolmest mängust kaks võitu võtta on raske, üks aga igati realistlik. Pea kõigil turniiri osalistel on viimases voorus veel midagi mängus.
Ungari korraldas ühe senise turniiri suurima oki. Foto: indianexpress.com
Nii olemegi näinud, et hoolimata lahjenenud supist ei ole turniiril autsaidereid selle kõige otsesemas mõttes - Ukraina võib lennuki sooja panna, kuid Saksamaale kõva lahingu andnud meeskond on rohkem asjaolude kokkulangemise ohver kui autsaider. Need, kellele turniiri eel võis ennustada kurba kogemust, ei ole põrunud - Põhja-Iirimaal ja Ungaril on kirjas magusad võidud, Islandil suur viik, Albaanial küll kaks teenimatut kaotust. Ei oleks üllatus, kui kõik lõpuks siiski alagrupiturniiriga piirduvad, kuid vähemalt esialgu on kõik valmis edasipääsu ründama.
Turniiri eel kardeti, et iga punkti, iga võidu väärtus paneb meeskonnad mängima väga kaitsest lähtuvalt ja väravatesadusid tõesti näha saanud ei ole, kuid kohtumistele on lähenetud ratsionaalselt. 18 mängus on löödud 34 väravat, neist vaid 4 esimese pooltunni jooksul ja 10 esimesel poolajal; just avapoolaeg on väga paljudes mängudes olnud unustamist väärt vaatamine, teised poolajad aga need, millest pärast lõpuvilet räägitakse. Hoolimata põhjalikust videoanalüüsist (või tänu sellele?) peavad meeskonnad teineteist kompama, et täit pilti ette saada.
Aga pettuma pole seni pidanud.
