Argentiinlaste ületatud ja ületamatud mäed (10)
Argentina jalgpallikoondis kindlustas teisipäeva õhtul üle noatera koha 2018. aasta MM-ile. Peatreener Jorge Sampaolil seisab enne järgmist suve ees raske ülesanne, mida raskendab veelgi koduses alaliidus valitsev kriis.
Olukord, millest 18-aastane Marcelo Trobbiani end leidis, oli enam kui sürreaalne. Argentina koondise abitreeneri Miguel Ignomiriello poolt rahvusmeeskonna treeninglaagrisse kutsutud Trobbiani polnud veel Boca Juniorsi reservidegi eest debüteerinud, ometi istus ta nüüd koos 13 koondisekaaslasega 3600 meetri kõrgusel, protesti märgiks peas Ku Klux Klani kurikuulsaid maske meenutav valge pabertorbik.
Trobbianile oleks saanud andestada, kui ta oleks sel hetkel ennast näpistanud, lootes üles ärgata ühest tõeliselt veidrast õudusunenäost - 70 päeva kestnud luupainajast, mille alguses saatis Argentina jalgpalliliit AFA noore koondise kõrgmäestikku treenima ja unustaski nad piltlikult öeldes sinna. Trobbiani ja tema kaaslased said Argentinas tuntuks kui Seleccion Fantasma – unustatud fantoomkoondis.
Argentina jaoks pole kõrgmäestik olnud lahkelt oma ande pakkuv võõrustaja. Albiceleste ei olnud 2800 meetri kõrgusel Quitos võitnud alates 2001. aastast, märtsis jäädi veel 800 meetrit kõrgemal La Pazis kahe väravaga alla Boliiviale. Teisipäeva õhtuks olid argentiinlased end surunud nurka, kust väljumiseks tuli mägi ületada nii füüsiliselt kui vaimselt. Võit Ecuadoris tähendanuks vähemalt kohta play-off’is, kaotus aga midagi hoomamatut, võimatut, mille täideminemisel oleks maailmakuulsad mängijad võinud Andides sama hästi kui maa alla vajuda - kaduda mägedesse nii, nagu Seleccion Fantasma tegi seda 44 aasta eest.
Kui Ecuador pärast 40 sekundit kestnud mängu juhtima läks, lõid sotsiaalmeediasse tehtud miljonid postitused särama telefonid nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Inimesed, kes enne mängu olid Argentina võidus kindlad ja ei vaevunud kohtumist vaatamagi, haarasid nüüd kibekiiresti televiisoripultide järgi, sest kui Argentinal jääb Di Maria, Dybala, Agüero, Mascherano, Banega ja Higuainiga tõesti MM-ile minemata, ei saanud seda ometi nägemata jätta. Koondise kroonijuveelil Lionel Messil olid aga teised kavatsused.
Ta näeb välja, justkui oleks ta tehtud lihast ja luust, nii nagu sina või mina, nagu kes iganes, kuigi kõik tõendid viitavad vastupidisele. Mitte ainult need Quitos löödud kolm väravat, aga see, et üks mees kannab kõlavatest nimedest koosnevat koondist sellise jõuga oma turjal, on ühelt poolt imeline, teisalt naeruväärne. Orkester suudab muusikat mängida ka siis, kui neil puudub dirigent. Samamoodi mängis Argentina mitmes mängus jalgpalli ka ilma Messita. Sümfooniast on asi aga kaugele jäänud. Argentina vedas end Messi toel MM-finaalturniirile, kuid kriis riigi jalgpalliliidus oleks Messi võinud ka koondisest eemale jätta ja ilma temata poleks Argentina kindlasti üle finišijoone roomanud.
Põhjus, miks Marcelo Trobbiani ja veel 15 noort argentiinlast 1973. aasta juulis kaheks kuuks tuhandete meetrite kõrgusele laagrisse saadeti, oli lihtne. 1970. aasta MM-ilt pettumusega kõrvale jäänud Argentina oli välja võidelnud 1978. aasta MM-i korraldusõiguse, kuid selle säilimiseks pidid nad kindlasti 1974. aasta finaalturniirile pääsema. Lõuna-Ameerika tsooni vana süsteemi järgi pidi Argentina võitma grupi, kuhu lisaks neile kuulusid Paraguay ja Boliivia ning kodumängude üle ei muretsenudki eriti keegi.
Probleemiks võis kujuneda matš 3600 meetri kõrgusel La Pazis. Altminek polnud aga võimaluseks. Koondise nimekas peatreener Omar Sivori ja tema parem käsi Miguel Ignomiriello koostasid suve alguses plaani, mida mäletatakse Argentina jalgpallifolklooris veel tänagi.
Toona peeti valikmängud nelja nädala jooksul septembris ning Sivori ja suurem osa Argentina A-koondisest lendasid juulis Hispaaniasse, et kolmeks matšiks treenida Euroopa meeskondade vastu mängides. Vähem tuntum Ignomiriello tõmbas lühema kõrre. Samal ajal, kui endine Torino Juventuse staar Sivori Argentina tippudega muuhulgas Tenerifel ja Mallorcal peesitas, valis Ignomiriello välja 16 noort, mõnede mööndustega sisuliselt U-21 koondise, kellega lennati La Quiacasse, La Paziga sama kõrgel asuvasse Boliivia linna, et seal kaks kuud kõrgmäestiku õhuga aklimatiseeruda. Ignomiriello noor meeskond sai ülesandeks Boliiviat lüüa nende enda mängus. Probleemid ilmnesid aga juba vahetult pärast lennukist maha astumist.
Kui Ignomiriello ja tema hoolealused, kelle hulka kuulus muuseas ka hilisem koondise legend Mario Kempes, La Quiacas asuvasse ainsasse hotelli jõudsid, selgus, et alaliit oli jätnud nende tulekust ette teatamata ning maja oli remondiks suletud. Ignomiriello võistkonnaga kaasa reisinud ametnikud leidsid varajastel hommikutundidel majutuse Loode-Argentina linnakeses Tilcaras, kuid see tähendas, et nad pidid igal hommikul sõitma 200 km kaugusel asuvasse treeningbaasi.
Lisaks kõrgmäestikuõhust ja pikkadest vahemaadest tingitud füüsilisele väsimusele hakkasid Buenos Airese, Rosario ja Cordoba kärarikastes keskkondades üles kasvanud noori mängijaid rõhuma ka väljasurnud maakohad, kus rahapuudusel ööbiti. "Tilcara vaiksed ööd hakkavad meid hulluks ajama," kirjutas Ruben Glaria. "Humahuacas mängides kaalus mu pea terve tonni… keegi ei räägi meile, mis tegelikult toimub."
"[Noort koondist külastanud El Grafico reporter] Jose Maria Otero käis AFA-s mitmel korral vastuseid otsimas," meenutas Ignomiriello hiljem. "Nad ei teadnud, kus me olimegi. Neid ei huvitanud. Otero pani meile nime, kirjutades artikli "Seleccion Fantasma: keegi ei tea, kus nad on"."
Et AFA oli Ignomiriello meeskonna jumala armu kätte jätnud, sai lõplikult selgeks Cuscos. Linna hotellis polnud 16 jalgpallurile piisavalt toitu, mistõttu käis Ignomiriello Buenos Aireses alaliidult abi küsimas. Seal tehti talle selgeks, et AFA-l ei jätku isegi raha, et maksta kinni mehe tagasilend Peruuse.
Järgmise kuu aja jooksul mängisid Marcelo Trobbiani, Mario Kempes ning teised Fantasmad Peruus ja Boliivias pea 20 treeningmatši – selleks, et maksta peavarju ning napilt söödava toidu eest. "Ma võtsin selles laagris kaheksa kilo alla," meenutas Kempes. "Me magasime tubades, kuhu oli litsutud neli narivoodit ... Kaks meist ei pidanud vastu ja lendasid sugulaste abil tagasi Buenos Airesesse."
Kahekuuline ettevalmistustsükkel, mis oli mõeldud ühe MM-valikmängu tarbeks, oli saanud ellujäämislaagriks. Enne Sivori ja A-koondise saabumist otsustasid mängijad AFA vastu hääletult protesteerida, otsustades nüüdseks kuulsal fotol pabermaskidega omaks võtta Otero poolt antud nime. Kui fantoomid, siis fantoomid.
Jah, kolmas järjestikune kaotus suurturniiri finaalis oli üheks põhjuseks, miks Messi möödunud aasta suvel emotsionaalselt koondisekarjääri lõpetas. Triumfile nii lähedale jõuda, kuid sellest siiski ilma jääda põhjustab vaimset väsimust. Veelgi enam teeb seda aga teadmine, et riigi jalgpalliliit ei suuda kodus korda majja lüüa.
Koondist nörritas see, et alaliit ei saanud USA-s toimunud Copa America Centenario logistilise poolega absoluutselt hakkama ja nagu näitas Seleccion Fantasma enam kui 40 aastat tagasi, polnud see AFA esimene suurem möödalask. Probleemid ulatuvad aga oluliselt sügavamale kui mõned ebameeldivad lisalennud. Argentina jalgpall on juba aastaid olnud kriisis, mis ei taha kuidagi lõppeda.
Kuigi vanaemad, pereisad ja koolilapsed Mendozast Buenos Aireseni ei jäta vahele ühtegi katoliku kiriku missat, on Argentina tegelikuks ühiseks religiooniks futbol. Jalgpall on Argentina kultuuripärand, sotsiaalne nähtus, mis ühendab ühtviisi nii rikkad kui äärmises vaesuses siplevad elanikud. See on ohtlik kombinatsioon. Üheski teises maailma nurgas pole ultrafännidel sellist võimu kui barra bravadel (raevukatel jõukudel) Argentinas.
Klubid pigistavad silma kinni, kui barrad pressivad raha välja staadionitel ja nende ümbruses suupisteid müüvatelt kioskitelt, samal ajal müüvad barrad suure vaheltkasuga teistele fännidele pileteid, mis on klubi barradele tasuta jaganud. Narkootiliste ainete müük on samuti levinud tegevus. Vastutasuks on barrad klubidele lojaalsed, hääletades sobiva kandidaadi poolt kohalikel valimistel, ähvardades neid, kes hakkavad oma nina liigselt klubi tegemistesse toppima või võttes sisuliselt üle turva- ning politseimeeskondade tegevuse.
Rühmituste liikmete kombitsad ulatuvad kõikjale ja nii on barrad esindatud ametiühingutes ja poliitikas. 2014. aasta lõpus pagendasid barrad Argentina suuruselt kolmanda klubi Independiente presidendi, näidates kogu maailmale, kes riigis tegelikult ohje peos hoiab. Ka mängijad ja treenerid peavad barradega häid suhteid hoidma, peamiselt neile rahalisi kingitusi tehes, sest tribüünidel on mängijate ostmise ja müümise ning treenerite palkamise ja vallandamise üle suur sõnaõigus.
2009. aastal algatatud kiiduväärt programm Salvemos al Futbol (Päästame Jalgpalli) on toonud endaga kaasa palju positiivseid muudatusi, aga ka selle, et lisaks rivaalklubide fännidele võitlevad barrad senisest veelgi enam ka isekeskis. Ikka selleks, et rohkem võimu saada.
2010. aasta MM-i eel lõi toonane Argentina president Christina Kirchner organisatsiooni HUA, mis maksis kinni Lõuna-Aafrikasse reisinud Argentina fännide lennupiletid. Ei ole vist mõtet välja tuuagi, et HUA-s olid esindatud põhimõtteliselt iga Argentina suurema klubi ultrarühmituste liikmed. Kuidas barrade vastu võidelda, kui riigi valitsus ja alaliit lubavad hirmust, saamatusest või korruptsioonist sellisel asjal juhtuda?
Kaks nädalat pärast seda õhtut Maracanal, kui Gonzalo Higuaini siiani uskumatuna näiv möödalöök ning Messi enda nurjunud võimalus argentiinlasi öösel jätkuvalt võpatades ärkama panid, suri veerand sajandit Argentina jalgpalliliitu ohjanud Julio Grondona. Lisaks sellele, et ta ehitas Ezeizasse koondisele mõeldud modernse treeningkeskuse, oli Grondona suurepärane poliitik, kellel oli lähedasi sõpru nii valitsuses kui FIFA-s. Ehk just seetõttu saatsid tema valitsusaega, mille jooksul kaotas Argentinas jalgpallivägivalla tõttu elu 190 inimest, hulk korruptsiooniskandaale.
Paljude arvates tähendas tema surm Argentina jalgpalliloos uue institutsioonilise lehekülje kirjutamist, aga kui selgus, et uueks presidendiks kandideerivad kaks grondonistat, Luis Segura ja Marcelo Tinelli, levis arvamus, et muutuma ei hakka suurt midagi. Argentina üks suurimaid telestaare Tinelli on karismaatiline ja mõnevõrra uuenduslikum, mistõttu pole eriti raske näha, miks ta algselt kõigis populaarsustabelites Segurat edestas.
Tinelli tegi aga saatusliku vea – samaaegselt olid Argentinas toimumas presidendivalimised ning Tinelli kutsus oma saatesse Kirchneri-meelse Daniel Scioli. Uueks presidendiks sai hoopis Mauricio Macri. Nagu Argentinas ikka, langes Tinelli populaarsus pärast seda märgatavalt ja AFA valimiste ajaks hinnati teda ning Segurat üsna võrdseteks kandidaatideks. Ei saa öelda, et järgnenud farss oleks olnud täiesti ootamatu, kuid see annab üpris tabavalt edasi Argentina jalgpallis viimastel aastatel valitsenud olukorra.
75 hääletajat üle kogu Argentina. Lihtne matemaatika – 38 häält 37 vastu tagaks ühele kandidaadile võidu. Ometi jäid hääled viiki 38:38 ... Koheselt väideti, et kaks hääletussedelit olid „kokku kleepunud“, mistõttu läks üks hääl lugemisele kahekordselt. Jahmunud kandidaadid nõudsid kordushääletust, aga seda ei olnud võimalik läbi viia – Crucero ja Excursionistase klubide delegaadid olid juba lahkunud, sest barrad olid telefoni teel nende perekondi ähvardanud. Hiljem selgus, et Segura-meelsed barrad pakkusid esiliigaklubi Rivadavia presidendile Leonardo Lopezele tema hääle eest pool miljonit peesot. FIFA-l ei jäänud muud üle, kui määrata Argentina jalgpalli juhtima nn normaliseerimiskomitee.
"[Meie] jalgpall on tõelises kriisis," tunnistas Argentina president Macri aasta alguses. "Ehk isegi kõige suuremas, mida see riik iial näinud. Meie jalgpallijuhid otsivad kerget väljapääsu, selle asemel, et probleemidega tegeleda. Nad ei võta asja tõsiselt."
Märtsis nõustusid Argentina liiga mängijad maksmata palkade tõttu ühiselt streikida. Koos enim kannatanutega – näiteks pidi kolmanda divisjoni klubi Excursionistade kaitsja Ramiro Montenegro valima, kas maksta üüri või osta oma kolmele lapsele süüa – seisid solidaarselt kõrvuti ka Argentina kõrgliiga tippmängijad, kellele olid palgad kohale jõudnud õigeaegselt. Streik kestis 80 päeva.
Kui Messi sai FIFA-lt märtsis neljamängulise võistluskeelu, levis Argentinas arvamus, et see on rahvusvahelise alaliidu viis Argentinat AFA kaose tõttu karistada, samal ajal sai normaliseerimiskomitee juht Armando Perez keelust teada televisiooni vahendusel. "Ma loen pealkirju, mulle öeldakse, et keeld on FIFA ametlikul kodulehel, aga meie AFA-s pole midagi kätte saanud," sõnas Perez, demonstreerides AFA abitust ka siis, kui mängus oli koondise kapteni edasine saatus. "Noh, kui see on ametlikul kodulehel, on see ilmselt tõde," kratsis Perez pead. Kes ei tahaks ometi sellise alaliidu egiidi all mängida?
Messi, Argentina juhendaja Jorge Sampaoli ning ülejäänud asjaosalised täitsid teisipäeva õhtul Quitos küll miinimumeesmärgi, aga seda tehti kopsudest viimast võttes. Sõna otseses mõttes. Oli selge, et eelmise peatreeneri Edgardo Bauza jaoks käis ülesanne üle jõu, aga tema käe all saadi vähemalt Messi tagasi.
Ka Sampaoli palkamine neli vooru enne Lõuna-Ameerika valiksarja lõppu oli tegelikult riskantne otsus, sest ta on treener, kelle filosoofia läheb vastuollu koondise praeguste võimalustega. Argentina on riik, kus on alati valitsenud la nuestra (ekstravagantse, tehnilise mängustiili) ja con huevose (noh - nendesamustega - mängimise) sünergia. Sampaoli-aegne Tšiili oli selle elav näide – kõrget pressi armastav meeskond, kes on tehniliselt suurepärane (Alexis Sanchez), aga kaitses ülimalt agressiivne ja verejanuline (Arturo Vidal).
Enzo Perez oli Ecuadori vastu suurepärane, aga vaid temast ei piisa. Kolm aastat tagasi koondise MM-finaali tüürinud Alejandro Sabella tunnistas, et valiksarjas ei jäänud tal nähes vastasmeeskondi rünnakule tormamas üle muud, kui "silmad kinni pigistada ja palvetada".
Oma viimast suurturniiri alustav Javier Mascherano võib jätkuvalt olla koondise hing, aga Ecuadori vastu jäi ta koos partneritega vasturünnakute takistamisel mitmel korral hätta. Argentina väravapostide vahel seisab viimasel viiel hooajal klubitasandil vähem kui 50 mängu kaasa teinud Sergio Romero ning fännidesse ei süsti enesekindlust ka see, et Sampaoli on suurt liikuvust nõudvas kolmeses kaitseliinis katsetanud ka AS Roma Federico Faziot, kuigi tema stiili iseloomustab pigem linnarivaali Lazio ründaja Ciro Immobile perekonnanimi...
Mured kaitses on mündi üks külg, teisalt peab Sampaoli leidma mängijad, kellega ümbritseda meeskonna kroonijuveeli Messit. Sampaoli kinnitas augustis, et Argentina vajab Mauro Icardit, aga teda koos Messi ja Paulo Dybalaga mängitada ei õnnestunud – meestel puudub omavaheline keemia. Nii mõnigi riik ütleks, et kui 18 mängust seitsme võitmine ja Lõuna-Ameerika tsoonis kolmanda koondisena MM-ile pääsemine tähendab kriisi, oleksid nad nõus igapäevaselt sellist kriisi läbi elama. Ometi ei jää neilgi nägemata fakt, et traditsiooniliselt oma ründejõu poolest tuntud Argentina suutis 18 mänguga lüüa vaid 19 väravat – vähem, 16, sai kirja vaid Boliivia.
Kui Argentina loeb ennast MM-i suurfavoriidiks, on nad kaheksa kuud enne finaalturniiri algust raskes seisus? Jah, kahtlemata. Kas Jorge Sampaoli on õige mees koondise käekäiku muutma? Absoluutselt kahtlemata. Sampaoli näol on tegemist treeneriga, kes ei karda langetada raskeid otsuseid. Kuigi koondised kogunevad oluliselt harvem kui juhendajad tahaksid, on Sampaolil kogemused tagataskus.
Kui MM-ini jääv aeg annab näiteks tunnistust sellest, et Dybala ei sobigi Messiga kokku ning tipuründaja kohal on meeskonnale kasulikum Messi lähedane sõber Agüero või kasvõi Dario Benedetto, peab üks Argentina viimaste aastakümnete talendikamaid mängijaid Venemaal lihtsalt pingil istuma. Üksik mängija (välja arvatud Messi) ei kaalu üles süsteemi edu ja seda peaks Argentina omast käest väga hästi teadma.
Kui Sivori ja tema A-kategooria staarid La Pazi jõudsid, leidsid nad kohatäitjaks olnud noortekoondise asemel eest karastunud ja trotsi täis mehed. See oli kahe maailma kokkupõrge. Ignomiriello ja tema hoolealused teadsid, et Sivori tähtmängijad said Lõuna-Euroopat nautida täie raha eest: nüüd tulevad nad La Pazi, pärast seda, kui meie oleme kaks kuud unustatud olnud ja marsivad mängus Boliivia vastu väljakule?
"Enrique oli suurepärane mängija ja nagu kõik superstaarid, oli ta raske iseloomuga," rääkis Ignomiriello. Sivori meeskonda kuulunud mängijad rääkisid hiljem, et mees oli Hispaanias mitmel korral lubanud noortele helistada ja nende olustiku kohta küsida, kuid ei teinud seda kordagi. "Ta kõndis meist lihtsalt mööda, ei teretanud ega surunud kättki," meenutas üks kõrgmäestikuveteranidest.
Kuigi mängijad lõrisesid vihast, jäi Ignomiriello rahulikuks ja koos Sivoriga leiti kompromiss: Boliivia vastu tõmbavad Argentina särgi selga Sivori väravavaht ja kolm väljakumängijat, vähem, kui algselt planeeritud. Koondise selgroo moodustas Seleccion Fantasma.
70 rasket päeva tõid Argentinale La Pazis edu. Üks fantasma - Oscar Fornari - lükkas peaga väravasse teise - Aldo Poy – tsenderduse ning Argentina kindlustas koha MM-ile. Kohtumise lõpus tuli väljakule ka Trobbiani, kes tegi seega Argentina eest debüüdi enne, kui jooksis platsile Boca Juniorsi reservidegi eest.
Järgmisel suvel lõppes Argentina teekond MM-il aga teises ringis, 16-st ränkrasket laagrit alustanud mehest pääsesid koondisesse vaid Kempes, Poy, väravavaht Ubaldo Fillol ning Ruben Glaria. Vaatamata kahetistele mälestustele naasis Trobbiani 13 aastat hiljem Tilcarasse, olles osa Carlos Bilardo 1986. aasta MM-iks valmistuvast koondisest – seekord olid mäestikulaagris lisaks teistele staaridele kaasas ka Diego Maradona, Daniel Passarella ja Jorge Burruchaga, seekord oli laager professionaalne. Argentina alistas MM-finaalis Lääne-Saksamaa 3:2 ning justkui tänuks, kahte põlvkonda siduvaks hetkeks, pääses lõpuminutitel väljakule ka 31-aastane Trobbiani.
Vanade olijate ning uute talentide puslelik kokkupanek on Argentina koondise prioriteediks ka nüüd. Vahemikus 1995-2007 võitis Jose Pekermani poolt tugeva vundamendi saanud Argentina noortekoondis U-20 MM-i viiel korral, kuid Pekingis võidetud olümpiakulla järel saatis meeskonna peatreener Sergio Batista AFA-le hoiatuse, et talente tootev konveierilint on kinni kiilumas.
Pärast 2007. aasta triumfi polegi Argentina noored enam nelja parema hulka jõudnud, selle aasta mais jäädi toppama alagrupis. Sampaoli võib ehk lohutust leida sellest, et noortesüsteemi haldab nüüd Juan Sebstian Veron, kes tunneb endise tippmängijana riigis valitsevat olukorda väga hästi.
43 aastat on möödunud sellest, kui Argentina jalgpalliliit jättis omaenda mängijad Andidesse saatuse hooleks ning koondislased vastasid sellele hääletu, kuid vastuolulise protestiga. Mäed ei saanud Argentinast jagu siis ja ei saanud ka teisipäeval Ecuadoris. Neil on Messi, keda, nagu Maradonatki, stiliseeriti hispaaniakeelses meedias pärast teisipäeva järjekordselt kui D10S (jumal).
Argentinale edu toomise eesmärgil võib Messi palju ohvriks tuua, kuid temagi aeg on ümber saamas ning nagu lõppenud valiktsükkel näitas, pole Argentina olukord ilma temata sugugi roosiline. Argentina jalgpalliliit peab tõele näkku vaatama - noorte- ja liigasüsteem vajavad uut lähenemist ning kodune jalgpallielu taaskäivitust, sest vastasel juhul jäävad tänaseks alistatud mäed edaspidi alistamatuteks.
