Ivar Lepik: Kuidas ma Läti koondise kaptenile atškoo tegin (0)
Amatöörjalgpalluri elu mängib vahel kätte huvitavaid kaarte. Sel nädalal sain võimaluse osaleda ühel erilisel turniiril.
Kirjutasin juunis, kuidas 100+ maavõistlus ja sellega kaasnenud võimalus reisida Soome oli amatöörile pidupäev. Kirjutasin: "Mängisid noored ja vanad, mängisid pundid, kes igapäevaselt koos ei käi, kelle jaoks oli see võibolla hooaja või mitme aasta ainus jalgpallimatš."
Sarnast kogesin sellel neljapäeval, kui avanes võimalus koos spordiajakirjanikest kokku pandud meeskonnaga lõunanaabreid lätlasi väisata. Üsna selgelt kategooriasse "hooaja või mitme aasta ainus jalgpallimatš" kuuluva pundiga sõitsime väikesesse Läti rannikulinna Enguresse, et võtta osa esimesest Arturs Vaidersi nime kandvast turniirist.
Põgusalt taustast - mullu sügisel siit ilmast lahkunud Vaiders oli läbi ja lõhki spordiajakirjanik, kelle südames oli kõige soojem koht reserveeritud jalgpallile. Nii kutsusid Läti jalgpalliliit ja Artursi naine, europarlamendi saadik Inese Vaidere kokku Balti riikide ajakirjanikud, et vutti mängides meest meenutada. Peab tõdema, et võõrustajate külalislahkus ja kogu korraldus oli laitmatu.
Eesti jalgpalliajakirjanikele oli see esimene kord mõnest sellisest turniirist osa võtta ja turniiri üllas eesmärk tähendas, et tegelikult ei olnud oluline, kes võitis ja kes kaotas - aga olgu märgitud, et selgelt lühima pingiga eestlased pidid sel korral leppima kolme kaotuse ja tabeli järgi viimase kohaga, võitsid leedukad.
Lisaks kolme riigi ajakirjanikele võttis turniirist osa kohalik Engure võistkond, kes asendas viimasel hetkel loobunud bändi Brainstorm. Suur oli meie üllatus, kui lisaks kohalikele lastele jooksid kohe esimeses mängus meie vastu väljakule Läti koondise kapten Kaspars Gorkšs ja suurim väravakütt Maris Verpakovskis.
Minu nooruses imetlesime toona karjääri tipul olnud Andres Operit, aga midagi vähemalt sama erakordset oli selles Verpakovskises, lätlaste jaoks legendaarsetel 2004. aasta Euroopa meistrivõistlustel värava löönud mehes. Mul oli au olla kohal 2014. aastal Liepajas, kui ta koondisekarjäärile Eesti vastu joone alla tõmbas, aga nüüd temaga väljakut jagada?
Selgus, et hoolimata jooksutossudes mängimisest ei ole Verpakovskis oskusi kaotanud. Et vastu astus ka Gorkšs, kes alles juunis Riias Skonto staadionil Eesti koondise vastu kaptenipaela kandis, oli ainult boonus. Tema kostitas meid ka turniiri ehk ilusaima väravaga, kui oma kolmandikult kõrge kaarpalli ristnurka riputas.
Aga selle mängu enim räägitud moment eestlaste poolel ei olnud pärast lõpuvilet mitte Gorkšsi värav või seis tablool, vaid see, kuidas ma talle (tõsi, mälule järgi vist mitte planeeritult) atškoo tegin ehk palli jalge vahelt läbi lükkasin.
Loomulikult ei andnud lätlaste kangelased endast kõike välja, aga see ei vähenda sealt mängust saadud emotsiooni väärtust - ütleme nii, et teist korda elus sellist asja vist ei juhtu. Huvitavate seikade terviseks!
