Kaheksa soovi 2018. aastaks (3)
Uue aastaringi algamise puhul heitsime pilgu eesootavale ja sellele, mida 2018. aastalt ikkagi tahta võiks.
Nagu värskelt Harry Kane'i peal kogetud, on ühe aastanumbri kulmineerumisest saanud jalgpallimaailmas statistikasõprade pidu, mis lõppkokkuvõttes kellegi kapile karikaid ei too. Aga tore on ikkagi ja rõõmustada saavad ka Tottenhami poolehoidjad.
Kas Mauricio Pochettino suudab neile rõõmu pakkuda ka kevadel, me ennustama ei hakka. Jätame kristallkuuli uurimise selgeltnägijate tuleproovi hooleks ja paneme isekalt kirja kaheksa soovi, mida uuelt aastalt tahta.
Head uut aastat Soccernet.ee välismaa toimetuse poolt!
- Et Meistrite liiga tähtsad mängud mööduks skandaalivabalt
Pärast veidi unisemat jaanuari algab aasta teine kuu veebruar ja siis naaseb pausilt ka Meistrite liiga. Igafänn teab, et mänguks läheb alles kevadel, sest terad on sõkaldest eraldatud ja 16 parimat asuvad isekeskis võitjat selgitama.
Kohe kaheksandikfinaalides näeme paare, mis suu vett jooksma panevad, eesotsas tiitlikaitsja Real Madridi ja uusrikka PSG vastasseisuga või Chelsea-Barcelona vaenu uuendamisega. Igasugused vahejuhtumid käivad jalgpalli juurde, aga soovime, et võitja selguks tõepoolest väljakul - ei mingeid valepunaseid, ei mingeid käega löödud väravaid, ei mingeid meetritepikkuseid lugemata suluseise!
- Et Meistrite liiga finaalis kohtuksid Lionel Messi ja Cristiano Ronaldo
Ja ometi paneme me kirja ka selle, keda tahame finaalis näha. Pole mõtet salata - mõlema mehe passi kõige olulisem number algab kolmega, Ronaldol on finaali ajaks õlgadel juba 33 eluaastat. Kas nüüd või mitte kunagi. Näeme nende mõõduvõtte Hispaania liigas igal aastal, aga vajame ühemängulist finaali selgitamaks, kes neist kahest siis päriselt maailma (kõigi aegade) parima krooni peaks kandma. Jalgpall oleks seda väärt, need mehed oleks seda väärt.
Alternatiivina võiksid nad kohtuda maailmameistrivõistluste finaalis, kuid see mõte ei tundu nii ahvatlev. Tõsi, viimased viis aastat on mõlema mehe koondise-CV jaoks märkimisväärse loo valmis kirjutanud, kuid eelistagem Ronaldot ja Messit oma loomulikus keskkonnas. Reali valges ja Barcelona blaugranas.
- Et tippliigad ei oleks jõuludeks otsustatud
Pilgud viie tippliiga tabelitele sel hooajal teevad tõsiselt kurvaks. Ehk mitte juhul, kui sa oled Manchester City (+15), Müncheni Bayerni (+11), Barcelona (+9) või PSG (+9) pöidlahoidja, kuid arvame, et põnevast tiitlilahingust võidavad kokkuvõttes kõik. Need neli meeskonda tunduvad aga vääramatu kindlusega tiitli poole rühkivat, purustades enda järel ühe rekordi teise järel.
Aga õnneks on meil Itaalia! Jah-jah, Juventus on oma kontorit kaunistanud kuue viimase tiitliga ja nii võiks Serie A-d pidada vaat et kõige igavamaks liigaks nende kõigi seas, aga tänavune hooaeg on üle aastate kõige lahtisem. Juventus küll juhib, aga me räägime Napolist, kes on ehk jälle väikese sammu lähemale teinud; räägime Interist, kes on tagasi parimate seas; räägime Romast ja Laziost, kes peavad esmalt selgitama parima oma linnas. Räägime Milanist, kes aitab ehk eemalt kaardipakki segada. Et võitja selguks viimases voorus!
- Et Ragnar Klavan saaks palju ja Mattias Käit saaks mänguaega
Romelu Lukakude ja Alvaro Moratade armastajad võivad nüüd pilgu eemale pöörata, aga meil on tippliigas ka omad mehed ja head soovid kuluvad neilegi ära. Ragnar Klavani koht kõige teravamas tipus on Virgil van Dijki saabumisega kahtluse alla seatud, kuid usume, et Ragnari jaoks on see vaid lisamotivatsioon. Kui Raku saab mängida Meistrite liiga finaalis, oleme valmis ülalmainitud paari erandigi tegema. Korra on ta taskutest juba Messit otsitud...
Klavanist aste allpool, aga sugugi mitte vähem tähtis ei ole meie jaoks Mattias Käidi käekäik, kellest võib saada Eesti jalgpalli järgmine suur ja särav täht. Et me saaks ühel päeval kaasa elada Mattiase vägitegudele Meistrite liigas või mõnes täielikus tippklubis, tuleks aga esmalt end läbi murda Fulhami koosseisust. Pingile on ta juba jõudnud - ootame ja loodame, et kohe-kohe võiks ka algkoosseisus meie mehe nimi kõlada.
- Et maailmameistrivõistlused ei mööduks üllatuspaketita
Ärge saage valesti aru - 2014 .aasta maailmameistrivõistlused olid huvitavad jälgida ja ilmselt meenub esimesena just SEE poolfinaal Saksamaa ja Brasiilia vahel, aga ... Igav! Saksamaa, Brasiilia, Argentina, Holland. Veerandfinaalistki leiame ootamatutest nimedest vaid Costa Rica, kes suurema šoki korraldas ära juba alagrupis.
Neli aastat varasemast mäletame Uruguay ootamatut edulugu ja Ghana tähti. 2006 oli jälle suurte turniir, 2002 aga mängisid veerandfinaalis USA, Senegal, Türgi ja Lõuna-Korea. Möödunud EM-il elasime kaasa Islandile ja Walesile. Selliseid lugusid maailm vajab ja neid, kes suudavad jalgpallimaailma raputada, ikka leidub.
- Et maailmameistrivõistlustel sünniks uus täht
Neli aastat tagasi lennutasime orbiidile James Rodriguezi, 2010 särasid kogemused ja Diego Forlan. Kumbki neist ei olnud turniirile tulles mees metsast, aga see ei olekski tänapäeva jalgpallis ilmselt enam võimalik, kui sa ei ole just Jamie Vardy. Vajame muinasjutte, kus peaossa kerkib see kõrvalosatäitja, kelle peale keegi ei mõtle.
Samas loodame, et Venemaale jõuavad ka kõik, kes on oma riigi ikoonilised staarid. Gareth Bale'i veetud Wales näitas kaks suve tagasi, et nii on võimalik väga kaugele sõuda. Paljud neist ei ole uued tähed, aga edu koondisega on hoopis midagi muud kui edu klubiga ja maailmameistrivõistlustest suuremat lava ei ole.
- Et üleminekurekordid jääks purustamata ja üleminekuaken säiliks
Möödunud suve meenutavad Neymar PSG särgis ja üüratud 222 miljonit eurot, mis selles tehingus omanikku vahetasid. 21. sajandi šokeerivaim tehing muutis üleminekuturgu tundmatuseni ja kuigi potentsiaalseid suuri klubivahetajaid on tulevalgi aastal, loodame, et summad jääksid tänapäevase mõistlikkuse piiresse.
Üleminekuakna puhul on palju räägitud ka suurest reformist, mis inglaste eestvedamisel võib reaalsuseks saada. Premier League'i klubid on selles osas juba üksmeelele jõudnud ja soovivad akna sulgeda hooaja eel. Iseenesest on idee mõistetav, kuid see rööviks lisaks valule ka suure osa võlust - tippliigade aken võiks jääda sulguma samal ajal.
- Et klubi omanikel jaguks kainet meelt
Arsene Wenger on treenerite mõistes dinosaurus, suur erand. Inglismaa kõrgliigas on järgmisena kõige kauem ametis olnud treeneritel staaži viis aastat ja sendid, kaheksa klubi vahetasid (vähemalt korra) treenerit 2017. aasta jooksul. Ja kärsitus ei ole enam ammu vaid inglaste pärusmaa, nii käitutakse ka teistes tippudes. Edu peab saabuma kohe ja nüüd.
Kui mingis võtmes võib seda isegi mõista, siis treeneritrall on tänaseks jõudnud faasi, kus ühed ja samad näod käivad mööda karusselli ringiratast. Lühiajaline edu on A ja O, vähesed klubid on valmis investeerima pikaajalistesse plaanidesse ja nendele ka rasketel aegadel kindlaks jääma. Kainet meelt neile ja kõigile lugejatele!
