Kahurid, tantsutüdrukud ja penaltid poolelt väljakult: MLS-i pöörane maailm (2)
Pühapäeval lõppes ookeanitaguse jalgpalliliiga MLS-i põhihooaeg ning alguse said play-off'id. 1996. aastal asutatud liiga on 20 aasta jooksul läbi elanud mitmeid tõuse ja languseid ning tänaseks päevaks saanud üheks kiireimini kasvavaks jalgpalliliigaks maailmas.
Rääkides spordist USA-s, ei oleks ilmselt kellegi esimeseks jututeemaks jalgpall - vähemalt sellisel kujul, nagu meie seda silmas peame. Suure lombi tagust spordikultuuri domineerib ameerika jalgpall, mis on suureks osaks Ühendriikide kultuurist ja igapäevaelust. Rahvuslikuks spordialaks peetakse ka pesapalli, korvpalliliigas NBA-s on palgal maailma parimad mängijad ning oluline on ka USA-le omane ülikoolisport. Selle kõige valguses võib meile tuntud jalgpall tõepoolest tagaplaanile jääda, kuid sealse profiliiga MLS-i publikunumbrid on iga aastaga järk-järgult tõusnud. 2016. aasta põhihooaega käis vaatamas 21 700 pealtvaatajat mängu kohta, mis teeb liigast Saksamaa, Inglismaa, Hispaania, Mehhiko ning Hiina kõrgliigade järel kuuenda enim vaadatuima jalgpalliliiga maailmas.
MLS-i praegune populaarsus oli liiga algusaastatel aga kaugeks unistuseks. Kui USA sai 1988. aastal 1994. aasta jalgpalli MM-i korraldamisõiguse, lubati ühtlasi riigis luua ka professionaalne jalgpalliliiga. USA kaks esimest profiliigat, patriootlikult nimetatud United Soccer Association ning veidi enam kuulsust kogunud National Professional Soccer League loodi 1967. aastal, viimasesse kuulunud New York Cosmose ridades astusid väljakule ka Pele, hiljuti meie hulgast lahkunud Carlos Alberto ning Franz Beckenbauer.
Pele siirdumine Cosmosesse 1975. aastal oli USA jalgpalli jaoks märgilise tähendusega, tuues seni USA spordimaailma äärealadel hiilinud Euroopa jalgpallile meediatähelepanu ning hulgaliselt uusi fänne. Päevapealt üheks maailma glamuurseimaks jalgpalliklubiks saanud Cosmos vääriks eraldi artiklit, kuid meeskonna ning ühtlasi kogu liiga tähelend lõppes sama kiirelt kui see algas. Pele karjääri lõpetamisega 1977. aastal hakkas langema ka huvi NASL-i vastu ning liiga lõpetas tegevuse 1984. aastal, professionaalne jalgpall naasis USA-sse taas alles 1996. aastal, kui MLS alustas oma esimest hooaega.
Jalgpall Ameerika moodi
Pärast esimest ja küllaltki edukat aastat langesid MLS-i vaatajanumbrid teisel hooajal märgatavalt ning liiga võttis nõuks mängu pealtvaatajate tagasi meelitamiseks „amerikaniseerida“. Mõned reeglimuudatustest tunduvad tänasel päeval absurdsed. Näiteks loobuti MLS-is viikidest – kui kaks meeskonda ei suutnud 90 minuti jooksul võitjat välja selgitada, võeti appi penaltiseeria. Konks peitus selles, et penalteid ei löödud mitte 11 meetri kauguselt, vaid mängijatele anti viis sekundit aega, et 35 meetri kauguselt väravast puurivahiga üks-ühele minna ning skoorida. Penaltiseeria võitnud meeskond sai tabelisse tavapärase kolme punkti asemel ühe. Samuti kasutati poolaegade viimasel kümnel sekundil ehtameerikalikku ajavõtusüsteemi. Publik luges valjuhäälseid sekundeid kümnest nullini, mille järel kohtunik vilega poolaja lõpetas – olgu parasjagu palli valdava meeskonna rünnak jõudnud mis tahes faasi.
Eurooplaste jaoks käsitlematud muudatused mängureeglites kaotati suuremas osas aastaks 2003. Aasta varem oli USA rahvuskoondis üllatanud kogu maailma ning jõudnud MM-il veerandfinaali, professionaalsuse kasv sundis riiki Euroopa jalgpalli suhtuma senisest tõsisemalt ja MLS kasutas selle osavalt ära. Uue majandusplaani alusel kolisid aastatel 2003-2008 kuus MLS-i klubi välja ameerika jalgpalli staadionitelt, kus nad seni oma kodumänge olid pidanud ning said endale spetsiaalselt ümmarguste jalgpallide jaoks ehitatud staadionid.
2007. aastal muutus MLS põhjalikult, kui liiga võttis kasutusele Designated Player (DP) Rule’i. Kui kõikidele MLS-i klubidele on määratud palgalimiit (lõppenud põhihooajal 3,6 miljonit USA dollarit, ühegi tavalepinguga mängija aastateenistus ei saa ületada 457 000 USA dollarit), siis 2007. aastal vastu võetud reegli alusel võib iga meeskond palgata kuni kolm sellist mängijat, kellele makstav palgasumma on iga klubi omanike südametunnistuse ning rahakoti suuruse otsustada. Esimeseks DP-ks MLS-is oli inglasest superstaar David Beckham, kes liitus pärast reegli kasutusele võtmist Los Angeles Galaxyga ning tõstis liiga päevapealt taas maailma valvsa pilgu alla.
Veel üks Euroopa jalgpallisõbrale harjumatu ning mõne jaoks kukalt kratsima panev MLS-i omapära on see, et MLS-ist on võimatu välja kukkuda ning sinna tõusta. See on tavapärane kõigile frantsiisidel põhinevatele USA profiliigadele ning süsteemi eripära peamiseks põhjuseks on raha -või õigemini kartus sellest ilma jääda. "MLS-i on 20 aasta jooksul investeeritud üle kolme ja poole miljardi dollari," tõdes profiliiga komissar Don Garber eelmisel aastal New Yorkis toimunud konverentsil. "Kui me rajame selliste rahade eest klubi näiteks Kansas Citysse ning neil on halb hooaeg, peavad nad järgmisel aastal mängima Chattanoogas kesisel väljakul 4000 inimese ees. Sellel investeeringul poleks mõtet."
Klubide omanikud ei taha riskida telelepingutega, mis kaotaksid klubi MLS-ist välja langemise korral oma väärtuse ning see on ka mõistetav. Euroopa jalgpalliliigades on liigadevaheline liikumine tavapärane, kuid siinsed traditsioonid on kaugeleulatuvad ja klubid osaks inimeste identiteedist ja igapäevaelust. Tänasel päeval kuulub MLS-i vaid viis klubi, mis mängisid liigas ka selle esimesel hooajal 20 aastat tagasi. MLS ja professionaalne jalgpall on USA-s vaatamata aastakümnete tagustele püüdlustele siiski veel lapsekingades ning kuigi liigat on viimastel aastatel saatnud seninägematu populaarsus, on investeeringud alles traditsioone loovasse organisatsiooni riskantsed. Omanikele ei saa pahaks panna, et vähemalt praegu soovitakse jätkata harjumuspärase tava järgi.
MLS-i lipulaev Cascadia
Kuigi MLS on maailma mastaabis veel vägagi uus jalgpalliliiga, erineb see oluliselt teistest USA profispordiliigadest. Korvpallihuvilistele võib olla tuttav NBA-s populaarne skandeering "De-fence!" (Kaitse), mis on siinpool ookeani saanud USA profiliigade teatava steriliseerituse sümboliks. Kui tihti võib USA pesapalli- või korvpalliväljakute kõrval näha tulihingelisi poolehoidjaid, kes oma meeskonda areenidel kaikuvate laulude või uhkete sloganitega kannustada üritavad? Nende spordialade fännikultuur on sealpool suurt lompi erinev, kuid jalgpall on ameeriklaste kollektiivsesse sporditeadvusesse löönud kindla kiilu. Üks regioon, kus USA-s palavikuliselt jalgpalli armastatakse, on riigi looderannik, mida tuntakse ka Cascadia nime all. Seattle’i ja Portlandi linnade vaheline rivaalitsemine on kestnud juba üle saja aasta ning seda mitte ainult spordiväljakutel.
Seattle’i Sounders loodi oma praegusel kujul aastal 2007, kuid klubi ajalugu ulatub aastasse 1974, mil mängiti NASL-is. Sounders liitus MLS-iga 2009. aastal ning ei saanud USA kõrgeima liiga osaliseks mitte vaikselt teiste selja taga sisse hiilides, vaid pauguga uksi lahti lüües. Vaid aasta varem mängis Sounders USL-is keskmiselt 3300 pealtvaataja ees, klubi esimesel hooajal MLS-is käis meeskonda keskmiselt vaatamas 31 000 toetajat, mis tähistas koheselt ka MLS-i rekordit. Sounders võitis USA karikavõistlused ning jõudis liigas play-off'i, kus pidi konverentsi poolfinaalis Houstoni Dynamo paremust tunnistama. Kõigil järgneval seitsmel hooajal on Seattle olnud MLS-i vaadatuim klubi, lõppenud hooajal meelitas Seattle igal kodumängul CenturyLink Fieldile keskeltläbi 42 700 inimest.
Seattle’i meteoorilisele tõusule on kaasa aidanud linna teiste Ameerikale omaste spordialade nigel käekäik. Korvpalliliiga NBA klubi Seattle SuperSonics kolis Oklahomasse aasta enne seda, kui Sounders MLS-iga liitus, pesapalliklubi Mariners tegi samal ajal oma halvima hooaja alates aastast 1983, ameerika jalgpalli klubi Seahawks oli NFL-is saanud nelja võidu kõrval koguni 12 kaotust. Lisaks pole Seattle’is teistele Põhja-USA linnadele omast jäähokiklubi. "Linna spordimaastikku silmas pidades oli frantsiisi rajamise jaoks meile üsna hea aeg," muheles Soundersi peadirektor Bart Wiley intervjuus ajakirjale SportsPro. Klubi areng on olnud märkimisväärne - kui Wiley 15 aasta eest Seattle’isse kolis, oli Soundersiga lähemalt seotud kuus inimest, kes töötasid ühest äärelinnas asuvast eramajast. 2014. aastal töötas Soundersis 30 inimest, käesoleva hooaja lõpuks oli klubil 80 palgalist töötajat, kes hoolitsevad klubi tegemiste eest kesklinnas asuvas uues büroohoones.
Seattle on jalgpalli järele hull. "Seattle on eriline, unikaalne linn," sõnas Wiley. "Siinsed inimesed armastavad asju, mis on erinevad. Siinsed inimesed armastavad asju, mis on euroopalikud, globaalsed ning jalgpall on kahtlemata selleks." Soundersi fännid on tuntud hiigelsuurte ja humoorikate plakatite ehk tifode eest, mis pakuvad kahtlemata konkurentsi ka Vana Maailma omadele. Nii mõnedki plakatid, hüüdlaused ning laulud on suunatud Soundersiga samal ajal loodud klubi suurima rivaali Portland Timbersi (Portlandi Puit, austusavaldus Portlandi pikaaegsele tuntusele puidutööstuskeskusena) fännidele. Ka Seattle’ist veidi enam kui 200 kilomeetri kaugusel asuv Portland armastab euroopalikke väärtusi. Portland on jalgrataste linn nagu Amsterdam, käsitööõllede linn nagu Kopenhaagen ning värviliste majade linn nagu Bristol.
Seattle’i väiksema vennana tuntud Portland vihkab aga kohalikke rivaale kogu südamest. Kui toona Soundersis mänginud Roger Levesque lõi 2009. aastal karikamängus Timbersile vaid 48 sekundit kestnud mängu järel värava, tähistas mees väravat, mängides puud, mille ta meeskonnakaaslased maha raiusid. Järgmisel aastal vastas Timbers tifoga, millel lõikas klubi maskott mootorsaega maha Seattle’i tuntuimat vaatamisväärsust, Kosmosenõela. Soundersi fännid laulavad tihti soovist Portland ja seda ümbritsevad metsad maha põletada (mis 200 km kaugusel oleva linna jaoks ei oleks ilmselt väga heaks ideeks), üle-eelmisel aastal ei pidanud Timbersi poolehoidjad enam vastu ning avaldasid kodustaadioni põhjatribüünil tifo leekides kärssavast Seattle’ist. Derbikohtumist pole aga selle 40-aastase ajaloo jooksul iial saatnud vägivald, välja arvatud juhtum, kui kolm Soundersi fänni proovisid kohtumise eel staadioni parklas ühte Timbersi fänni tolle salliga kägistada. Üksteist üritatakse üle trumbata peaga, mitte rusikatega.
Metsikust Läänest Uue Idani
Huvitavaid klubisid leiab ka mujalt kui USA looderannikult. Kui Portland ja Seattle meenutavad kõrvaltvaatajatele pigem linnu Euroopast, siis miski ei karju "americana" enam kui Texas. Osariigis, mis on pindalalt suurim kõigist Euroopa riikidest (välja arvatud Venemaa), on kõik hiiglaslik. Autod, rantšod, söögid – Texas on Ameerika sellisel kujul, nagu me seda veidi liialdades ette kujutame. Ka kahe Texase klubi – FC Dallase ning Houston Dynamo – vaheline rivaalitsemine on uhkele osariigile omane. Texase derbi võitja saab oma valdusesse USA kodusõja-aegse kahuri, mille nimeks on El Capitan. Te ei lugenud seda valesti, tegemist on tõelise kahuriga, mis teeb iga derbimängu eel ning löödud värava järel mürtsu.
Omapäraseks on ka Philadelphiasse rajatud Unioni saamislugu. 2007. aasta MLS-i hooajal pakkus palju kõneainet New England Revolutioni ja Houston Dynamo vaheline mäng. Kohtumine ise polnud eriti meeldejääv ning millegi erilisega ei jäänud silma ei Revolutioni ega Dynamo toetajad. Bostoni läheduses asuval Gillette’i staadionil võis hoopis kuulda hüüdeid stiilis "Phil-a-delph-ia" ning "meil ei ole meeskonda". Kohtumist oli sõitnud vaatama fännigrupeering "Sons of Ben" (vihjates Philadelphia ehk tuntuimale elanikule Ben Franklinile), kes ei toetanud klubi – nad toetasid ideed klubist.
Philadelphia ainus jalgpalliklubi oli toona saalijalgpallimeeskond KiXX (kelle poolehoidjad laulsid klubi kodumängudel fännilaulude klassikasse kuuluvat Käsna-Kalle Kantpüksi tunnusmeloodiat). Jalgpalli armastatakse aga ka selles USA ajaloole ülimalt tähtsas linnas ning sealsete huviliste moodustatud fännirühmitus hakkas regulaarselt külastama MLS-i mänge, et liiga juhatusele teada anda – me oleme siin ning me tahame oma meeskonda. Beni Pojad ei võitnud MLS-i klubide fännide hulgas just eriliselt südameid – üheks nende lemmikvõtteks oli mängudel laulda "me oleme võitnud sama palju tiitleid kui teie ning meil pole meeskondagi."
Kuigi jutud Philadelphia võimalikust MLS-i meeskonnast polnud veel formuleerunud, disainisid fänniühenduse liikmed juba bännereid, tifosid ning fännisalle ja -särke. MLS-i juhtidele jäid Beni Poegade püüdlused aga silma ning aitasid kaasa sellele, et 2008. aastal loodi Philadelphia Unioni nime kandev jalgpallimeeskond, mis kaks aastat hiljem MLS-iga liitus. Fännid mängisid Unioni rajamisel tähtsat rolli, kuid nii mõnegi poolehoidja arvates ei kohtle MLS klubide poolehoidjaid teiste USA profiliigade frantsiiside fännidest erinevalt.
"Klubidele meeldib toetajate poolt pakutud esteetiline fassaad, kuid ei näe neis siiski klientidest enamat," arvas Vancouveri toetaja Devon Rowcliffe intervjuus VICE-ile. "Aktiivsed poolehoidjad mõtlevad tihti, kas MLS näeb neis kui tantsutüdrukuid, kes peavad oma esinemiste eest ise maksma." Nii mõnedki klubid tahavad fännikultuuri arengust kasu lõigata ning sellega oma brändi promoda, kuid on tähtis, et see toimuks loomulikult ning mõlemale osapoolele kasu toovalt.
MLS - liiga kogu Ameerikale?
Elu Ameerikas on Euroopaga harjunud jalgpalluritele tervitatavaks vahelduseks. Euroopa jalgpall jääb veel varju oma kaugele sugulasele ameerika jalgpallile, ka pesapalli käib koha peal vaatamas rohkem inimesi, kuigi selle teleülekannete vaatajaskond on langemas. USA pakub Euroopa jalgpallistaaridele teatavat anonüümsust tegeleda oma armastatud mänguga, kuid mitte olla tänaval kõigi poolt tuntud ning segatud. "See on värskendav ja rahulik," sõnas 2015. aasta alguses Los Angeles Galaxyga liitunud Steven Gerrard LA Timesile. "Ma saan oma päevatoimetusi teha ja jääda enam-vähem tähelepandamatuks." Gerrardi sõnul läks ta pärast Los Angelesse saabumist oma tütrega linnas jalutama ning see olevat tema tütre sünni järel olnud esimeseks korraks, kui nende ühist ajaveetmist ei seganud paparazzide ja fännide tüütud hordid. Gerradi tütar oli siis 12-aastane. Pole ime, miks nii mõnigi tippmängija on Euroopasse jäämise asemel otsustanud lombi taga DP-ks saada.
Üheks MLS-i suurimaks murekohaks on aga jätkuvalt liiga tase. Paljude arvates on USA kohaks, kuhu vananevad Euroopa staarid sõidavad karjääri lõpetama ning Euroopas aastate jooksul kogutud rahahunnikuid kulutama, 2014. aasta juulis ütles toona Romas mänginud endine Inglismaa koondise kaitsja Ashley Cole, et ta polevat "rannapuhkuseks veel valmis". Cole liitus Galaxyga selle aasta veebruaris ning oli uute tööandjate ning fännide ees sunnitud oma kommentaari tõttu aru andma. Nii Steven Gerrardi, Frank Lampardit kui Andrea Pirlot on süüdistatud MLS-i naeruvääristamises ning väljakul mängimise asemel ringi loivamises, lisaks võitis lõppenud põhihooaja parima väravaküti tiitli teistkordselt Bradley Wright-Phillips - mees, kes kahel enne MLS-i tuldud hooajal mängis vastavalt Inglismaa tugevuselt kolmandas ning teises liigas. Ka eelmisel aastal liigasse tulesädemena saabunud itaallase Sebastian Giovinco sõnul on MLS kohati liialt läbinähtav. "MLS-i võlu peitub väheses taktikas. Ründajate jaoks on see hea, sest nii on neil rohkem võimalusi väravaid lüüa. Kaitsjate jaoks...pole see just parim," tõdes Giovinco.
Mida enam on MLS arenenud, seda rohkem on esile kerkinud ka profiliiga vead. MLS uhkustab suurte staadionite ja publikunumbritega, liiga sotsiaalmeediaosakond on kolme aasta jooksul teinud tänuväärset tööd ning sealsed mängud jõuavad üha enam ka ookeanitaguste vaatajateni – kuid sära ja tänapäevastumine peab kajastuma ka väljakutel. Mitmete klubide omanikud on vargsi avaldanud kartusi buumijärgsest krahhist - sarnasest, nagu elas NASL läbi Pele lahkumise järel. USA jalgpallikoondiste märkimisväärne edu tähendab aga ilmselt seda, et MLS on seekord tulnud selleks, et jääda. Omanike ja peatreenerite pilgud on pööratud karjääri videvikku pidavatest Euroopa staaridest noortele tähtedele Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning see aitab kaasa kogu regiooni taseme paranemisele.
MLS on läbilõige Ameerikast – pöörane, kohati arusaamatu ning mõnes aspektis Euroopaga võrreldamatu, kuid samas äärmiselt põnev ja avastamisrõõmu pakkuv. "MLS on jõudnud ajajärku, mil inimesed peaksid liiga tasemes enesekindlad olema," sõnas Frank Lampard selle aasta kevadel. "Nad ei pea seda maha tegema, nad ei pea keskenduma selle halbadele külgedele. See on silmapaistev liiga just sellele omaste põhjuste tõttu." Euroopas mängitava jalgpalli ning siinsete suurte nimedega harjunud huvilise jaoks ei saa MLS-ist ilmselt iial tema lemmikliiga, kuid heites pilgu kolmapäeval alanud play-off'idele, võib nii mõnigi leida enda jaoks midagi üllatavat ja meeldejäävat.
27. oktoobri õhtul selgitavad Seattle Sounders ja Kansas City Sporting ning D.C. United ja Montreal Impact viimased konverentside poolfinaalidesse pääsejad, MLS-i kahe konverentsi poolfinaalid saavad alguse 30. oktoobril.
