Kasper Elissaar: viik Kreekaga on viimase kuue aasta parim võõrsiltulemus (0)
Aasta 2017 on Eesti koondise jaoks võõrsilmängude kontekstis olnud täiesti erakordne, sest oleme suutnud vältida kaotuseid. Eilne viigimäng Kreekaga on aga koguni viimase kuue aasta parim võõrsiltulemus!
Eesti on juba aastaid olnud võõrsil kohutavalt nõrk. Pean silmas eelkõige just punkti peale mänge. Hilissügisestes või talvistes treeningkohtumistes oleme küll saavutanud positiivseid tulemusi, aga ega need suurt ei loe, kui valikmängudes põleme. Mul ei ole ilmselt vaja meelde tuletada eelmise sügise mänge Bosnia ja Belgiaga.
Selles valguses oli eile õhtul toimunu erakordselt magus. Kreeka on maailma edetabeli 38. meeskond, nad on mänginud kahel viimasel MM-finaalturniiril. See, et nad 2004. aastal Euroopa meistriks tulid, on kõikide vutisõprade mälus. Kuigi praegu ei ole nende jaoks hiilgeajad, on tegu korraliku jalgpalliriigiga. Neilt valikmängus võõrsil punkti saamine on seega Eesti suguse väikese riigi jaoks suur saavutus.
Eesti jõudis punktini hirmkõva kaitsetöö abil. Treenerid saatsid väljakule 5-4-1 formatsioonis koguni kuus tavapärast kaitsjat, seades prioriteediks taga nulli hoidmise. Kui taga on null, on alati võimalus üllatada ja positiivset tulemust püüda. Eile jäi rünnak ülimannetuks, see võis olla isegi viimaste aastate kõige kehvem sooritus palliga mängus, kuid sel pole suurt tähtsust, sest Eesti oli teinud teadliku valiku. Valik oli tehtud tulemuse, mitte ilusa kaotuse kasuks.
Niisiis nägimegi eile suurt kannatamist, hambad ristis võitlemist ja meeskondlikult väga ilusat kaitsemängu. See ei pruukinud välismaa tippjalgpalliga harjunud vutisõprade jaoks olla nauditav, sest nagu ütlesin, palliga olime kohutavad, aga lõpptulemus oli täpselt see, mida vajasime. Saime tulemuse, mida polnud aastaid saanud. Ja selle eest müts maha kõikide mängijate ja treenerite ees. Võimsa asjaga saite hakkama!
Nüüd tulemuse tähtsusest. Enne seda aastat saime viimati valikmängus võõrsil punkti 2014. aasta sügisel, kui tegime San Marinoga pettumustvalmistava viigi. Enne seda võitsime 2012. aastal Andorrat 1:0. Viimased päris kordaminekud jäävad kuue aasta taha ehk 2011. aasta sügisesse, kui võitsime järjest Sloveeniat ja Põhja-Iirimaad ning tegime play-off'is ebaõnnestunud kodumängu järel 1:1 viigi Iirimaaga. Seega eilne tulemus on eriline ja ilma kahtluseta viimase kuue aasta kõige vingem saavutus võõrsilt.
Kui me lisame siia juurde tänavu märtsis enda kaalukategooriasse kuuluva Küprosega tehtud viigi ja maavõistluses Läti üle võetud võidu, mõistame, et Eesti treenerid eesotsas Martin Reimiga on pragmaatilise mängustiiliga suutnud anda meile soliidsuse ja sirge selja. Praegu tundub, et meil ei ole enam vaja häbeneda võõrsilmänge.
Jah, me mängime kodust kaugel erakordselt kaitsvalt ja teatud mõttes primitiivselt ning koledalt, aga kui see toob tulemuse, siis on kõik õige. Jalgpall on tulemusele orienteeritud mäng ja Jose Mourinho on Milano Interiga näidanud, et sedasi on võimalik isegi Meistrite liiga võita. Teisisõnu kui eilse mängu ajal oli raske olla, sest ise ei suutnud palju teha ning pidevalt oli hinges kerge vibra, mis nüüd saada võib, siis lõpuvile järel asendus see rahulolu ja rõõmuga.
Lisades kompotti selle, et A. Le Coq Arena on meie kindlus, kus võime mängida võrdselt absoluutselt ükskõik kellega ja kus võime punkte napsata ükskõik kellelt ning teha seda seejuures ilusa ja voolava jalgpalliga, siis on põhjust optimismiks. Eelkõige just pühapäevase Küprose matši eel. Usun, et eilne tulemus (rõhutan: just tulemus) annab enesekindlust ja -usku nii mängijatele, treeneritele kui ka fännidele, seega on vaja pühapäeval üheskoos midagi võimast korda saata.
Tribüünid siniseks, kõik staadionile ja näitame Küprosele, et tahame oma valikgrupi neljandat kohta! Paremat pinnast positiivse tulemuse tegemiseks on raske soovida. Olgugi, et Küpros isegi just Bosniat üllatas. Nad tulevad meie koju, kus on ennegi maagilisi asju nähtud.
Mina usun Eestisse!
