Komandör ja Kuldjalg: amatöörist maailma kallimaks jalgpalluriks (2)

Vähetuntud, kuid suure looga Hasse Jeppson. Foto: achillecontedilavian.blogspot.it

Rootslased vallutasid Milano juba aastakümneid enne esmaspäeva õhtut, mil suleti Itaalia tee MM-ile. Legendaarse AC Milani Gre-No-Li kolmiku kõrval leidis toona oma tee Itaaliasse ka Hasse "Kuldjalg" Jeppson, kelle lugu on küll vähem tuntum, kuid ehk huvitavamgi.

Nad kõndisid külg-külje kõrval, Komandör ja Kuldjalg, Lõuna-Itaalia mõjuvõimsaim poliitik koos mehega, kes oli vähem kui aasta tagasi olnud amatöörsportlane, praegu aga maailma kõige kallim jalgpallur.

Tseremoonia tarbeks päevi harjutanud puhkpilliorkester alustas mängimist, kärtsuv ilutulestik peletas hulkuvad koerad Arturo Collana staadionilt kaugele, mehed loopisid kübaraid, mis olid aastaid talunud nii Napoli lõõmavat päikest kui nõelavat vihma ning emad seletasid oma naabruskonna tänavailt kokku korjatud lastele, et kui Kuldjalg lasi itaallased mõne aasta eest põhja, hoiab Komandör neid nüüd jälle veepinnal.

Lehvitades inimestele, kes oleks tema saabumist oodanud justkui aastaid, pidi Hans Jeppson vähemalt hetkeks tõdema, et elu liigub tõesti salapäraseid radu mööda. Temast ei pidanud jalgpallur saama. Veel paar aastat enne seda päeva 1952. aasta oktoobris oli ta kindel, et seda ei juhtugi, sest paar aastat ja paar tuhat kilomeetrit tagasi Stockholmis mängis ta tennist, koguni niivõrd hästi, et jõudis Rootsi üksikmängutabelis üheksandaks ja julges unistada kohast riigi Davis Cupi koondises. Majandustudengina leidis ta ülikooli kõrvalt aega, et amatöörina kuuluda Djurgardeni jalgpalliklubi resultatiivsesse ründeliini, mis tõi talle hüüdnime "Kuldjalg". Jalgpall ei saanud aga tema tulevikuplaanidesse kuuluda.

REKLAAM

Toonasel sõjajärgsel ajal oli rootslaste suhtumine profijalgpalli tabavalt jäine. Kui 1948. aastal Rootsi Londoni olümpiakullani aidanud Gunnar Gren, Gunnar Nordahl ning Nils Liedholm liitusid aasta hiljem AC Milaniga, pidid nad koondisekarjääriga hüvasti jätma, sest Rootsi jalgpalliliit ei lubanud rahvusmeeskonda esindada palgalistel mängijatel. Gren tunnistas hiljem, et vähemalt ühel korral naasis ta kodumaale anonüümselt, et mitte langeda rootslaste, kelle arvates vedasid välismaale raha teenima läinud pallurid koondist alt, pahameele ohvriks.

Jeppson oli Nordahlist vabanenud tipuründaja kohal paaril korral mänginud ja ka väravaid löönud, seega ei saanud tema jaoks tulla suure üllatusena, kui alaliit kutsus ta 1950. aasta MM-koondisesse. Muidugi oli ta nõus - kes ütleks ära suvisest kruiisist Brasiiliasse? Rootslased hävisid võõrustajatele küll 1:7, aga lõpetasid turniiri sellegipoolest kolmandal kohal, kannustatuna avamängust, kus alistati hilisema Juventuse legendi Giampiero Boniperti ja staarründaja Amedeo Amadei veetud Itaalia üllatuslikult 3:2. Jeppson lõi selles mängus kaks väravat ja lülitas Itaalia edasisest konkurentsist. Nüüd oli pärast finaalturniiri tagasi igapäevaelu normaalsusesse pöördunud Jeppson järsku 27-aastasena Napolis auringil ning tema pea kohal rippus sajaviiemiljoniline küsimärk.

***

Mõnes teises reaalsuses oleks Hasse Jeppsonist võinud saada hoopis Skandinaavia oma James Bond. Ühe legendi järgi pakkus režissöör Ingmar Bergman pikakasvulisele blondile rolli oma linateoses Sommarlek, aga Jeppson polnud filmikarjäärist eriti huvitatud. See ei tähendanud aga seda, nagu poleks talle staaride elustiil huvi pakkunud - Jeppson nautis seltskonda, ta oli vaimukas, intelligentne, mängis kitarri ning laulis, käis läbi toonaste Rootsi noorte kirjanike ja kunstnikega. Kuidas olekski ta saanud töölisklassi jalgpalli eelistada kõrgklassi tennisele? Kui firma, kelle heaks äsja magistrikraadi saanud Jepsson töötas, saatis mehe 1951. aasta alguses kaheks kuuks Inglismaale keeleoskust parandama, oli ta veendunud, et jalgpallisaapaid ta enam kapist välja ei võta.

Londonis läks Jeppson vaatama väljalangemistsoonis sipleva Charltoni mängu legendaarse Stanley Matthewsi Blackpooli vastu, aga üks klubi juhatuse liikmetest oli rootslast eelnevalt linnas näinud ning peatreenerile Jimmy Seedile temast rääkinud. Jeppson istus juba Valley staadionil, kui äkitselt ilmus tema kõrvale Seed, kes veenis rootslast kahe kuu jooksul Charltoni eest mängima. Algselt kahelnud Jeppson soostus. Toonane Inglismaa meedia on järgnenut nimetanud jalgpalliimeks ja on raske sellele vastu vaielda, sest Jeppson lõi 11 mänguga üheksa väravat, sealhulgas kolm Arsenali võrku ja vedas Charltoni sisuliselt üksinda kõrgliigas viimaste hulgast välja - seda kõike amatöörina täisprofessionaalses liigas. Pärast Jeppsoni viimast mängu klubi eest võtsid Charltoni fännid mehe sümboolselt õlgadele ning kandsid ta väljaku keskele.

Müstiline ründekolmik Gre-No-Li pallis koos nii Milanis kui Rootsi koondises. Foto: museovirtualdofutebol.blogspot.com

Kodumaale tagasi jõudes jättis Jepsson Londoni kära ning sõitis koheselt oma lapsepõlvekoju Göteborgi lähistel Kungsbackas. See on vaikne linnake, täis rohelust ja avaraid parke, maalõhna ja mereõhku, mis aitavad puhata ja mõelda. Ja seda oli Jeppsonil vaja, rohkemgi kui kunagi varem. Stockholmis ootas teda karjäär, kindel palk ja ametiauto, aga täiesti ootamatult oli temast saanud ründaja, keda jahtisid mitmed Euroopa tippklubid. Tema enda jaoks oli olukord sürreaalne. "Ma ei osanud jalgpalli mängida, aga ma oskasin väravaid lüüa," rääkis ta hiljem. Kui mitmel korral õnnestub meil elus juhusest haarata, viskuda küll pea ees tundmatusse sügavusse, aga vähemalt võimalust kasutada? Jeppson oli oma otsuse teinud.

26-aastasena kirjutas Jeppson 1951. aastal alla oma esimesele profilepingule ning liitus Põhja-Itaalia klubiga Bergamo Atalanta. Järgnesid 27 mängu ja 22 väravat. Järgmisel hooajal liitus rootslane Napoliga ning armus linna koheselt. "Kui ma nägin Napolit esimest korda, olin ma võlutud," rääkis Kuldjalg. "Ma tundsin ta merist lõhna, mis viis mind tagasi lapsepõlve, tagasi kividele Kungsbackas." Aga nagu laps, kes peab mehhaanilist laulvat jõuluvana maagiaks, ei näinud rootslane koheselt Napoli keerulisse sisemusse. Jeppson ei teadnud sellest veidrast ja vaimustavast linnast ning sügavamatest põhjustest, miks ta sinna toodi, tegelikult veel midagi.

***

Kuuenda päeva hommikuks oli looja nii rampväsinud, et ta kaotas reaalsustaju, aga see on ka mõistetav, sest ta polnud veel välja mõelnud ei pikemaid lõunapause ega kaheksatunnist töögraafikut. Vastvalminud maakerale pilgu heitnuna ütlesid hääled talle, et korrapärasele on vastukaaluks vaja kaost, normaalsusele ettearvamatut ning puhtale ilule eemaletõukavat magnetismi. Nõnda saigi Napoli. Sealsed inimesed on üle elanud torme, üleujutusi ja vulkaanipurskeid, aga neist jõudu ammutanud ja kasvanud isemoodi rahvaks, justkui tähendaks elamine iidse Vesuuvi jalamil, et reaalse elu ja legendide piirjooned peavad igal juhul hakkama hägustuma ning kujunema üheks psühhedeelseks tervikuks.

Kui Maradona tõi Napolile linna esimese scudetto, jäi loogiline elu nädalaks seisma. Kõik - vastsündinud beebidest sajandivanuste vaaremadeni, sülekoertest veoautodeni, majaseintest kõnniteedeni - võõbati taevasiniseks ja teistele kõrgliigameeskondadele korraldati piltlikud matused, mille käigus õnnistasid Napoli preestrid härdalt klubide lippudega kaetud kirste. Õnnesegased inimesed lasid ennast filmida, ostsid kassetid suure raha eest koheselt ära ning panid need pidustuste taustaks mängima, et kollektiivne deliirium jahtuma ei hakkaks. Jepsson ja Lauro kõndisid neil tänavatel küll aastaid varem, aga nemadki said normaalsuse piiril kõikuvast Napolist osa, sest teine maailmasõda pööras Napoli elukorralduse täielikult pea peale.

Kui igal maailma linnal oleks oma heliriba, mängiks Napoli taustaks mõni katkiste keeltega viiul või häälestamata klaver. Samal ajal, kui Itaalia-ameeriklasest hurmur Dean Martin laulis Uues Maailmas surematuks rea "back in old Napoli, that's amore", ei vastanud olukord teisel pool ookeani unistavale meloodiale - liitlasvägede halastamatu vaippommitamine ning teljesõdurite taganemine oli Napoli muutnud suitsevaks karkassiks, millest roniti välja veel 1950. aastate alguses. Nappis toitu, vett ja esmatarbekaupu, mistõttu müüsid paljud napollased eluspüsimiseks väärtuslikke isiklikke esemeid või veelgi enam, hakkasid tegelema illegaalsete tegevustega, millest annavad tunnistust näiteks kultusfilm "Ieri, Oggi e Domani" ning Elena Ferrante painavalt kaunid romaanid.

***

Nagu ajaloos ikka, saavad varemed tugevate poliitiliste liidrite vundamendiks ja erandiks polnud ka Napoli. Achille Lauro võttis üle oma isa rajatud laevakompanii, muutis selle üheks Lõuna-Itaalia suurimaks firmaks ning teenis sealjuures hüüdnime "Komandör". Esimeses maailmasõjas kasutasid Itaalia väed Lauro laevastikku väga suurel määral ning seetõttu jagas Benito Mussolini Laurole Napolis mitmeid hinnalisi maatükke. Hiljem pakkus Flotta Lauro itaallastele kruiise Austraaliasse ja Uus-Meremaale. 1930. aastatel ühines Lauro fašistliku parteiga, suurendas režiimi toel oma rikkust ja mõjuvõimsust veelgi ning pärast lühikest vangis veedetud aega oli 1952. aastal valmis kandideerima Napoli linnapeaks.

Laevakompanii pärija Achille Lauro. Foto: quiquotidiano.it

Võib-olla oled sa Achille Laurost varem kuulnud, võib-olla mitte, aga kui silmad sulgeda ning meenutada filmidest, televisioonist ja meediast pähe kulunud negatiivseid klišeesid, oled sa juba õigel teel. Temas ühtis Paulo Di Canio äärmuslikkus, Tony Soprano mida-sa-mulle-ütlesidki-juhtimisstiil ning Silvio Berlusconi populism. Itaalias öeldakse tihtipeale, et Lauro oli Berlusconi enne Berlusconit, justkui seades poliitika ning jalgpalli vahel pendeldavatele pomodele eeskuju.
Enne valimisi maksis Lauro tuhandete hiiglaslike postrite eest, mis hakkasid näiliselt katma igat Napoli ruutmeetrit, keelas linna supiköökidesse sisenemast neil, kes polnud andnud nõusolekut tema poolt hääletada ning jagas inimestele ühe kinga koos lubadusega, et tema valituks osutumise korral võivad nad tulla linnavalitsusse jalanõule paarilist otsima. Tema lihtne platvorm oli suunatud kõige vaesematele, aga keerulisel ajal pole muud vajagi. Näljas inimestel ei ole vahet, kelle pilt spagetipakki kaunistab. Lauro teadis, kuidas end massidele müüa ja ta vastandus selgelt põhjapoolsetele ametikaaslastele: milleks meile nemad, kui nad on meid aastasadade jooksul põlanud? Põrgusse Põhja-Itaaliaga!

Juba varem Napoli jalgpalliklubi presidendiametit pidanud Lauro sai aru, et jalgpall mängib palju ohverdama pidanud linnaelanike elus olulist, koguni religioosset rolli. Napoli edu oli kogu linna edu, altminekud viisid napollased tagasi igapäevaelu karmi reaalsusesse. Lauro mõistis seda. Üleöö täitus linn sloganitega Un grande Napoli per una grande Napoli - Suur Napoli suurele Napolile. Nagu uhke hotelli fuajeegi, vajab iga poliitiline kampaania suursugust kroonlühtrit, keskset sõnumit, millele inimeste pilk koheselt peatuma jääks. Selleks pidi Lauro nägemuses saama Hasse Jeppson, Rootsi Kuldjalg, torpeedo, mis hävitas Põhja-Itaalia, kelle mängijatest 1950. aasta MM-koondis pea eranditult moodustati.

Jeppsonist olid huvitatud ka Torino ja Inter, aga Lauro oli valmis varrukast välja käima kõik jokkerid. Atalanta nõudis 70 miljonit liiri - tänases valuutas umbes 800 000 eurot, mis oli tolle aja kohta hiiglaslik summa, aga Lauro maksis selle silmagi pilgutamata kinni. Ja Jeppson, majandusmagister, nägi Lauro põhjatuid rahakohvreid ning ei olnud rumal. Nii nad kõndisid, külg-külje kõrval, Komandör ja Kuldjalg, ja inimesed vaatasid neid kui ilmaimesid, sest nad olid mõlemad väärt rohkem raha kui keegi tol hetkel Arturo Collanal olnutest iial unistadagi oleks osanud. Hasse Jeppson oli ülemineku pealt oma taskusse pannud 30 miljonit, ajal, mil tavalise Itaalia töölise kuupalk oli umbes tuhat. Põrgusse Stockholmiga ja kindla töökohaga!

***

Kui üks Internazionale kaitsja Jeppsoni esimeses mängus Napoli eest rootslasele jalgadesse sõitis, karjus üks pealtvaataja teatraalselt: "Napoli pank on langenud!" See hüüdlause jäi Kuldjala mänge saatma kogu tema järgneva karjääri jooksul. Tol õhtul kohtusid jalgpalliväljakul kaks Napolit - üks varemeis ja puruvaene, teine võimeline maksma ühele jalgpallurile 30 000 mehe kuupalka. Ometi ei olnud see tutvus ebameeldiv. Summad, mis Jeppsoni eest välja käidi, olid astronoomilised, aga kuigi Napoli inimesed oleks võinud teda selle eest vihata, ei tehtud seda. Kuldjalg oli napollaste jaoks eksootiline ja niivõrd karismaatiline, sõbralik ja intelligentne, et nad armusid temasse kohe.

Sidemed, mis sõlmiti ajaleheveergudel, pressiüritustel ja autogramme andes, jäid väljakul siiski replitseerimata. Toonased jalgpallitegelased on märkinud, et Jeppson võis värava lüüa kõige ootamatumast olukorrast, kuid seejärel luhta lasta sajaprotsendilise võimaluse, mille oleks sisse suutnud koksata iga vanaemagi. Ütlust Mannaggia Jeppson! (pagana Jeppson!), mis kandus roheliselt murult üle Napoli igapäevaellu, mäletavad vanemad napollased veel tänaselgi päeval. Jeppson, Napoli ja nende peatreener Eraldo Monzeglio, kes oli kunagi olnud Benito Mussolini tennisepartner, ägasid neile pandud ootuste all ning kuigi Lauro valitigi tol aastal Napoli linnapeaks, ei suutnud tema blond kroonijuveel talle kunagi tiitlit tuua.

Hasse Jeppson. Foto: thegentlemanultra.com

Jeppsoni debüüthooajal saavutatud neljandale kohale järgnes positsioon veel astme võrra madalamal, seejärel lepiti kuuenda kohaga ning Kuldjala viimane hooaeg lõppes ülimat pettumust valmistanud 14. pügalal. Lauro kannatus oli juba varem venitatud viimse piirini. Jah, Jeppson oli maailma kalleim jalgpallur, kuid südames polnud ta tennist jätnud ja kui ta mängis Napolis Saksamaa Davis Cupi koondise liikmega ning tegi talle tuule alla, nimetas ta seda oma sportlaskarjääri suurimaks võiduks. Ühel tenniseturniiril kohtus ta abielus noore Itaalia tennisestaariga, kellega alustas ta väidetavat armulugu ning jõudis pidevalt tabloidide esikaantele - Laurot vihastas see hingepõhjani, kuigi ta ise jagas silmakirjalikult oma aega kahe perekonna vahel ning abiellus elu lõpus endast 50 aastat noorema naisega.

***

Lauro ei olnud halb juht. Jah, siidikindas peitus raudne rusikas, aga tema valitsusajal hakkas Napoli sõjast maha jäänud kraatrist välja tulema, inimeste elatustase paranes ning kohalike jaoks ehk kõige tähtsamana seisis ta vankumatult Napoli ning kogu Lõuna-Itaalia heaolu ja diskrimineerimise lõpetamise eest. Ta oli monarhist ajastul, mil kolmveerand Napoli elanikest ei tahtnud vabariigist kuuldagi. Loomulikult oli ta populaarne.

Küll saab talle ette heita seda, et ta ei suutnud ohjeldada ehitusbuumi, mis muutis regiooni aastakümnega tundmatuseni. Ka praegu eksisteerib inimeste mälus kahe erineva väljanägemisega Napoli. Vanale postkaardile kuuluvas linnas avaneb Posillipo mäelt all laiuvale lahele imeilus vaade, nüüd nõuab Posillipo betoonlabürindist pääsemine aga tükki vaimujõudu. Nõnda on betoonhiiglaste alla mattunud kogu linn, ajaloolistest Vomero ja Vasto kvartalitest Fuorigrottani, kus asub Napoli praegune kodustaadion San Paolo.

Kui Hasse Jeppson 1952. aastal Napolisse saabus, leidis ta eest esimese, lahkus juba teisest Napolist. Sealviibitud aja jooksul muutus nii linnas kui kogu maailmas palju. Rootsi alaliit lubas profid taas koondisesse, aga Jeppsoni jaoks oli juba hilja. Tema 1958. aasta MM-koondisesse enam kutset ei saanud, küll viisid Rootsi tol finaalturniiril kolmandaks meeskonda naasnud Gunnar Gren ja Nils Liedholm. Jeppsoni leek lõõmas vaid hetkeks, kuid on väikestviisi ime, et see üldse süttiski.

Hasse Jeppson saabus Napolisse ajal, mil jalgpallimaailma arusaam professionaliseerumisest jagunes kahte leeri. Temast sai mõneks ajaks maailma kõige kallim jalgpallur linnas, mis oli üks Euroopa vaesemaid ning kuigi ta ei suutnud täita talle püstitatud kõrgeid ootusi, jäi ta sellele vaatamata kohalike südamesse. Pärast karjääri lõppu oma aega Itaalia ja Rootsi vahel jaganud Jeppson suri 2013. aastal Roomas. Rootslaste jaoks jäi Jeppson teiste "itaallaste" Gre-No-Li kuulsusrikkasse varju ning tema seiklusi on avastama hakatud alles viimasel kümnendil, kuid napollaste jaoks on Kuldjalg jätkuvalt legend.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (2)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

OLULIST
Prosa tuli Malta meistriks  (foto!)
EESTLASED VÕÕRSIL
VÄLISMAALT
PREMIUM LIIGA
EESTLASED VÕÕRSIL
PREMIUM LIIGA
REKLAAM
EILE VÄLJAS
RISTNURK
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
9
7
2
0
30:5
23
2.
8
6
2
0
29:4
20
3.
9
6
1
2
27:4
19
4.
9
6
1
2
18:9
19
5.
9
4
4
1
15:11
16
6.
8
2
2
4
12:22
8
7.
9
2
1
6
14:15
7
8.
9
1
1
7
5:33
4
9.
9
1
1
7
3:28
4
10.
9
0
3
6
8:30
3
VIIMASED PILDIGALERIID
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee näitab alanud hooajal otsepilti kokku üle 70 mängust nii Premium liigas kui Esiliigas. Püsi lainel!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK