Kuidas ma Tallinnas mälumängul käisin ehk häda ründeteravuse pärast (0)
Otto Rehhagel, kes kaitsva Kreeka 11 aastat tagasi Euroopa meistriks viis. Peaaegu oleks teda ühes kohas isegi vastuseks pakkunud. Foto: parakalo.wordpress.com
Tallinna buss pidi väljuma kell pool kolm, kuid vuras Tasku tagant minema juba kaks minutit varem. Olime aga kooliõega oma kohad kollases pealinna poole suunduda lubanud kastikeses igaks juhuks veelgi varem sisse võtnud ja meid sohvri äkilisus ei heidutanud. Teekond jalgpalli mälumängule võis alata.
Kaks tundi ja kakskümmend minutit hiljem Ülemiste vanakese manu jõudes sain Sikupillis kokku esimesega oma kahest meeskonnakaaslasest 21-aastase, vallalise ja Tamsalus treenitud Ivariga. Kahetsus südames kooliõest lahkutud ja Ivari välku istutud, suundusime Tallinna Ülikooli suunas, kus mälumäng teoks pidi saama. Kõik laabus kenasti ja peagi istusimegi juba mängusaalis, oodates kolmandat härrat, kes saabus, nagu staaridele omane, viimaste seas. Jah, head lugejad, muidugi arvasite te ära! See oli Raul, Soccernet.ee peatoimetaja, kes teab pärast aastatepikkust tulemuste sisestamist peast nii mõnegi (tipp)jalgpalluri sünnikuupäeva. Vesti mitte kandnud Soccerneti peatoimetaja sisenes südikalt saali vahetult Aivar Pohlaku enese eel, pannes meid Ivariga päid vangutama. Kas see pidi nüüd olema hea enne?
Aga aega selle üle juurelda ei olnud, sest siis läks mänguks. Meie originaalse nimega võistkond Soccernet.ee võttis kiirelt koha sisse tabeli esimeses pooles ja sinna jäime õnneks pidama mängu lõpuni. Küsimuste tulevärgile vapralt vastates saime lõpuks kätte kuuenda koha. Kahjuks pidime seejuures alla vanduma ühele oma toimetuse liikmele, sest Kristjan otsustas oma vanade kamraadidega kogu ürituse kinni panna.
Mida siis küsiti? Kohale minnes peitus minus väike lootus, et ehk ei hakata pärima ainult konkreetseid fakte ja antakse ka vihjeid, mille kaudu midagi tuletada saaks. Mõned vihjed mängu peale tõesti olid, kuid mitte liiga palju. Enamasti pidi ikkagi teadma fakte, lihtsalt mängijaid, kes kuskil midagi tegi. Ilma muude seosteta. Tuimavõitu. Edaspidiseks sooviks korraldajatele küll elulisemaid näiteid, värvikamaid fakte, põnevamaid ja grammatiliselt korrektsemaid küsimusi! Mida emotsionaalsem, seda parem vuti propaganda!
Kõige vihasemaks ajas meid ilmselgelt küsimus, kus paluti nimetada klubi, mis võitnud 23 Hispaania karikat. Vastasime Athletic Club, mis on küsitava klubi ametlik nimi, kuid seda ei soovitud esialgu sugugi kahe punkti vääriliselt aktsepteerida. Nõuti kindlasti Bilbaod, ainult seda linna nimetades oleks siit tahetud kaks punkti anda. Pika, tüütu ja painama jäänud vaidluse abil suutsime siit lõpuks siiski täispunktid välja kaubelda. Oli tunne, nagu oleksime korralikku catenacciot murdnud.
Aga ei, kõik oli ju hästi! Üritus lõppes siiski Soccernet.ee meeskonnale edukalt ja kuigi kohaks oli viimaline auhinnaline, saime endi hinnangul parimad ja kõige praktilisemad autasud ploki pohlamaitselist Vitamin Waterit. See läks kui tilk vett kerisele.
Lõime meeskonnaga veel käpad kokku ja läksime rõõmsalt laiali. Juba pärast kella kümmet hüppasin Ülemiste keskuse Neste tankla juurest Taaralinna poole veerevale autole. Paraku polnud mu naabriks nüüd enam armsat kooliõde, vaid hoopis Barlova asutanud itaallasele külla tulnud vend, üks teine itaallane, kes minuga vestlemise asemel juba umbes Kosel magama jäi ja alles Maarjamõisas üles ärkas. Jälle catenaccio.