Kuidas turvamees meid nälga jättis (0)
Pildil olev turvamees ei ole osaline. Loodetavasti. Foto: Jana Pipar
Kõik on täpselt välja arvestatud.
Et mäng toimub teisipäeva õhtul, lindistame pärastlõunal Generaadio stuudios Rauliga Barankade järgmise saate. Kell on 15.30, kui astume uksest välja vihma kätte ja kohe autosse, et peale võtta sõbrad, kes samuti tahavad näha, kuidas Sergei Pareiko viimast korda Lillekülas madistab.
Eesti koondis mängib õhtul Saint Kitts & Nevisega. Stardime kolm ja pool tundi enne mängu algust, et aegsasti staadionile jõuda ajakirjanikul tasub ka sõprusmängul kohal olla vähemalt pool tundi enne mängu algust, et ennast mõnusalt sisse seada. Pealegi jäi eelmisel nädalal, Gruusia vastu saamata baguette, mida ajakirjanikele serveeritakse, sest jõudsin staadionile alles veerand tundi enne mängu algust.
Vihma sajab teel pea lakkamatult. Söögipaus. Tankimispaus. Tualetipaus. Pimedus ja vastutulevate autode eredad tuled. Kose. Viimaks ometi neljarealisel! Kell edeneb jõudsalt, kuid paika pandud siht jõuda staadionile 18.15 püsib reaalsena. Täpselt kell 18.15 seisame foori all, mis annab õiguse pöörata Pärnu maanteele. Nagu loodetud, on tipptund hajunud.
Veel viis minutit ja oleme Pärnu maantee viadukti alt läbi. A. Le Coq Arena punakasvalge silt paistab üle õhtutaeva kätte. Inimesi, autosid ei ole staadioni suunas veel väga palju liikumas. Ristmikul ootab kaks turvameest nagu tavaliselt.
"Tere! Meedia. Tuleme Tartust, parkimiskaart on pressikeskuses. Kas võime läbi sõita?" küsin sõbralikult.
Turvafirma Meeskond härrasmees jalutab auto ette, vaatab oma käes olevat lipikut ja pomiseb midagi raadiosaatja handsfree'sse. "Teid ei ole listis," teatab ta läbi avatud autoakna. "Sõitke sinna kõrvale ja võtke oma kontaktisikuga ühendust."
Pressikeskuseni jääb pool kilomeetrit ja vahelduva eduga sajab paduvihma. Sõidame näidatud kohta raudtee ääres, et isekeskis aru pidada. Kontaktisik? Kellele nüüd siis helistama peaks? Lihtsam tundub ette võtta katse kaks turvamehega inimlikult asjade lahendamiseks.
"Me ei tea, kes pressikeskuses laua taga istub. Ajakirjanike akrediteeringuid saadetakse meilitsi. Teil on siin niikuinii iga nurga peal turvamehed väljas. Äkki saaksite sinna pressikeskuse juurde teada anda, et sõidame sinna, võtame kaardi ja nad ütlevad teile siia ette tagasi, et korras?" küsin lootustandvalt.
"Ei saa nii," teatab vankumatu turvamees.
"Miks ei saa?"
"Teid ei ole listis. Võite meilt 5 euro eest parkimispileti osta."
"Kas ma peaksin sinna ja tagasi jalutama, et pääse võtta?"
"Jah."
"See on ju bürokraatia."
"Ei. Meil on siin rangemad turvanõuded täna."
"Ei ole ju. Mis teistmoodi on? Me ei ole esimest korda mängul."
"On küll. Ma ei saa teid läbi lasta."
Turvamees pöörab mulle selja nagu ta seda hiljem veel korduvalt teeb. Vahepeal on meie seltsi raudtee serva suunatud üks must BMW ja turvamehele läheneb teine. Akna laseb alla ei keegi muu Rimo Hunt, seitse korda koondist esindanud ründaja, kes tänavu Kasahstanis pallis.
"Tere! Olen nimekirjas," teatab Hunt turvamehele, kes tema auto juurde astunud. Kordub juba tuttav stsenaarium hakkaja mees astub auto ette, kontrollib oma märkmeid ja räägib üle raadio keskusega.
"Teid pole. See on üldse vale number," vastab ta Hundile.
"Aga-aga ma olen Rimo H..."
"Ei. Sõitke palun sinna raudtee äärde."
Hunt tuleb autost välja, naeratame vastamisi mõistvalt. Selgub, et keegi toob talle väljastpoolt parkimisloa järgi. Järjekordse vihmavalangu peale taandub Hunt autosse.
Tipphetkel on saatust ootama saadetud neli autot. Ükshaaval hakkavad nad lahkuma. Hall Toyota. Rimo. Teine must BMW. Jääme ainult meie. Katsed kolm, neli ja viis turvamehega rääkida on samuti edutud. Oleme vahepeal ühendust võtnud Eesti Jalgpalli Liidu avalike suhete juhi Mihkel Uibolehega, kellel on kahtlemata pool tundi enne mängu targematki teha kui autode numbrimärke turvameeskonnale edastada.
Iga paari minuti tagant palun vihmas seistes turvamehel oma müstilisest "baasist" üle küsida, kas me juba võime minna.
"551. Berta. Dora. Peeter..."
Paus.
"Ei, teid ikka pole," kõlab turvamehe kõle vastus. Ja nii korduvalt. Selle aja peale oleksin jõudnud kolm korda pressikeskusesse ja tagasi jalutada...
Mänguni jääb tosin minutit, kui saame lõpuks rõõmustava sõnumi meid on staadionile lubatud! "Tõsisemaid" turvameetmeid kohtame Meeskonna järgmise kontrolltöötaja juures, kelle ainus küsimus on, mis parklasse minek. Alati on seal parkimist uuesti kontrollitud, aga täna mitte.
Jõuame pressitribüünile täpselt Eesti hümni ajal. Avavileni jääb kolm minutit. Minut enne vilet oleme siiski töövahendid üles seadnud ja valmis. Vedas.
Aga baguette'ist suutis see agar turvamees meid siiski ilma jätta.
---
Turvamees järgis kahtlemata talle etteantud protokolli, mistõttu on tal ka igasugune õigus käituda jäigalt ja reeglitepõhiselt; teisiti saanuks loomulikult käituda ka ajakirjanikud, kes ei andnud jalgpalliliidule eelnevalt teada, et ei jõua pressikeskusesse enne staadioniala sulgemist liiklusele.
Ent see ei ole turvafirmale esimene (ega viimane) kord silma paista ja oma ebakompetentsust ratsionaalsuse kasutamisel tõestati ka pärast lõpuvilet, kui Sergei Pareiko 10-aastast poega Daniili väljakule ei tahetud lubada. Kainet mõistust, turvahärrad!
