Kuningas on elus, elagu kuningas (4)
AS Roma legendaarne kapten Fransesco Totti saab septembris juba 40-aastaseks, kuid soovib igavese linna klubi esindada ka veel järgmisel hooajal. Totti 24. Itaalia kõrgliigas mängitud hooaja lõppedes teeme lühikese ülevaate Itaalia ühe kõigi aegade parima mängija karjäärist.
Rooma kuldse gladiaatori Totti tähtsust Rooma inimestele on raske sõnadesse panna. Kohalikud on mehest ülivõrretes rääkinud juba peaaegu veerand sajandit ning mees on vaatamata erimeelsustele peatreeneritega ning suuremat palka pakkuvate klubide ahvatlustele jäänud truuks oma esimesele armastusele. Igihaljas Totti ei väsi iial üllatamast.
Sellel hooajal Serie A-s vaid 11 korral mängu saanud Totti on Roma viimases neljas mängus vahetustest platsile pääsenud kokku 56 minutiks ning selle aja jooksul löönud neli väravat. Mitmed mängijad suudavad oma mängu vanemaks saades muuta ning seeläbi ajahambale vastu panna, kuid Rooma armastatuim poeg Totti on peaaegu pooled oma karjääri jooksul löödud 304 väravast saanud kirja pärast 30. eluaastat.
Eelmisel hooajal lõi Totti kõikide sarjade peale kokku kümme väravat ning oli sellega Roma resultatiivseim. Kuigi Roma kapten ei jõua enam endast 90 minutit välja pigistada, on tema vahetu jalgpallimõistus ja oskus mängu käiku ka piiratud arvu puudetega muuta jätkuvalt pealinna meeskonnale tähtis.
"Mängi."
Totti debüüt Roma eest sündis 1993. aasta märtsis, kui hiljuti AC Milani peatreeneri kohalt vallandatud Sinisa Mihajlovic, kes siis Roma eest mängis, soovitas toonasel peatreeneril Vujadin Boskovil blond poiss proovile panna. 16-aastane Totti sai Roma 2:0 võidumängus Brescia üle mängida viis minutit ning meenutas hiljem, et puudutas palli vist ainult korra – ülejäänud aeg kulus tal mänguvahendi järgi jooksmisele. Kuigi tema enda jaoks tuli varajane debüüt mõningase üllatusena, oli Roma meeskond seda juba ammu kannatamatult oodanud. "Paljud noormängijad treenisid koos esindusmeeskonnaga, kuid Totti oli eriline," ütles Ruggiero Rizzitelli, üheksa korda Itaaliat esindanud ründaja, kelle Totti oma debüütmängus välja vahetas. "Ma ütlesin talle, et ta jääks rahulikuks ning naudiks oma esimest mängu. Ma olen uhke, et just mina olin see, kes sai teatepulga Tottile edasi anda."
Enne debüüti Brescia vastu tõusis Totti raketina Roma noortemeeskondade vahel. 13-aastaselt Romaga liitunud Totti pisteti koheselt U-15 vanuserühma, kahe aasta pärast võitis ta Roma U-17 meeskonnaga Itaalia noorteliiga. Kuu pärast seda treenis 15-aastane Totti juba U-20 meeskonna juures. "Ma ei unusta iialgi hetke, kui ma teda esmakordselt mängimas nägin," meenutas tol ajal Roma U-20 treener olnud Luciano Spinosi hiljem. "Pärast kümmet minutit jooksin ma klubihoonesse ja helistasin spordidirektor Giorgio Perinettile. Ma ütlesin talle, et ta ei laseks sellel meistril Romast iial lahkuda. Ma ei pidanud Tottile midagi õpetama – ma ütlesin talle lihtsalt: "mängi"."
Kuigi Totti treenis pärast Brescia vastu debüüdi tegemist koos esindusmeeskonnaga, mängis ta tol hooajal veel vaid ühes mängus. Ka järgmisel, 1993/94 hooajal, ei näinud 17-aastane Totti palju mänguaega. Kui välja arvata üks veebruarikuine mäng, siis kõigis kaheksas kohtumises, milles Totti Serie A-s tol hooajal mängis, tuli ta platsile vahetusest. Totti esimene värav Roma eest sündis 1994/95 hooaja avapäeval Foggia vastu.
"Mu onu lubas mulle osta uue jalgratta, kui ma värava löön," meenutas Totti hiljem. "Ilmselt oleks ma seda saanud endale ka ise lubada, kuid onu lubadus andis mulle lisamotivatsiooni, et oma eesmärk täita." Perekonna toetus on Totti elus alati tähtsat rolli mänginud. Ehtitaallaslikult juhtis Totti varajast karjääri tema imposantne ema, kes käskis Lodigiani noorteklubil siis 13-aastase Totti müüa Romale, mitte linnarivaal Laziole ega AC Milanile. Fiorella Totti hoidis poeg Fransescot õigel kursil ning kuigi noor Totti sattus Rooma tänavatel ka omajagu sekeldustesse, kasvatas süvakatoliiklasest Fiorella Fransescot ja tema vanemat venda Riccardot range korra all.
Uued tuuled, vabad käed
20-aastasena oli Totti juba üks Roma põhimängijaid, kuid klubi peatreeneri, Tottit pojana kohelnud Carlo Mazzone vallandamine oleks äärepealt viinud ka Totti Romast lahkumiseni. Mazzone asendajaks sai 1996/97 hooajal argentinlane Carlos Bianchi, kes, erinevalt Mazzonest, ei talunud Totti pidutsemist ning üsnagi ükskõikset suhtumist treeningutesse. Bianchi keeldus andmast Tottile ihaldatud särki numbriga kümme ning jättis ta hooaja jooksul mitmel korral meeskonnast sootuks välja. Vihane Totti oli 1997. aasta jaanuaris valmis oma armastatud Roma jätma ning liituma Sampdoriaga.
"Ma tahtsin temast eemale saada, sest Bianchi vihkas kõiki roomlasi. Kui ma oleks Genoasse läinud, poleks ma enam Roomasse naasnud," väitis Totti hiljem. Roma juhatus eelistas Bianchile imelast ning argentiinlane lahkus Romast enne hooaja lõppu. Järgmisel hooajal võttis pealinna klubi ohjad enda kätte Zdenek Zeman, kelle käe all sai Tottist üks maailma parimaid mängijaid.
Zeman andis Tottile rünnakul täieliku vabaduse ning ning võimaldas tal mängida seal, kus Totti seda ise paremaks pidas.
Varasemalt vaid ründajate taga klassikalist nr. 10 kohta mänginud Totti alustas kahel Zemani käe all mängitud hooajal tihti kolmese ründeliini vasakul või hoopis keskel, langedes oma nägemuse järgi madalamale ja liikudes vabas rollis vastaste karistusala ümber nagu näljane hai saagi ümber tiireldes. Selline taktikaline vangerdus aitas 22-aastaselt Itaalia kõrgliiga ajaloo noorima mängijana klubi kapteniks saanud Totti talendil tõeliselt särama lüüa. Totti lõi hooaegadel 1997/98 ning 1998/99 kokku 30 väravat ja andis 26 resultatiivset söötu, Roma lõpetas Itaalia liigas vastavalt neljanda ning kuuenda kohaga. Tiitleid jahtiva klubi juhatuse jaoks polnud see aga piisav ning 1999/00 hooaja alguses palgati Roma tüüri juhtima AC Milaniga neljal korral Serie A ning 1994. aastal ka Meistrite liiga võitnud Fabio Capello.
Capello tulekuga täitis Roma ka eesmärgi, mida oli jahitud 1982/83 hooajast saadik. 2000/01 hooajal võitis meeskond Juventuse ees Itaalia kõrgliiga ning Itaalia meedia ennustas Capello supertiimile pikka domineerimist. Sajandivahetusejärgne AS Roma oli tõepoolest suurepärane meeskond. Kaitseliinis mänginud Cafut, Aldairi ja Walter Samueli toetasid poolkaitses Emerson, Marcos Assuncao ja Damiano Tommassi. Tõeline tulevärk sündis aga vastaste poolel, sest nii tugevat ründeliini ei saanud viieteist aasta eest vastu panna mitte ükski Serie A klubi. Lisaks Fransesco Tottile kuulusid meeskonda veel Marco Delvecchio, Vincenzo Montella ning Fiorentinast ostetud Gabriel Batistuta. Totti, Montella ja Batistuta lõid tiitlivõidu toonud hooajal Roma 68 väravast 47 ning väliselt näis Igaveses Linnas kõik ülesmäge minevat.
Paraku ei olnud aga võimalik, et kaks nii jäärapäist ja avameelset inimest, nagu Capello ja Totti, pikka aega koostööd teha suudaks. Capello käe all suutis Roma veel kahel korral liigas teisena lõpetada, kuid 21. sajandi algust iseloomustasid pidevad Totti ja Capello vahelised meediatülid, sõnelused ning vastastikused solvumised.
Pärast Capello lahkumist 2004. aastal on Roma Itaalia kõrgliigas kuuel korral teisena lõpetanud, kuid kõige säravamat autasu pole pärast Capellot suutnud võita ükski Roma treener. Sealjuures aga tundub, et Totti on aastate möödudes justkui ainult paremaks muutunud. Viimase kümne aasta jooksul on Totti ründemängija rolli ikka ja jälle ümber määratlenud, endale sobivaks muutnud, seda täiustanud, innoveerinud ja parandanud. Vaid üks ihaldusväärne rekord jääb Totti jaoks püüdmatusse kaugusesse ning selleks on Silvio Piola nimel olev Serie A kõigi aegade suurima väravaküti tiitel. Piola lõi aastatel 1929-1954 Itaalia kõrgliigas mängides 274 väravat, Totti arvel on 248 tabamust. Isegi, kui Totti Roma ridades ka järgmisel hooajal jätkab, ei näe teda 25 liigaväravat löömas isegi mitte tema kõige andunumad austajad.
Ehk lohutab keevaverelist ning oma karjääri jooksul hulgaliselt punaseid kaarte teeninud Tottit, keda tema emotsionaalsuse (ning ka selle, et mees jätkuvalt karastusjooke ning margherita pitsat armastab) pärast tuntakse ka kui Er Puponet (suurt last), 2006. aastal Itaalia koondisega võidetud maailmameistritiitel. Koondist esindades pidi Totti aga lisaks palliplatsil kohtutud vastastele võitlema ka omaenda koduriigi meedia vastu.
Jalgpallifolkloori unustamatu osa
Itaalia jalgpallist, kultuurist ja ühiskonnast rääkides ei saa peatumata jätta lõhele Põhja- ning Lõuna-Itaalia vahel. Põhja-Itaalia on majanduslikult arenenum, sealsed elanikud on reeglina paremal elujärjel ning Lõuna-Itaaliale vaadatakse ülevalt alla. Rooma asub küll Põhja-ja Lõuna-Itaalia vahele jäävas tsoonis, kuid sellegipoolest peetakse Põhja-Itaalias roomlasi imelikult rääkivateks ja minevikus elavateks inimesteks, kes ei hiilga just eriti vahetu mõistusega. Rooma aktsent on tugev ning raskesti läbi hammustatav.
Kõike seda arvesse võttes on Totti "ehtsa" roomlase täiuslik stereotüüp. Ajakirjaniku küsimusele, mis sisaldas ladinakeelset väljendit carpe diem, vastas Totti ükskord: "Vabandust, aga ma ei räägi inglise keelt." Teisel juhul väitis ta meediale, et "Väike prints" on ainuke raamat, mille ta iial läbi lugenud on, sest ta väsivat raamatuid sirvides alati esimese paari lehekülje järel ära. Tottit koheldi Itaalia meedias tema karjääri esimesel poolel üsna külmalt, ehitades narratiivi Tottist kui ajudeta gladiaatorist, kes ei võta kedagi kuulda seepärast, et ei saa kellestki aru. Rooma kangelane ise võttis seda üsnagi selgelt südamesse.
"Ma olen süüdi selles, et ma olen roomlane," sõnas Totti enne 2002. aasta MM-i. "Neile ei meeldi, et Roomas on üks suur mängija. Nad võivad arvata, mida tahavad. Ma ei lahku iialgi Roomast – ma ei paku neile seda rahuldust," oli Totti sõnum Põhja-Itaaliale.
Siis aga muutus Totti enda suhtumine ning ta hakkas tema pihta suunatud nalju nägema teises valguses. Leidnuna oskuse ka enese üle naerda, võttis Totti talle omistatud karakteri avasüli vastu. Lisaks humoorikates reklaamides ja telesaadetes osalemisele lasi Totti muuhulgas välja ka raamatu, millesse ta kogus kõik tema kohta käivad naljad, mida mees ise kuulnud oli. Raamat oli tõeline bestseller ning müüs Itaalias 400 000 koopiat. Totti annetas kõik tulud UNICEFile. "Kõik naljad Totti kohta, kogutud minu enda poolt" on kahtlemata üks jalgpallimaailma omapärasemaid ja naljakamaid teoseid. Mõned näited raamatusse kuuluvatest naljadest:
Totti raamatukogu põles maha. Selles oli kaks raamatut. Totti on lohutamatu: „ma ei jõudnud veel teist raamatut äragi värvida!“
Totti tüdruksõber küsib, kas Totti viib ta välja õhtust sööma. „Ma ei saa tulla,“ vastab Totti. „Ma panen ühte eriti rasket puslet kokku. Siin on palju väikseid tükke ja karbi peal on kuke pilt. Tule mulle parem appi.“ Totti tüdruksõber heidab pilgu puslele ja ütleb: „Fransesco, jäta need maisihelbed rahule ja vii mind õhtusöögile.“
Ja nii edasi, ja nii edasi, ja nii edasi. "Väike annus eneseirooniat on hädavajalik," ütles Totti 2013. aastal oma Roma debüüdist 20 aasta möödumist tähistades teadlikult. Suhtumine Tottisse on Itaalia meedias aastate jooksul oluliselt muutunud ning nüüd vihjatakse tema kohta tehtud naljadele vaid melanhoolselt vanu aegu tagasi igatsedes. Aupaklikult kirjutavad Tottist nüüd ka need väljaanded, mis varem tema üle kõige rohkem naersid.
Tottit võib kas vihata või armastada, kuid külmaks ei jäta AS Roma eest 756 ametlikus mängus platsile jooksnud Totti mitte kedagi. Rooma gladiaatori soovist karjääri lõpetada on Itaalia meedias räägitud juba selle kümnendi algusest, kuid igal korral on Totti andnud vastulöögi ning ikka ja jälle mängimist jätkanud. Jalgpalli, Roomat ning iseennast südamest armastav mees on jalgpallimaailma üks värvikamaid kujusid ning iga tõeline jalgpallisõber sooviks legendaarset itaallast igavesti mängimas näha. Kes teab. Fransesco Totti on ainus jalgpallur, kes suudaks ka Igavesest Linnast kauem kesta.
Huvitav oli lugeda
