Läks aega poolteist sajandit, kuid jalgpalli sünnimaa on lõpuks oma DNA-d leidmas (3)

Inglaste esimene MM-tiitel 51-aastase vaheaja järel tuli U20 koondisele. Foto: thefa.com

Ajal, mil Inglismaa rahvuskoondis on isegi enda standardite järgi ühtlane hall mass, on jalgpalli sünnimaa vutijälgijate jaoks hakanud paistma lootusekiir helgema tuleviku suunas – Inglismaa noortekoondiste tulemused 2017. aastal on olnud suisa fenomenaalsed. Vägevad tulemused ei ole aga tulnud tühja koha pealt.

Igas mõttes enneolematut edu iseloomustab eredalt fakt, et viie erinevatest noorteturniiridest pungil kuu jooksul kaotasid Inglismaa noortekoondised 34 mängu peale vaid kaks kohtumist – mõlemad penaltiseerias. Seda riigi poolt, kelle erinevad noortekoondised olid eelneva 24 aastaga vaid kaks EM-tiitlit suutnud kodusaarele tuua. Millist kulda ja karda ideaalilähedased resultaadid kaasa tõid?

Ajalugu tehti 11. juunil Lõuna-Koreas Suwonis, kui U20 koondis alistas sel hooajal Evertoni esindusmeeskonda murdnud Dominic Calvert-Lewini värava ning turniiri parima väravavahi Freddie Woodmani penaltitõrje toel Venezuela. Meessoost jalgpallurite seas läbi aegade teine maailmameistritiitel pärast 1966. aastat saigi tõsiasjaks.

Samal ajal kui alla 20-aastaste põhikoondis tegi tegusid Lõuna-Koreas, näitas Inglismaa noortesüsteemi sügavust sama vanuseklassi B-koondis, kes suutis teist aastat järjest ning kokku kuuendat korda võita Touloni turniiri. Prantsusmaal Aubagne'is toimunud finaalis lasti Elevandiluurannikul esimesel lisaminutil küll 1:1 viigini jõuda, kuid penaltitega olid hoopis inglased edukamad.

REKLAAM

Eriti meeleolukas oli aasta Inglismaa vuti pesamunade ehk alla 17-aastaste jalgpallurite jaoks. Mängiti kahe suurturniiri finaalis ning mõlemal puhul Hispaania vastu. Maikuus Horvaatias toimunud EM-il sõideti alagrupist võimsalt läbi tänu kindlatele võitudele Norra, Ukraina ja Hollandi üle ning ka play-off'ides suudeti vastavalt Iirimaast ja Türgist üle olla normaalajal. Sarnase mustri järgi kulges ka finaal Hispaaniaga, kuid kuuendal lisaminutil suutsid hispaanlased 2:2 viigini jõuda ning tiitli kaotasid inglased penaltiseerias.

Ja teine MM-tiitel tuli alla 17-aastastele noormeestele. Foto: Twitter

Hispaania ja Inglismaa U17 noored said 28. oktoobril taas suurturniiri finaalis mõõtu võtta ning seekord mängiti Indias, kus selgus maailmameister. Taas tundus õnn naeratavat lõunaeurooplastele, kui Barcelona kasvandik Sergio Gomez hispaanlased varakult 2:0 juhtima viis. Nii veerand- kui ka poolfinaalis kübaratriki löönud Rhian Brewster tõi aga enne poolajapausi Inglismaa mängu tagasi ja teisel poolajal murti Hispaania lõplikult maha - 5:2 võit ning kahe U17 Euroopa meistritiitli kõrvale saadi samas vanuseklassis ka esimene maailmameistritiitel.

Oma vanuseklassis tegid puhta töö ka kuni 19-aastased inglased ning juuli esimeses pooles Gruusias peetud EM-il suudeti taaskord kõik viis mängu võita normaalajal. Alagrupis korraldati tõeline jõudemonstratsioon igipõlise rivaali Saksamaa vastu, kes suruti vastu muru skooriga 4:1. Keerulisemalt kulges poolfinaal, kui Tšehhi vastu kindlustas finaalipääsme Hamburgis sündinud Manchester City mängumehe Lukas Nmecha kolmanda lisaminuti värav. Nmecha kerkis kangelaseks ka finaalis, kui tegi Portugali vastu lõppskooriks 2:1.

U17 EM-i kõrval teine mõru pill neelati alla antud artikli kontekstis "eakate" vanuseklassis ehk juuni lõpus U21 EM-il. Poolfinaalis Saksamaa vastu anti 2:1 eduseis käest ning penaltiseerias traditsioone murda ei suudetud.

Chelsea akadeemia võidukäik

Inglismaa tänavune edu ei anna põhjust üllatuseks, kui aastate pärast peaks terve rahvuskoondise algkoosseis koosnema tänavu säranud talentidest. Toome välja mõned tänavu säranud konkreetsed nimed, kes võiksid näiteks Marcus Rashfordi, Harry Kane'i, Dele Alli ja teiste kõrval moodustada Inglismaa tuumiku viie aasta pärast.

Suvisel U21 EM-il korralikke mänge teinud Jordan Pickfordist sai ligikaudu 30 miljoni euro suuruse üleminekutasuga läbi aegade kolmas kalleim väravavaht, läbi aegade kalleim Briti väravavaht ning Evertoni läbi aegade teine kalleim mängija. Laias laastus on 23-aastane Pickford oma hinda õigustanud ning on Evertoni kohutavalt nigelal hooajal olnud üks väheseid, kes on enda taseme välja mänginud.

Sarnaselt mitmetele saatusekaaslastele on ka Tammy Abrahamil tekkinud koduklubis Chelseas raskusi mänguaja saamisega. Mullu lõi ta aga Inglismaa esiliiga 17. kohaga lõpetanud Bristol City ridades vägevad 23 väravat ning tänavugi on ta aste kõrgemal Swanseas mängides nelja tabamusega ainus enam kui ühe värava kirja saanud mängija. Suvine U21 EM kujunes 20-aastase ründaja jaoks vastuoluliseks, kui lõi poolfinaalis Saksamaale värava, kuid eksis hiljem ka penaltiseerias. Läinud reedel tegi ta 0:0 viigimängus Saksamaa vastu koos Jack Corki ja järjekordse Chelsea kasvandiku ning tolles mängus küllaga kiitust pälvinud Ruben Loftus-Cheekiga debüüdi Inglismaa rahvuskoondises.

Abraham ei ole ainus tänavu noorte turniiridel käinud mängijad, kellele Gareth Southgate rahvuskoondise õhku nuusutada annab ning teisipäevaseks mänguks Brasiilia vastu lisati koosseisu veel kolm mängijat.  Kui 21-aastane Angus Gunn pidi U21 EM-il leppima varuväravavahi rolliga, siis 20-aastane Bournemouthi kaitsja Lewis Cook sai tänu kaptenipaelale olla esimene MM-tiitli üles tõstnud mängija pärast Bobby Moore'i. Samuti on koondises Ragnar Klavani värske klubikaaslane Dominic Solanke.

Juba paar hooaega on meeste seas stabiilset mänguaega saanud Swansea 23-aastane keskkaitsja Alfie Mawson, Leicesteriga Inglismaa meistriks tulnud Demarai Gray, Napoliga põgusalt Serie A-s mänginud Nathaniel Chalobah, oma lühikese karjääri jooksul juba kergelt skandaalse mängija maine omandanud Jack Grealish ning rahvuskoondiseski kolmes kohtumises mänginud Calum Chambers.

Kuigi U21 EM-il inglastele individuaalseid auhindu ei kukkunud, siis nooremate seas kippusid tähtsaimad tunnustused langema just neile. U20 MM-i finaalis penaltitõrjega säranud Freddie Woodman valiti turniiri parimaks väravavahiks, parima mängija autasu Kuldse Palli teenis endale eepool mainitud Solanke.

Vägeva tähise pani maha Ryan Sessegnon, kes pääses 17-aastaselt Championshipi hooaja sümboolsesse koosseisu. Foto: 90min.com

U19 EM-i parimaks mängijaks valiti järjekordne Chelsea noorteakadeemia produkt Mason Mount. Vaid 18-aastane poolkaitsja on Hollandi liigas viiendat kohta hoidva Vitesse ridades löönud tänavu kuue mänguga kaks väravat. Tiitliga lõppenud turniiril läks Inglismaale ka parima väravaküti auhind, mida jagasid kolme tabamusega Mattias Käidi klubikaaslane Ryan Sessegnon ja Nottingham Foresti ründaja Ben Brereton. Eriti märkimisväärne on 17-aastane vasakkaitsja Sessegnon’i senine karjäär, kelle seitse löödud väravat aitasid tal mullu saada läbi aegade noorimaks Inglismaa esiliiga hooaja sümboolse koosseisu liikmeks. Suvel olid temast huvitatud pea kõik Inglismaa suurklubid ning ka Müncheni Bayern, juunis otsustas ta aga uue lepinguga siduda end Fulhamiga kuni 2020. aastani.

Mounti ja Sessegnon’i kõrval pääsesid 18 mehest koosnevasse turniiri sümboolsesse koosseisu veel üks mängija nii Chelseast kui ka Fulhamist. 18-aastane kaitsja Dujon Sterling debüteeris Chelsea põhimeeskonnas septembris liigakarika mängus Nottinghami vastu, samas sarjas tegi oma debüüdi Fulhami eest poolkaitsja Tayo Edun.

Vast kõige märkimisväärsem talendisadu on tabanud Inglismaad U17 vanuseklassis. Valusa hõbemedaliga lõppenud EM-finaalturniiril moodustasid inglased sümboolsest koosseisust kolmandiku. Kuue mängija seas oli kaks Chelsea akadeemia kaitsjat, kaks Chelsea akadeemia poolkaitsjat ning kaks Manchester City taustaga ründajat. Phil Foden säras City ridades juba hooajaeelsel turneel, suvel Cityst lahkunud Jadon Sancho valiti aga EM-i parimaks mängijaks ja on Dortmundi eest juba Bundesligaski platsil käinud.

Fodeni üliedukas aasta jätkus sügisel MM-il, kus ta valiti kogu turniiri parimaks mängijaks. Indias kerkis vägevalt esile ka EM-il korralikke mänge näidanud ja 2014. aastal Chelsea noortesüsteemist Liverpooli lahkunud Rhian Brewster. Isiklikus plaanis paolorossilikult kulgenud turniiril lõi ta kuni veerandfinaalideni vaid ühe värava, kuid seejärel muutus 17-aastane ründaja kaitsjate jaoks täiesti käsitletamatuks. Nii USA kui ka Brasiilia vastu tuli kübaratrikk, finaalis Hispaania vastu tõi just tema tabamus inglased mängu tagasi. Kaheksa väravat tõstsid ta kogu turniiri parimaks väravakütiks. Suurt tulevikku ennustatakse ka kaptenina inglased maailmameistriks tüürinud Manchester City keskkaitsjale Joel Latibeaudierele.

Edu juureks Saksamaa ja Belgia eeskuju

Euroopa jalgpallist on sel sajandil küllaldaselt võimalik tuua näiteid, kus pikaajalise planeerimise ja erinevate rohujuuretasandiga seotud programmidega on pandud alus oma riigi ajaloo vägevaimate hulka kuuluvate generatsioonide loomisele. Praegu tegusid tegeva generatsiooni kaasa toonud Belgia jalgpalli revolutsioon sai alguse 1998. aasta MM-i järel, kui pandi alus üleriigilisele ühtsele mängutaktikale, rajati jalgpallikoole ning korraldati tasuta treenerikursuseid. Pettumust valmistav suurturniir andis ajendi riigi jalgpallisüsteemi renoveerimiseks ka Saksamaal. Meeletud investeeringud on tipnenud kuue järjestikuse finaalturniiriga, kus on sakslased pääsenud vähemalt poolfinaali. Rohujuuretasandil tehtava sihipärase tulemuse viljade üks eredamaid näiteid on ka Island.

"Ma olen Inglismaa jalgpalli jaoks seadnud kaks eesmärki - jõuda 2020. aasta EM-il vähemalt poolfinaali ja võita 2022. aasta MM." Just nii sõnastas oma ambitsioonikad unistused 2013. aasta sügisel toona äsja FA esimeheks saanud Greg Dyke. Mineviku konteksti tõttu on Inglismaal sarnastesse sõnavõttudesse suhtutud juba eos skeptiliselt, kuid äsja ametisse vannutatud Dyke'i esimese sõnavõtu sügavamaks tagamõtteks oli olevikku suunatud kriitika. Tolleks hetkeks oli 20 aastaga langenud inglastest jalgpallurite osakaal koduliigas 69 protsendilt 32 peale, rahvuskoondis pääses viimati suurturniiril poolfinaali 1996. aastal. "Probleem on väga-väga tõsine. Inglismaa jalgpall on nagu tanker, mis vajab U-pööret."

Inglismaa ja Brasiilia U20 koondiste vastasseis inglaste jaoks märgilise tähtsusega St George Parki treeningkeskuses. Foto: thefa.com

Esimene tõsisem samm pöörde suunas jõudis avalikuse ette aasta hiljem, kui Saksamaa ja Belgia eeskuju võtsid kasutusele ka inglased – viiest põhielemendist koosnev "Inglismaa DNA" programm on ideeliselt sarnane belglaste suunale 1990ndate lõpus muuta täielikult rahvuse mängustiili. Projekt sai alguse 2013. aastal, mil sealse jalgpalliliidu tipptreenerid uurisid, millised omadused olid noormängija arengu jaoks vajalikud, seejärel tehti selgeks, kuidas Inglismaa koondised peaksid mängima, kuidas mängijaid tuleks treenida ja mida tuleks protsessi toetamiseks omalt poolt teha. Lisandusid erinevate klubide ning meeste ja naiste rahvuskoondiste treenerite arvamused, samuti uuriti seitsme eduka jalgpalliriigi meetodeid, pöörates erilist tähelepanu riikidevahelistele seostele, mis on neile edu kaasa toonud.

2012. aastal avatud, 135 miljonit eurot maksma läinud ning Inglismaa vutirevolutsiooni üheks sümboliks peetavas St George Parki treeningkeskuses esitletud DNA-plaani järgi sooviti arendada uut lähenemist koondiste treeningmeetoditele alates U15 vanuseklassist kuni rahvuskoondiseni välja. Jällegi sarnaselt belglastele sooviti kehtestada ühtseid treeningmeetodeid ja mängustiili igas vanuseklassis, et FA eliitarengu direktori Dan Ashworthi sõnade kohaselt muutuks järgmisesse vanuseklassi liikudes põhimõtteliselt vaid särgisuurus.
Kuigi formatsioonid erinevate vanuseklasside vahel võivad küll erineda, siis nn "Inglismaa stiil" ei muutu. "Palli vallates proovivad rahvuskoondised intelligentselt domineerida, valides õigeid momente, et mängu edasi viia ning vastasest läbi tungida. Ilma pallita mängides proovitakse see intelligentselt ning võimalikult varakult ja tõhusalt tagasi võita," seisis programmis. Programmi nägemus ei näinud aga ette vaid mängulist revolutsiooni, vaid keskendus ka DNA teistele "koostisosadele" ehk mängijate haridusele, elustiilile ja patriotismile.

Omal ajal kõikidest Inglismaa noortekoondistest läbi käinud Jermaine Jenasi hinnangul võivad ideaalilähedased kogemused noorteturniiridelt osutuda võtmesõnaks ka täiskasvanute seas. "Kui ma vaatan Steven Gerrardi, Frank Lampardi, Rio Ferdinandi ja teisi, siis ma arvan, et meil jäi puudu rahvusvahelisest mõtteviisist, mida saab omandada, kui sa oled selle keskmes kogu aeg. See on suurim erinevus nende noorte inglaste puhul. Kui süsteem toimib nii nagu see peaks toimima, siis nad on Inglismaa rahvuskoondisesse saades seal (suurturniiride otsustavas faasis - M.P.) juba olnud ja nad on valmis. Nende noorte inglaste jaoks tuleb kasuks see, et nad on osa stratreegiast ja struktuurist, mida minu ajal ei olnud."

Võidumaitset peab võtmesõnaks ka Phil Neville. "Ma arvan, et ajalugu ütleb, et kui noortemeeskonnad tulevad maailmameistriks ja Euroopa meistriks, siis sama mängijate grupp suudab ja loodetavasti võidab sama turniiri meeste arvestuses. See mängijate grupp on edu maitsnud ja nad teavad, kuidas rahvusvahelisi turniire võita. Sellest vaatevinklist peaks see grupp mängijaid olema 2022. aastal võimelised lõpuni minema."

DNA on paika loksumas

Ei ole vaja spetsiifilist analüüsi mõistmaks, et programmi mõju on Inglismaa jalgpallile olnud enam kui positiivne. Noortekoondiste tulemuste areng (tõsi tänavuse aastaga võrreldamatus mastaabis) päädis Inglismaal teatavat tähelepanu juba kaks aastat tagasi ning Dyke'i poolt seatud 2022. aasta MM-i tähis ei olnud jalgpalliliidu ega nüüdsest ka meedia diskursuses kuhugi kadunud. "16-aastased viibisid hiljuti Floridas ning nende esitused olid nii lähedal DNA olemusele nagu me soovisime. Nad mitte ainult ei võitnud turniiri, vaid nad mängisid Brasiilia vastu ja särke ära vahetades ei oleks neil olnud võimalik vahet teha," lausus FA mängijate ja treenerite arengu juht Matt Crocker mullu veebruaris, viidates Floridas toimunud Nike'i International Tournament'ile.

"Me proovime näha, milline näeb mäng välja 2022. aastal ja garanteerida, et DNA peegeldab seda ja et me teeksime praegu vajalikud muudatused. On see koorem? Üldse mitte,“ jätkas Southamptonis töötades näiteks Alex-Oxlade Chamberlain'i ja Luke Shawi karjääridele aluse pannud Crocker. "Sihtmärk 2022 on abiks, kuna see paneb märgi maha, kuhu me tahame küündida. Kui me ütleme "Me tahame võita 2022. aastal MM-i", kuid lihtsalt istume siin ja ei tee midagi, siis seda ei juhtu. Kuid vähemalt me teame oma eesmärki."

Juba eelmisel aastal tundma anda hakanud programmi mõju on tänavuste tulemuste näol veelgi silmapaistvam olnud ning seda on tajunud osapooled ka ise. "Me mängisime nii nagu me tahame oma Inglismaa koondiseid mängimas näha. Mitte vaid see meeskond, vaid kõik Inglise meeskonnad mängivad nii. Julgelt palliga. Kahe väravaga taga olles ja tulla tagasi 5:2 võidule MM-finaalis ning seda ilma ühegi pika pallita. Teate küll, lihtsalt sööt, sööt, sööt, sööt, sööt," rääkis U17 koondise juhendaja Steven Cooper. Õigustatult jagus Cooperil kohe finaalile järgnenud intervjuus kiitust DNA programmi aluspanijatele. "See trofee on pühendatud heale tööle, mis on Inglismaal akadeemiates ja noorte mängijate arendamisel tehtud. Need mängijad on olnud süsteemis kolm-neli aastat. Nad on olnud läbimas oma teekonda. Minu jaoks ei ole see tunnustus vaid sellest, kus Inglismaa jalgpall on, vaid kuhu me tahame jõuda."

Viie aasta pärast toimuva MM-i suunas peatus pilk ka Cooperil. "Meil on pikaajaline plaan. Me oleme endiselt selle alguses. Meil on pikaajaline visioon MM-ide võitmisest. Noortemeeskonnad on juba võitnud kaks korda ja kuigi rahvuskoondis ei ole järgmisel MM-il favoriitide seas, siis noorte edu edasikandumine ei pruugi enam väga kaugel olla.“

Murekohaks Premier League

Kuigi Inglismaa jalgpalliliidu viimaste aastate tegevus on sättinud mulda lootuseseemne paremale tulevikule, siis traditsiooniliselt on murekohaks olnud ülirikaste Inglismaa klubide eelistused koosseisude ehitamisel. Premier League’is on oma kasvandike ja mujalt toodud noorte usaldamise kontekstis klubisid seinast seina. On Southamptoni-sugune klubi, kelle filosoofiasse kuulubki oma noortele tuginemine, on Tottenham, keda veavad kas noorena või päris lapsena nendega liitunud mängumehed Dele Alli ja Harry Kane'i näol. Suurturniire vaadates on kõige produktiivseima akadeemiaga Chelsea, kuid klubi põhimeeskonnas ei ole noortele mänguaega eriti kippunud tulema - neli aastat järjest FA Youth Cupi võitnud Chelsea noortemeeskondadest on esindusmeeskonnas regulaarseks põhimeheks saanud täpselt null mängijat.

Chelsea noored on FA Youth Cupi võitnud viimasest kuuest hooajast viiel. Esindusmeeskonda on noori murdnud aga vähesed. Foto: thefa.com

Kui näiteks Hispaanias, Saksamaal ja Prantsusmaal on 20-aastaste põhimeeskonna staatus juba täiesti tavapärane nähtus, siis Premier League’is ei ole selle vanuseklassi meestele silmaga nähtavat mänguaja kasvu tipptasemel toonud isegi MM-tiitel. Maailmameistritest on kõrgliigas tänavu platsile pääsenud küll seitsme mängija näol enam-vähem korralik hulk, kuid arvestataval hulgal on mänguaega saanud vaid finaalikangelane Calvert-Lewin (seni käinud Evertoni eest platsil kõigis kümnes mängus), Liverpooli Dominic Solanke (kuus mängu) ja Bournemouthi Lewis Cook (neli mängu).

Liiga optimistlik ei ole seis ka teistes vanuseklassides. U21 koondist enam kui 40 kohtumises esindanud Nathaniel Chalobahi nägi Inglismaa rahvuskoondise peatreener Gareth Southgate juba enda plaanides, kuid 22-aastase poolkaitsja edutamise plaanile tõmbas vee peale mänguaja puudumine Chelseas. Seitsme aasta jooksul sai ta siniste eest Premier League'is platsile vaid kümnes mängus ja kuigi tänavu Watfordis alustas ta kindla põhimehena, siis viimased paar kuud on teda platsilt eemal hoidnud vigastused.

Küllap aitaks talentide maksimaalset ärakasutamist toetada ka inglaste veidi sagedasem karjääriränne teispoole La Manche'i väina. Kui Saksa, Prantusmaa ja Hispaania talentide jaoks on mänguaja huvides välismaal karjääri ehitamine tavapärane, siis inglaste puhul võib sarnaseid edukaid näiteid leida ühe käe sõrmedel. Lissaboni Sportingus jalgpalli baashariduse omandanud Eric Dierist on saanud Tottenhami üks nurgakividest, U17 koondise üks kangelastest Janon Sancho lahkus aga suvel Manchester Cityst Dortmundi Borussiasse.

Premier League ise on samuti astunud samme noormängijate integreerimise toetuseks täiskasvanute jalgpalli. Tänavu kevadel ametist lahkunud Premier League'i arendusjuhi Ged Roddy vedamisel tutvustati 2012. aastal Elite Player Performance Plan'i (EPPP). Eesmärgiks oli tõsta akadeemiate standardeid üle Inglismaa ja kuigi seda on suurklubidele noormängijate hankimise lihtsaks tegemise tõttu kritiseeritud, siis selle kasutegurit ei saa alahinnata. Kui veel mõned ajad tagasi tegid Swansea City noortemeeskonnad kodustaadioni hõivatud olemise perioodil trenni juhuslikel vabadel platsidel, siis luksusliku Fairwoodi treeningkeskuse rajamisega on Walesi klubi tõusnud noorte arvestuses Inglismaa tippude sekka.

"Me tahtsime proovida luua redelit, mis lubaks klubidel ronida ülespoole, kui nad paneksid oma prioriteedid paika. Swansea otsustas, et see on nende klubi prioriteet ja selle vilju on näha," kiitis Roddy.

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (3)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

SOCCERNET OKEAANIAS
Vanuatu hurraa-jalgpall võitis kohalike südamed, kuid Eesti kaitse viis kauged külalised võidule  (galerii!)
VÄLISMAA
REKLAAM
EILE VÄLJAS
RISTNURK
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
36
28
6
2
100:28
90
2.
36
25
9
2
106:20
84
3.
36
24
6
6
101:32
78
4.
36
20
5
11
103:47
65
5.
36
13
6
17
46:63
45
6.
36
10
8
18
47:88
38
7.
36
9
10
17
40:63
37
8.
36
8
4
24
34:95
28
9.
36
2
2
32
29:146
8
10.
36
10
6
20
52:76
36
VIIMASED PILDIGALERIID
ESILIIGA OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee näitas sel hooajal kokku 31 otseülekannet Esiliiga mängudest - ikka neljapäeviti kell 19!

PREMIUM LIIGA SUVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK