Levadia kukkus enda kaevatud auku (0)
Foto: Gertrud Alatare
Meistrite liiga esimene eelring on koht, kus omavahel võtavad mõõtu kaheksa riigi meistrid, kelle klubivutt on Euroopas kõige kehvem. San Marino, Andorra, Gibraltar, Fääri saared, Wales, Armeenia, Põhja-Iirimaa ja... Eesti. Tegu on maailma kõige mainekama klubijalgpallivõistluse põhjakoristajate raundiga, mängudega, mis selgitavad välja, kes saavad "päris" meeskondadega madistada. Nagu kvalifikatsioon suusatamise MM-il.
Ja Levadia ei saanud sellest edasi. Ei pääsenud isegi Veerpalude ja Northugidega koos starti. Let that sink in, nagu ütleksid iirlastest amatöörid, kes mitme-setme koondislasega tugevdatud Eesti meistri pakutud edasipääsu suurima heameelega vastu võtsid.
Kolmsada tuhat eurot, ei rohkem ega vähem oleks üksainus värav lisaks kahe mängu peale Levadia rahakotile tähendanud. Võib arvata, et vähemalt mingi osa sellest oli sisse arvestatud ka käesoleva hooaja eelarvesse.
Ja ometigi ei olnud Crusadersi näol tegemist sellise meeskonnaga, kelle vastu võiks kaotuse (nimetagem seda nii, kuigi mängud lõppesid 0:0 ja 1:1) halva õnne, ebakvaliteetse väljaku või nigela kohtuniku süüks ajada. Levadia oli lihtsalt kehv, ääretult kehv.
Kõik algas juba võõrsilmängust. Miks kasutatakse võõrsilväravate reeglit? Loomulikult selleks, et julgustada (selge boonuse pakkumise näol) kaugele sõitnud külalisi mängima avatumat jalgpalli, mitte mängu tapma. Aga täpselt seda Marko Kristal ja Levadia Belfasti tegema läksid.
Ei ole ju suurt vahet, kas võõrsilt tulla kodumängule 0:0 viigi või 0:1 kaotuse pealt - väravaid tuleb lüüa niikuinii. Küll on aga märgatav erinevus sees sel juhul, kui ise vastase koduplatsil skoori teha - 1:0, 1:1 või isegi 1:2 skoorid on igal juhul etemad kui võõrsilt saadav 0:0 patiseis. Tundub justkui elementaarne, aga millegipärast läks Levadia ikkagi Põhja-Iirimaale iga hinna eest kaitset mängima.
Olen ka varem antud reegli mõttekuse ja otstarbekuse kohta kirjutanud ning olen endiselt seisukohal, et see tuleks kaotada, kuid Levadia mängu kontekstis ei ole see reegel mitte ühestki otsast süüdi. Tingimused on samad mõlemale meeskonnale ning neid tuleb lihtsalt ära kasutada.
Mängiti vastase, mitte enda mängu
Küsimärke tekitas Levadia mänguplaan veelgi. Milleks minna kaasa iirlaste ülimalt jõulise ja füüsilise stiiliga, kui tegu on individuaalse kvaliteedi poolest nõrgema meeskonnaga? Pean silmas näiteks keskkaitsja Ivan Pecha poolkaitses mängitamist, millele jäi Kristal truuks ka kordusmängus. Mängida tuleb oma mängu, mitte lasta nõrgemal vastasel oma valikuid dikteerida. Pecha poolkaitses tähendas seda, et Levadial jäi keskväljal vajaka tarvilikust söödumängust, mille asemel oli seal relv õhuvõitluseks - täpselt see, mis sobis ideaalselt Crusadersile.
Vägisi tuleb meelde üks ütlus. "Rumalate inimestega ei tasu vaielda - nad tirivad su enda tasemele ja löövad sind kogemustega." Kõlab jalgpalli kontekstis veidralt, aga täpselt selline asi juhtus. Crusaders ei pidanud Levadiat aga kuhugi tirima - eestlased jalutasid madalamale korrusele täiesti omapäi. Ja sellega anti mänguohjad enda käest vabatahtlikult ära.
Peaga vastu seina ei tasu peksta, kui see tulemust ei too. Ja Igor Subbotini 88. minuti lõpus väljakule toomine näeb pigem välja kui mehe mõnitamine, mitte mängu päästmise üritus. Kui oli näha, et väljakul olnud kooslus ei tööta, siis miks ei tulnud muudatused varem?
Levadia treeneritepingil ei ole Meistrite liigas põrumises mitte kedagi süüdistada peale iseenda. Kätte maksis liigne aupaklikkus, ehk isegi vastase ülehindamine. Igatahes tuleb nüüd loota, et Flora-Kalju ja äkki isegi Sillamäe Eesti klubivuti au päästavad. Elagu... Euroopa liiga!
