Levadia pani leegionäridega puusse (0)
Ivan Pecha jääb olukorda hiljaks ning saab kollase kaardi. Foto: Jana Pipar
Kolm võitu, kolm viiki, null kaotust, 12 punkti - selline on valitseva Eesti meistri Tallinna FC Levadia Premium liiga tänavune saldo kuue vooru järel. Ei tundu justkui midagi väga hullu? Tegelikult on Marko Kristalil ja tema hoolealustel probleeme küllaga.
Alustades kaitseliinist ja lõpetades kodutusega - hooaja algus on levadialaste peade kohale toonud kui mitte mustad, siis tumedavõitu pilved kindlasti. Paanikaks pole veel põhjust, aga kui asjalood samasoodu jätkuvad, ei ole ka radikaalsed sammud välistatud.
Viktor Levada klubi jaoks tekkisid esimesed küsimärgid talvel, veel enne hooaja algust. Eelmisest hooajast jäi kaitseliini alles vaid Artur Pikk, erinevatel põhjustel lahkusid klubist võrreldes mulluse hooajaga nii Roman Smiko, Aleksei Jahhimovit, Artjom Artjunin, Aleksandr Kulinit, Maksim Podholjuzin kui ka Toni Tipuric - kõik mehed, kes ühel või teisel perioodil põhikoosseisus kindlat kohta omasid.
Asemele saadi lõpuks küll näiliselt korralikud mängumehed - Taavi Rähn, Ivan Pecha, Artjom Rahmanov, Juuso Laitinen, Hindrek Ojamaa -, kuid senised mängud on näidanud, et esiteks läheb meestel veel tükk aega kokkumängu lihvimiseks ning teiseks on osade tegelaste tase lihtsalt nõrk.
Osalt tuleb Levadiale selles osas kaasa tunda - talvel käis testimiselt läbi päris palju erinevaid kaitsjaid, kuid pea sama palju saadeti neid ka tagasi. Laitinen oli aga sisuliselt hädavalik - Soome esiliiga alumise otsa meeskonnast Eesti meistermeeskonda ja Meistrite liigasse... hüpe on suur.
Nii Pecha kui ka Laitineni näol on tegemist tõsiste pettumustega - seda vähemalt seniste mängude põhjal. Kahe mehe hingele on jäänud minu hinnangul koguni viis Levadiale liigas seni löödud kuuest väravast, mis on surmtõsine mõttekoht (vaata videotõestusi altpoolt). Keda või mida oleks levadialastel aga asemele panna? Enne suve ilmselt lahendusi ei leita, ka Hindrek Ojamaa Laitineni asemel ei oleks ilmselt just kõige kindlam variant. Aga äkki tasuks proovida?
Foto: Gertrud Alatare
Komistuskiviks profiklubid
Levadia on sel aastal pidanud koos treeningmängudega kokku kümme kohtumist, kus vastaseks on olnud profiklubid. Mis te arvate, mitu neist mängudest on võidetud?
See võib esmapilgul tunduda vaat et okeerivana, aga vastuseks olev number on küllaltki ümmargune. Null. Mitte ühtegi. Kümnest mängust on saadud viis viiki ja viis kaotust.
Võrdluseks: eelmise aasta aprilli keskpaigaks oli profimeeskondadega peetud kokku 11 kohtumist, millest kuus võideti, ainus kaotus tuli superkarikafinaalis vastu võtta Floralt. Järgmine võimalus aasta esimene "päris" võit võtta tuleb laupäeval Nõmme Kalju vastu, kes on Premium liigas seni vaid võite tunnistanud...
Kohtumised teiste proffidega peaksid Levadia-suguse meeskonna jaoks olema just nimelt see etalon, mille järgi oma seisukord paika panna. Olgugi et mitmed kaotused ja viigid tulid eelhooajal, kui meeskonnast käisid läbi mitmed testitavad, ei muuda see minu väite sisu. Midagi on valesti.
Apaatsus publiku suhtes
Levadia mänge on saatnud üldjaolt tühjad tribüünid. Foto: Gertrud Alatare
Lisaks kõigele on Levadia tänavu ka publiku suhtes väga kesises seisus - kuna suvel toimuvad Kadrioru staadionil suured kergejõustikuvõistlused ning tükiks ajaks seal kodumänge pidada ei saa, on kalender tehtud selliselt, et levadialased mängivad suure osa oma kodumängudest Sportland Arenal.
Seda, et tegu on suurima konkurendi kantsiga, ma hetkel puudutama ei hakka - see on Eesti jalgpalli eripära. Aga väljakul (vastandina staadionile) mängimine pärsib tõsiselt Levadia niigi habrast publikuhuvi. Sportland Arenal on vaat et Eesti kõige kehvemad tingimused pealtvaatajate jaoks - Lillekülas keerlevad igihaljad tuulepöörised, näppe küljest hammustada ähvardav temperatuurinäit ning nullilähedane atmosfäär teevad märtsi- või isegi aprillikuus seal jalgpalli vaatamise isegi kõvemaks katsumuseks kui väljakul rügamise.
Tingimused on kehvad, aga olgem ausad - ega klubi ise ka väga ei ürita publikut väljaku äärde saada. Meeldetuletus: ainult tulemused tribüüne ei täida. Mitte, et sel hooajal mingitest tulemustest rääkidagi saaks, aga Eesti meistermeeskonna kohta on see lihtsalt kurb.
Ehk on just tõsimeelsete poolehoidjate vähesus üheks põhjuseks, miks on Levadia mängijate kehakeelt ning suhtumist jälgides sageli tunne, nagu vaataks kampa kontoritöötajaid - kus on sära täis silmad? Kus on tõestamishimulised, agarad ja aktiivsed mängijad? Kuhu jääb loovus?
Ämbrimehed
Nagu ennist mainisin, olen seisukohal, et nii Pecha kui Laitineni puhul on tegemist ebaõnnestunud täiendustega. Et minu hinnang ei jääks paljasõnaliseks, toon välja hunniku olukordi senistest Levadia peetud Premium liiga mängudest - osad, mis lõppesidki vastase väravaga, osad, mis kinkisid vastasele hea võimaluse ning osad, mis toovad lihtsalt välja Pecha ja Laitineni nigela mängunivoo.
Postimehe ülekannetest võetud stiilinäidete puhul on nende lihtsamaks luubi alla võtmiseks kasutatud Gfycati klippe. Kui klipid mängima ei taha hakata või "ei mahu aknasse ära", siis kliki nende peal, et neid eraldi aknas näha.
Levadia - Trans 1:1 (Postimehe ülekanne)
Pecha liigub sisuliselt viimase kaitsjana palliga keskväljal küljejoone juurde, kus üritab kaaslasele söötu jätta, kuid kaotab hoopis palli. Otse Marko Kristali nina all!
Transi värav: Pecha laseb Vitalijs Zilsil end üle joosta ning ei jõua olukorda päästma ka pärast Sergei Pareiko tõrjet.
Laitinen mängib ühena viimastest kaitsjatest palli otse vastu Vitali Andrejevit, kaotades sellega lihtsas olukorras palli ning võttes endale kollase kaardi.
Levadia - Tammeka 2:1
Tammeka värav: Pecha ei suuda puhastada äärelt tulevat tsenderdust, mängides ennast ühtaegu ka olukorrast välja - ei jõua ta takistama ei Martin Hurda esimest lööki ega ka "lauapalli".
Levadia - Paide 2:1 (Postimehe ülekanne)
Nii Pecha kui ka Laitinen olid kogu mängu jooksul Kaspar Pauriga tõsises hädas. Mõlemad leegionärid võtsid endale Pauri vastu kollase kaardi.
Laitinen otsustab äärelt keskele anda mõttetu söödu, mis on Paide meestele lihtsaks saagiks, tasuks kontrarünnak.
Taaskord aktsioonis Laitinen, sedapuhku demonstreerib mees vaikselt tema firmamärgiks saavat kung-fu viga ja sellega kaasnevat kollast kaarti.
Laitinen ei tule jätkuvalt Kaspar Pauriga toime - kas nii peaks valitseva meistri kaitse amatööridel tegutseda laskma?
Pecha jääb Pauri vastu aeglaseks ning slovakil ei jää muud üle, kui Paide mees vea ja kollase kaardi hinnaga maha võtta.
Paide värav: Pecha jätab karistusalas piisavalt hästi markeerimata Vjateslav Zahovaiko, kes võimalust kasutamata ei jäta ning palli oskuslikult väravasse saadab.
Levadia - Tulevik 2:0
Pecha jääb võidujooksus Rainer Peipsile hoolimata korralikust algedust alla ning ei suuda palli korralikult puhtaks lüüa, kinkides Tuleviku mehele sellise võimaluse, mille raiskamine Peipsil ilmselt ka järgmisel öösel uinuda ei lasknud.
Pecha eksib rasvaselt juba teist korda sama mängu jooksul, lastes kõrgel pallil enda jala alt läbi ning vastasele üks-ühele olukorda põrgata. Natukenegi parema realiseerimise korral oleks Tulevik sel hetkel võinud vabalt 2:0 ees olla.
Sillamäe - Levadia 3:3
Sillamäe 1. värav: Levadia jaoks mõrul toonil lõppenud õhtut alustab oma "vana heaga" Laitinen, kes hakib võitluskunstidest tuntud hüppega karistusalas selja tagant maha Daniil Ratnikovi. Penalti realiseerib Andrei Sidorenkov.
"Kui sa lased aga kõigepealt ära joosta ja siis teed niisuguse hüppe, mida paremates kung-fu filmideski ei tehta, siis on kaitses individuaalsel tasandil probleeme," tunnistas mängu järel ka Marko Kristal.
Sillamäe 3. värav: Levadia poolt sisuliselt kollektiivne eksimus kaitses. Sillamäe tekitab paari hea sööduga levadialaste värava all ülekaalu, millele ei suuda reageerida ei Laitinen ega ka Maksim Lipin - kaks meest, kes olid olukorrale küllaltki lähedal, kuid ei katnud kedagi.
