Liis Pello igatseb Maltal metsa ja õpib autoga sõitma (1)
Ei juhtu just tihti, et Eesti jalgpallur valitakse võõrliiga kuu parimaks mängijaks. Viimasel ajal on sääraste preemiate kogumisega silma paistnud Poolas palliv pommjalg Konstantin Vassiljev, kuid ta pole ainuke. Sama au langes naiskoondislasele Liis Pellole, kes valiti novembris Malta kõrgsarja parimaks!
"Ärkasin pärast öövahetust keset päeva üles ja mõtlesin, et mis toimub, Facebookis nii palju sõnumeid," muigab ta selle peale, kuidas tunnustusest teada sai. "Olin positiivselt üllatunud ning see annab kindlasti palju jõudu juurde, et veelgi paremini mängida."
Jõulude ajal Eestisse põiganud ja Nõmmel perega pühi veetnud Pello on üdini rahul, et ta julges vaikselt seest närima hakanud rutiinile head aega lehvitada ning Vahemeres paiknevasse väikeriiki kolida. Aastaid tagasi käis ta Tallinna FC Floraga Maltal laagris ning juba toona tekkis soov tulevikus pikemaks ajaks naasta. Olulise sammu tegemise otsustas ta möödunud veebruaris ning vaid kuu hiljem maandus ta oma uues elukohas. Varem Sportlandis leiba teeninud Pello, kes polnud mitte kunagi elus kasiinos käinud, leidis töö ... kasiinos. Vutikontaktid tekkisid aga koondise endise peatreeneri Keith Boanase kaudu. Kuna naine jõudis Maltale hooaja lõppedes, hoidis ta end vormis asjaarmastajatest meestega niinimetatud puuris viis viiele mängides ning juulist hakkas treenima uues koduklubis Kirkop United.
"Kõvasti harjumist vajas see, et trenn on ainult kolm korda nädalas," tõdeb Pello, kes on ühes naiskonnas koos maltalaste ja ühe kolumblannaga. "Üritan töö kõrvalt juurde teha, aga ikka on harjumatu. Raske oli ka kliimaga, juulis oli 38 kraadi sooja ja hästi niiske. Natuke jooksin ning kohe higistasin üle keha ja ahmisin õhku. Esimestes mängudes ajasin terve mängu vett ja Gatorade'i näost sisse, et energiat saada."
Enne väikest pühadepausi hoidis Kirkop United Malta kõrgliigas kuue naiskonna hulgas neljandat kohta. Koondises kaitsemängijana tegutseva, kuid koduklubis keskpoolikus möllava Pello arvel on seni üheksa kohtumisega kolm väravat. Maltal mängitakse tema sõnutsi oluliselt jõulisemalt kui Eestis. Pello vasturohi sellele on lihtne ja loogiline: "Teed keha tugevaks ja mängid, pirtsutada ei saa."
Teistmoodi on seegi, et kõik liigamängud peetakse kunstmuruväljakutel, mis jalgade tervisele kõige paremini ei mõju. Kohtumistel kohalike tippudega on Pello koduklubil pealtvaatajaid umbes sadakond, teistel heitlustel poole vähem.
"Siin on pereelu hästi ühtne ja kokkuhoidev, emad-isad on väljaku ääres rohkem karjumas kui Eestis," kirjeldab ta sügavalt katoliikliku riigi elu. "Religioon on väga tähtis. Enne mänge seisame naiskonnaga ringis, kõik loevad palvet, mina jälgin niisama."
Maltalaste suurest usust saab eriti hästi aimu suviti, mil üle riigi toimuvad festa'd. Põhimõtteliselt on tegu festivaliga, mida iga küla erineval ajal oma kaitsepühaku auks korraldab.
"Terve suvi on üks festa," muigab Pello. "Tihti on nii, et ei saagi kuhu minna, sest tänavatel on pidu. Külad kaunistatakse ära, rahvas laulab ja millegipärast lastakse kogu aeg ilutulestikku. See on nendele ülitähtis, kõik võtavad osa."
Üks maailma tihedamalt asustatud riike Malta on pindala poolest Eestist küll 143 korda väiksem, kuid ometi elab seal ligi pool miljonit inimest. Pello kutsub Maltat suureks kiviks ja igatseb veidi rohelust.
"Siin on lihtsalt kivimajad üksteise otsas," räägib hetkel koos viie teise eestlasega eluaset üüriv Pello. "Alguses eksisin korra isegi ära, otsisin pool tundi oma kodu, sest kõik kiviseinad on ühesugused ning tänavad on pisikesed ja kaardus. Just jooksmise mõttes tunnen ma metsast puudust, siin jooksed mööda kivi ja kui koju jõuad, on väga valus."
Kohalikud ise pole kondijõu abil liikuma harjunud. Kui inimestelt teed küsida, siis ka viie minuti kaugusel asuv sihtkoht on selline, kuhu nende arust peaks kindlasti autoga kohale vurama. Tõsiasi, et Pello käis vahepeal 40 minutit jala tööle, külvas hämmingut tema kolleegide silmades. Ühesõnaga, kõik istuvad aina oma masinates ja ummikutes ning liiklus on meeletu.
"Alguses oleks paar korda peaaegu auto alla jäänud," mainib ta poolnaljaga. "Kõik on väga kaootiline – ainult tuututatakse, suunda ei näidata ja sõita võib ka väikese promilliga. Samas teen ma praegu autojuhilube ning teised ütlevad, et kui sa õpid Maltal autoga sõitma, siis sa võid igal pool muretult liigelda."
Lõuna-Euroopale kohaselt kipuvad ka Maltal olulised asjatoimetused venima. Nii läks Liis Pellol endale pangakonto tegemiseks aega kaks kuud.
"Iga pank rääkis erinevat asja, mida mul konto avamiseks vaja on," muigab naine. "See tekitas palju halle karvu. Elamisluba pean ka uuesti taotlema, kuna ma kolisin siin vahepeal ja dokumendi peale on minu uut aadressi vaja. Eestis käiks see paari klikiga, siin võtab tohutult aega."
Liis Pellost rääkides ei saa üle ega ümber tennisest. Tema vanaema Liia Steinberg on võitnud medaleid nii Nõukogude Liidu kui ka Eesti NSV meistrivõistlustelt. Kuueselt reketispordiga alustanud Pello mängis tennist 18. eluaastani. Mõlgutas isegi mõtteid minna mõnda USA ülikooli spordialaga tegelema, kuid lõpuks jäi see soiku ja ta leidis enese jaoks hoopis vutitrenni. Sellest hoolimata pani ta end kirja 2007. aasta Eesti tennise meistrivõistlustele, kus fortuunajumal otsustas talle kaikaid kodaratesse pilduda ja vastaseks Kaia Kanepi loosida.
"Ma olin juba võibolla aasta jalgpalli mänginud ja siis tuli esimeses ringis vastaseks Kaia Kanepi, pole võimalik!" meenutab Pello, kes kaotas 1:6, 0:6. "Samas, ega iga päev ei saa Eesti number ühega mängida."
Põneval kombel pallis samas ringis Eesti toonase teise reketi Maret Ani vastu samuti praegune jalgpallur, Tartu Tammeka väravavaht Diana Klavan.
Loe ajakirja Jalka vanemaid numbreid siit.
