Liverpooli võit Man City üle tribüünilt (0)
Foto: erakogu
Seekord kandsid jalad (ja lennuk) mind vaatama mängu Manchesteri helesinise poole vastu. Reis algas koos sõbra Märteniga, kellega oleme ka varem käinud koos Inglismaal jalkat vaatamas. Toona (2013 september) käisime Liverpool - Southampton, City - United ja United - Liverpool mängudel. Märtenile oli see teine kord käia Etihadil, mis tähendab, et ta on seal käinud rohkem kui Anfieldil. Väljasõit oli meil reede hommikul Tallinna lennujaamast ning sõitsime otselennuga Londonisse. Londonist pole ilmselt vaja teile rääkida, kuna Big Ben ja muud vaatamisväärsused olid ikka täpselt samasugused nagu nad alati on olnud. Sellegipoolest oli neid tore näha.
Järgmine päev oligi laupäev, meie jaoks siis SUUR mängupäev. Elevus oli sees juba hommikust saati. Tihti on nii, et elevus jõuab kohale üldse mõned päevad hiljem, kuna lihtsalt ei teadvusta endale, et sellist asja oma silmaga näed. Meie mäng oli laupäevane late kick off, mis on kohaliku aja järgi kell 17.30. Rongi peale läksime kell 11.40 ja 13.05 olime juba Manchesteris. Kuna Liverpool ja Manchester pole just omavahel parimates suhetes, siis kindlat kogunemiskohta AWAY fännid välja ei reklaaminud, kuna see oleks võinud tuua parajaid sekeldusi endaga kaasa. Küll liikusid aga sõpruskondades informatsioonid, kus keegi kokku saab.
Foto: erakogu
Ka meie tiksusime ühes pubis ja tegime paar märjukest, et tuju üles saada ja et häälepaelad ikka lahti oleks. Kuskil kaks tundi enne mängu hakkasime kõndima Manchesteri kesklinnast Etihadi poole. Piletid sain seekord vahetult enne mängu alles kätte, kuna Premier League'i võõrsilpiletid on ainukesed, millele kahjuks ma oma nime alt pole veel juurdepääsu saanud, kuid õnneks on sõpru/tuttavaid juba piisavalt, et saada pileteid igale mängule, millele soovi.
Võõrsilfännid paiknesid Etihadi lõunatribüünil. See oli värskelt ehitatud kolmekordseks, mis on tegelikult atmosfääri jaoks üsna lõhkuv, kuna erinevatel tasanditel käivad erinevad laulud, mis kokkuvõttes ei pruugi nii võimsalt välja tulla. Enne tribüünile minekut tegime veel kiire pindi soojas staadioni siseruumis. Enne mängu käis juba korralik sõnasõda, tõmblemine ja vehklemine kodu- ja võõrsilfännide vahel, mis on täiesti tavaline nähtus. Meie vahel seisis vaid õhuke käsipuu ning trobikond politseinikke.
Mäng algas kohe väga võimsalt ning kui aus olla, siis peale esimest väravat, mis sündis juba 7. minutil, ei mäletagi, et City fännid üldse mingit häält oleks teinud. Peale seda oli lihtsalt kõik meie nii mänguliselt kui fänluse poolest. Need väravatähistused olid midagi, mida ma pole enne kogenud. Kui ikka väravat tähistades lõpetad üks rida allpool ja kaheksa kohta paremal, siis tuleb tõdeda, et päris raju värk oli.
Foto: erakogu
Kõige ehedamalt on meeles neljanda värava tähistus, peale mida enam mängu ei mäleta. Lihtsalt kõik Liverpooli fännid olid nii eufoorias, kargasid ringi ja laulsid. Kohati meenutas see loomaaeda, aga minu kui fänni jaoks üht väga meeldivat loomaaeda. Pärast mängu käis ka fännide eest läbi Jürgen Klopp, kes sai väga võimsa aplausi reisinud fännidelt, sest olgem ausad, tema taktika need punktid koju tõi.
Sellised mälestused ongi just need, mis sunnivad sind uuesti ja uuesti reisima kaugele maale. See 90 minutit on see, mis on sul meeles vähemalt pool aastat. See on kõik seda väärt. Minu käest on küsitud, et miks ma enamasti võõrsilmängudel käin ning vastus on väga lihtne: seal on kõik fanatid, kõik seisavad püsti, toetavad ja laulavad 90 minutit. See on just selline jalgpalli vaatamine, mis mind tõmbab. Kodumängudel katsun ka ikka käia, aga sealt naljalt sellist elamust lihtsalt ei saa.
Järgmist mängu, millele kavatsen minna, veel praegu ei tea, kuid ehk lähitulevikus olen targem.
Oli meeldiv seda teiega jagada,
Jürgen
