Markus Jürgensoni ideaalne maailm: puuduv lagi ja paljajalu koduaias (9)
Miks on Markus Jürgenson jalgpallur? Kas ta käib aeglase või kiire sammuga? Kõigest sellest ja muidugi ka FC Flora värskest tiitlivõidust ta Jalkale pajataski.
"Pärast 1998. aasta MMi finaali läksin ma allkorrusele ema juurde ja ütlesin, et tahan jalgpalluriks saada," jutustab enne saatuslikku Prantsusmaa–Brasiilia matši peotantsu, sulgpalli ja karatega tegelenud FC Flora jalgpallur Markus Jürgenson (28) lõbusalt. Saigi.
Järgmisel suvel läks ta 11aastaselt Tartu Tammekasse trenni, tänavu paigutas ta kappi oma kolmanda Eesti meistritiitli. Seda muidugi kujundlikult. Jürgensoni tähtsamad medalid kõlksuvad tema Uue Maailma korteri köögis kardinapuu küljes söögilaua kohal. Vutiga seotud kraam on tema majapidamises igal sammul nähtav, näiteks seinal klaasi taga paiknevad raamitud mängusärgid. Viis korda rahvusesinduses väljakule jooksnud mees on vaid korra oma riigi rõivast konkurendiga vahetanud.
"Mulle meeldib Eesti koondise särk, ma tunnen selle omamisest rohkem rõõmu kui vastase särgist, ma hindan Eesti särki kõrgemalt," seletab ta, miks ta pole olnud agar riidevahetaja. Pealegi saab nendega vajaduse korral rõõmustada lähedasi. "Kui olen koondisenimekirjas olnud, siis olen särgid alati endale hoidnud. Oma särk on hea – kui lähed sünnipäevale ja pole midagi kinkida, siis paned särgile allkirja peale ja see päästab välja (naerab – toim.)."
Tõraverest pärit äärekaitsja mängis sõprade ringis vutti juba lapseeas, koos kamraadidega tassiti jäätunud tiigil aega veetnud ülirasked hokiväravad kõrval olnud haljasalale ning jalgpalliaeg sai alata. Vaikset maaidülli igatseb 2006. aastal TVMKga liitunud ja seetõttu Tallinna kolinud atleet siiani. Pealinna eluga on ta ära harjunud, aga majade ning inimeste suur hulk pole see, mis talle sümpatiseerib.
"Mulle meeldib ikka veidi vaiksem elukeskkond, siinne pidev müra väsitab ära," tunnistab mees. "Inimesed kõnnivad siin nii kiiresti, ma olen väga aeglase sammuga ja jääb mulje, et kõik jooksevad igale poole."
Kui tänaval liduvad teised, siis jalgpalliväljakul saab kärmeid liigutusi näidata ärijuhtimise kraadiga Jürgenson, kes on alates 2009. aastal FC Floraga liitumisest olnud üks klubi põhimehi. 2013. aastal tunnistas tartumaalane Jalkale, et võibolla jõuab tema lagi kätte just paari aasta pärast. Nüüd mõtleb ta sootuks teisiti.
"Kõlab küll imelikult, aga lagi võiks jäädagi saavutamata," sõnab mees, kelle isa Kalle on tuntud füüsik, haridustegelane ja poliitik. "Lagi tähendab loogiliselt mõeldes seda, et pärast tipu saavutamist tuleb langus. Ideaalses maailmas võiks karjäär olla ainult tõusev tee."
Pärast Flora ajaloo kümnendat meistritiitlit kerkis pinnale arvamusi, et Premium liiga järgnevad hooajad võivad kaasa tuua noore koosseisuga meeskonna ülemvõimu. Diplomaatiline Jürgenson tõrjub väite evaldtipnerliku tiigrihüppega ning kordab iidset vutitõde, et iga mäng algab seisult 0:0. Küll on ta kindel, et tema ja tiimikaaslased teevad oma tööd veelgi paremini edasi. Kuidas aga mõista paradoksi, et profisportlased armastavad triumfeerida, kuid Flora filosoofia puhul mainitakse pidevalt tõika, et võit justkui polekski oluline?
"Meie klubis räägitakse, et võitmine ei saa olla kinnisidee," alustab ta. "Parem on teha täie pühendumusega seda, mis meeldib, ja siis saab 90 minuti või 36 mängu möödudes vaadata, kas sellest piisas, et olla teistest parem. On huvitav vaadata, kuidas mängitakse siis, kui meistritiitel on mängus, aga pane Flora mängijad minu koduaias kuus kuue vastu paljajalu mängima ja vaata, missugust kirge ja rõõmu siis näha on. Profijalgpalluril on üliraske jääda karikatest, medalitest ja punktidest sõltumatuks, aga ideaalses maailmas peaks kogu aeg nii mängima nagu paljajalu koduaias. Me oleme suutnud seda vaikselt praktiseerida, aga see vajab järjepidevat tööd."
Kuigi Jürgenson on Eesti tippklubi raudvara, pole ta välismaa leiba maitsnud. Ta tunnistab, et kihvt oleks ju proovida, kuid mängija enda tahtmisest ei piisa. Oluline on, et võõrtiim teda isuga sooviks.
"Silmad kinni kuhugi välismaale ma ei läheks, selleks meeldib mulle Eestimaa liiga palju," räägib kolmekordne Maarjamaa karikavõitja. "Ma ei läheks välismaale ka nii, et saaksin kümme korda suuremat palka, aga mängida mitte. Kui platsile ei saaks, oleksin õnnetu. Eks lapse ja noorena ikka unistasin ja tahtsin Manchester Unitedisse saada – selleks ongi unistused mõeldud –, aga mingil hetkel vaatad asju teisest vinklist ja mängu tuleb reaalsus."
