Minu 5 kuud Saksamaa jalkapalavikus (0)
Rhein Energie Stadion pool tundi enne avavilet. Foto: Kert Õun
Kui selgus, et oma järgmise semestri veedan Erasmuse programmi raames Kölnis, oli üks esimesi asju, mida ma oma to do listi panin, Bundesliga mängu külastamine. Kuna mul endal Saksamaal selget lemmikut ei ole (peale kohustusliku FC Augsburgi toetamise), oli küllaltki loomulik valik uue kodulinna FC Kölni toetamine.
Kui ma esimest korda oma ühikasse saabusin, märkasin seinal Saksamaa koondise plakatit Unsere Team. Sellega sai kohe selgeks, millist muusikat seal kuulatakse ning mõtlesin naljaga, et parema integreerumise nimel unustan pooleks aastaks Inglise jalgpalli. Jalgpall on Saksamaal väga tähtsal kohal see annab sakslastele võimaluse taas oma riigi üle uhkust tunda, mida muidu muserdab nende sünge ajalugu, mis neile selgelt piinlikkust ja ebamugavust tekitab.
Brasiilias võidetud MM-tiitlel oli sakslastele arusaadavalt suur ja tähtis asi ning selle järelkaja võis kohata mitmel pool. Raamatupoodides leidus tonnide kaupa erinevaid jalgpalliteemalisi teoseid - viimasest MM-ist üldiste kogumikeni välja. Legende hoitakse samuti au sees. Rahvusvõistkonna läbi aegade suurimast väravakütist ja eelmisel aastal koondisekarjääri lõpetanud Miroslav Klosest anti välja eraldi raamat Danke Miro, mille pealkiri ilmselt tõlkimist ei vaja. Kui soovid osta rekvisiite, siis koha leidmisega hätta ei jää. Poodidest võid leida asju alates jalkateemalistest soolatopsidest kuni seinakelladeni välja.
Pubide seinad on täis plakateid, särke ning salle. Toetajaid leiab igast vanusest ja ühiskonna kihist. Kui Köln mängib, siis kõik muu justkui seisab. Tänavad on üle ujutatud puna-valgeis rõivastes inimestest, kes linnas marssides laule laulavad ja õlut joovad, mis saksa kultuuris asendamatu on. Kellel staadionile piletit ei ole, kogunevad pubidesse, kus kohati hordides olevad inimesed peavad mängu jälgima väljast läbi akna.
Ebajumal nimega Lukas Podolski
Tänavakunst Kölni tänavail. Foto: Kert Õun.
20. sajandil oli FC Köln üks Saksamaa edukamaid võistkondi, mida ilmestab ka kolm liigakarikat. Paraku käesolev aastasada klubile sama edukas olnud ei ole ning sageli flirditakse ka madalama divisjoniga.
Kahtlemata on Kölni lähimineviku kõige kuulsaim mees Lukas Podolski. Podolski, kes on küll sündinud Poolas ja kelle soontes voolab samuti Poola veri, veetis oma nooruspõlve just Kölnis. Võib öelda, et Podolski on Kölnis ebajumala staatuses. Mitmetes söögikohtades ja pubides on seintel pildid armastatud ründajast. Restoranides on lausa lauad eraldi reserveeritud Podolskile, kui mees peaks millalgi söögikohta külastama.
Kuid miks on Podolski Kölnis selline fenomen? Üks põhjus on kahtlemata see, et Podolski näol oli klubil tegemist üle pika aja suure talendiga. Oma esimesel hooajal lõi toona 18-aastane mängumees 19 mängus 10 väravat, mis oli liiga ajaloo parim sooritus nii noore mängumehe kohta. Vaatamata isiklikule edule ei suutnud see meeskonda 2. Bundesligasse kukkumast hoida. Selleks ajaks üle-Euroopalist tähelepanu saanud Podolski otsustas Kölnile truuks jääda ning aidata klubi taas kõrgliigasse. See käik süvendas meeskonna poolehoidjate seas armastust noore ründaja vastu.
Uuel hooajal õnnestus Podolskil ja co-l taas kõrgseltskonda tõusta. Paraku kukuti järgmisel hooajal taas 2. Bundesligasse ning noor talent otsustas seekord õnne mujalt otsida. Pärast ebaõnnestunud perioodi Müncheni Bayernis leidis Podolski taas tee FC Kölni juurde, kus ta avasüli vastu võeti. Kusjuures mehe ostuks vajamineva raha annetasid meeskonna poolehoidjad - kokku miljon eurot. Annetajate seas oli muuhulgas ka FC Kölni üks kuulsamaid toetajaid, vormelilegend Michael Schumacher. Ka järgneva kolme aasta jooksul nägi meeskond kõvasti vaeva, et Bundesligasse püsima jääda ning enamasti oli just Podolski see, kes meeskonda pea ainuisikuliselt vee peal hoidis.
Kui klubi taas madalamale astmele langes, müüdi Podolski Arsenali. Köln otsustas suurest austusest mehe kuulsa number 10 külmutada seniks, kuni mees profijalgpalli mängib. Siiski taganeti viimasel hooajal sellest otsusest ning number anti Patrick Helmesele. Kui Saksamaa pärast MM-i võitu traditsioonilist võiduparaadi pidas, kandsid osa mängijatest riigi trikoloori - Podolski aga lehvitas Kölni lippu. Ei jää märkamatuks, et klubi poolehoidjad ootavad pikisilmi, millal nende kangelane taas kodulinna naaseb.
Geissbock Hennes - Bundesliga kuulsaim maskott
Hennes VIII. Foto: The Guardian
FC Kölni maskotiks on Geissbock Hennes VIII - täies elujõus kits, kes on kohal igal kodumängul ning keda turvab mitu turvameest. Kui klubi 1948 asutati, hakati üsna pea omale maskotti otsima. Appi tuli Kölni loomaia direktor, kes annetas meeskonnale kitse, kellele pandi nimeks Hennes die Geissbock tollese peatreeneri Hennes Weisweileri järgi. Nagu ka loomakese nimi ütleb, on tegemist kaheksanda järjestikuse Hennesiga, kes klubi esindanud.
Fännide poolt palavalt armastatud Hennes VIII resideerub Kölni loomaias, kus ta on suureks rahvamagnetiks. Hiljuti kaheksa aastaseks saanud Hennesit on viimasel ajal palju meedias kajastatud, suuresti tänu Kölni ründaja Anthony Ujah-i väravatähistusele, kes eufooriast joobunult loomakese sarvedest tagajalgele tõmbas ning sellega nii mõnegi loomakaitsja pahameele ära teenis. Loomakene sellest suurt paha ei teinud, mida ilmestas ka foto, kus Hennes ja Ujah kitse sünnipäevapeol kahekesi poseerisid. Soku head käekäiku iseloomustab ka hiljutine isaks saamine ning uutesse eluruumidesse kolimine.
Tutvus kohaliku märjukesega
Humoorikas loosung ühes Kölni pubis. Foto: Kert Õun.
Oma esimesel Kölnis viibitud nädalal mõtlesin, et teeks veidi varajast tutvust Saksamaa jalkakultuuriga ning nii seadsin sammud lähedal asuvasse pubisse, et osa saada Chelsea ja Schalke Meistrite liiga vahelisest mängust. Suure ärevusega ootasin, millal saaksin esimest korda proovida ühte kvaliteetset Saksa õlut. Silme ees terendasid pildid Oktoberfestist ja Müncheni Bayerni Bundesliga võidust, kus kogu meeskond kuldse ja vahutava õllega üle valatakse.
Baarileti äärde minnes palusin suure entusiasmiga teenindajal endale valada üks traditsiooniline Saksa humalahõrgutis. Minu suureks üllatuseks toodi mulle mahlaklaasi suurune õlu. Mis asja, mis jama see veel on? mõtlesin endamisi ning püüdsin mõista, mis tellimisel valesti läks. Imestus oli suur ja kerge pettumuse maik suus, kuid üsna pea sai selgeks, et õllekultuur Saksamaal on piirkonniti erinev. Kölnis juuaksegi traditsiooniliselt õlut (Kölschi) 0,2-liitristest klaasidest, Münchenis aga hoopis punakat nisuõlu harilikest 0,5-liitristest klaasidest . Sellega harjus lõpuks täitsa ära.
Kauaoodatud Bundesliga mat - kas FC Köln paneb staadioni hulluma?
Foto: Kert Õun
Kätte oli jõudnud kohtumine Stuttgartiga. Algselt loodetud Augsburgi mängule pileteid saada ei õnnetunud ning järgmine valik langeski Stuttgardile. Valikut tehes oli ka kerge lootus, et seitse kohta madalamal asuva meeskonna puuri ka mõni pall lüüakse, et oleks võimalik osa saada suurest võidujoovastuses.
Rhein Energie Stadioni tribüünidele jõudes avanes mulle võimas vaatepilt. 50 000 inimest mahutav areen oli ülekaalukalt suurim staadion, kus olin viibinud. Kuigi Kölni koduväljak mahutab 50 000 pealtvaatajat, on see Saksamaa staadionite edetabelis alles 11. kohal. Areen sai osa ka 2006. aasta MM-ist, kus näiteks leidis aset Rootsi ja Inglismaa vaheline mäng, mis lõppes seisuga 2:2.
Enne avavilet kostis kümnete tuhandete kodumeeskonna pooldajate kõridest FC Kölni hümn, mis pani kogu staadioni võimsalt kajama ja minul ihukarvad turritama. Meeldejääv meloodia kummitas mul peas veel hiljemgi. Võimas, võimas, lihtsalt võimas! olin korraga sõnatu ning püüdsin seedida asjaolu, et olen tõesti Bundesliga mängul.
Laul polnud veel lõppenudki, kui ootamatult mõistsin, et mäng juba käib. Esimene poolaeg oodatud põnevust ei toonud ning üllataval kombel oli just Stuttgart see, kes mängu dikteerima asus. Õnneks külalisvõistkonna löögitäpsus ei olnud tasemel ning enamus üritustest vuhisesid väravast mööda või oli saagiks puurivahile Timo Hornile. Kui Stuttgarti mehed nurgalööki andma läksid, kostus üle staadioni kõrvulukustav vile. Kui Kölni mehed rünnakule suundusid, ärkas kogu staadion unest ning kõva möirgamine pani adrenaliini möllama. Saksa fännid igatahes pettumust ei valmistanud. Nagu varemgi televisiooni vahendusel nähtud, hüppasid fännide read üles-alla käed üksteise ümber. Oma klubile elati kaasa täiel rinnal.
Teine poolaeg asus Köln ründama. Kuigi mäng sujus endiselt tasavägiselt, kaldus aja möödudes kaalukauss aina enam kodumeeskonna poolele. Võimalusi tekkis nagu seeni pärast vihma, kuid Stuttgarti kaitse tegutses hästi. Jaapanlasest ründaja Yuja Osako sisse toomine elavdas ründemängu veelgi, kuid aeg möödus kiiresti, liigagi kiiresti. Kas lõpuks tuleb see värav, kas lõpuks saan tunda seda ovatsiooni ja võidujoovastust? olid mõtted ja küsimused, mis ringlesid mul peas. Siiski jõudis mäng enne lõppeda ning 0:0 viik oli tõsiasi.
Sees oli kerge pettumus, kuid üldine elamus kogu atmosfäärist ja meeleolust kaalusid selle selgelt üle. Olin saanud aru, et FC Köln on üks eriline klubi koos omapäraste traditsioonidega. Fännide ühtsus ja soojus oli liigutav. Kõndides kodu poole, peas kummitamas FC Kölni hümn, mõistsin, et olen oma lemmiku Saksa klubi leidnud. Nüüd tagasi Eestis olles ripub minu puna-valge sall kodus seina peal.
