Pehrssoni linnus keset Kitseküla (0)
Konstantin Vassiljevi juhitav ründeliin on väravaid löönud vaid kodus. Foto: Brit Maria Tael
Pärast reedest mängu Inglismaaga käis mitmelt poolt läbi tõdemus, et Eesti on lõppeva EM-valiksarja võõrsilmängudes olnud parajalt impotentne - viis mängu, null väravat. Vähe või peaaegu mitte üldse mainiti aga seda, et sellele vastukaaluks on kodumängudest tehtud vastastele tõelised pähklid - neli mängu, kolm võitu, väravate vahe 4:1.
Kahe aastaga on Magnus Pehrssoni käe all Eesti koondis muutunud koduväljakul tõsiseltvõetavaks jõuks - seni on Pehrssoni käe all peetud kaheksa kodumängu, saldoks viis võitu, kaks viiki ja üks kaotus. Väravate vahe 9:4. Olgugi et tõeliselt suuri vastaseid oli seal vaid üks (ainus kaotus tuligi Inglismaalt), siis on see kahtlemata Eesti-suguse jalgpalliriigi jaoks igati uhke näitaja. Kaitse on üha enam tööle hakanud ning mängijad on mänguplaaniga ära harjunud.
Just seetõttu saabki tänaõhtune mäng veitsiga olema paras kontrolltöö - kas Pehrssoni ehitatud Lilleküla linnuse kaitsmisega saadakse seekord punkti(de)vääriliselt hakkama?
Nii kodu- kui ka võõrsilmängude just sellise saldo taga on aga just Eesti viimase kahe aasta mängustiil, mis on olnud ülimalt kaitsev. Osalt on see võrreldes Tarmo Rüütli ajaga justkui tagasiminek, üha enam tundub aga, et äkki tulebki praeguses seisus teha väike samm tagasi, et teha mitu tükki edasi. Tendentsid on positiivsed - meie mängijate kvaliteet ei ole selline, et pikas perspektiivis edu saavutada stiiliga "lööge-palju-tahate-me-lööme-ikka-rohkem".
Teeme veitsi sortsidele tuule alla!
