"Putini maineprojekti" valguses - seitse juhtumit, mil poliitikat ja jalgpalli ei suudetud lahus hoida (2)

Suvine Venemaal toimuv MM on üha enam kirgi kütmas. Kui traditsiooniliselt on tegu spordimaailma aasta tippsündmusega, siis tänavu – nagu Venemaa poolt korraldavatel spordisündmustel on lähiajaloos kombeks olnud – on "lisandväärtusena" juures ka Venemaaga seonduvad pinged poliitikamaailmas.

Venemaa ja spordivõistluste "traditsioonidest" rääkides tasub esmalt minna ajas tagasi näiteks 1979. aastasse, kui Leonid Brežnevi Nõukogude Liit alustas üheksa aastat kestnud verist sõda Afganistanis. Külma sõja taaseskaleerunud poliitiline käik ajendas mitmeid lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega 1980. aasta Moskva olümpiat boikoteerima. Neli aastat hiljem päädis see Los Angelese olümpial omakorda idabloki riikide boikotiga.

Uuesti jõudsid olümpiamängud Venemaa territooriumile 2014. aastal. Sotši taliolümpiamängude lõputseremoonia päeval puhkes Krimmi kriis, mis lõppes järgmiste nädalate jooksul Krimmi liitmisega Venemaa külge.

Ka tänavuseks jalgpalli MM-iks valmistumine ei möödu ilma poliitmängudeta. Alates 2010. aastast, mil Venemaa edestas korraldusõiguse saamise nimel muuhulgas Inglismaad, on hääletuse tulemused küsimusi tekitanud. Esmalt tekitasid furoori Venemaale ja selle riigi jalgpallile iseloomulikud probleemid nagu rassism ja korruptsioon, aga seejärel ka kahtlused, et nii venelaste 2018. aasta MM-i kui ka Katari 2022. aasta MM-i korraldusõigus teeniti altkäemaksuga. Viimastel aastatel on Venemaal korraldusõiguse mõistlikkuse kahtluse alla seadnud hoomamatu mastaabini jõudnud dopinguskandaal.

Juba kaheksa aastat tagasi kõlasid inglaste (kes ka ise kandideerisid tänavuse MM-i korraldamisõigusele) suus mõtted ebaausa korraldaja valimise tõttu tänavuse finaalturniiri boikoteerimisest. Kuni Ühendkuningriigi spiooni Sergei Skripali ja tema tütre mürgitamiseni Inglismaa väikelinnas Salisburys jõudsid pinged vähemalt sportlikus aspektis maha jahtuda, kuid nii Skripalide kui ka vene ärimehe Nikolai Gluškovi väidetav mõrv tema Londoni kodus on need taas haripunkti viinud.

Kuigi Inglismaa jalgpallikoondise osalemine Venemaal loomulikult kahtluse all ei ole, siis ilma otsese mõjuta jalgpallile siin hakkama ei saa. Nõnda soovitas brittide välisminister Boris Johnson tungivalt Inglismaa koondise fännidel suvel Venemaale mitte reisida ja ei saa välistada, et fännide turniirile sõitmise ohjamiseks hakkab valitsus kasutama sunnimeetmeid.

Kui eeldada, et Skripalide mürgitamise taga oli ikkagi Venemaa, siis jääb selle rünnaku motivatsiooni seos suvise MM-iga tõenäoliselt igaveseks saladuseks. "Ma usun, et see paralleel 1936. aastaga on igati õigustatud. MM on Putini jaoks suurepärane võimalus Venemaa mainet mõjutada," rääkis Johnson riigi parlamendi ees, viidates Berliini olümpiale ja Adolf Hitlerile.

Ehk kuigi Skripali mürgitamise ja MM-i seos jääb tõenäoliselt vaid spekulatsioonide tasemele, siis poliitika ja jalgpalli suhe on tänavusel MM-il erakordselt suur. Kuna reaalsed poliitilised tagajärjed selguvad alles lähitulevikus, siis nostalgilistel või ajaloost õppimise kaalutlustel oleks sobilik meenutada juhtumeid, mil jalgpall ja poliitika ei ole teineteiseta hakkama saanud. Seega olen moodustanud kronoloogilise ning pinnapealse lühikokkuvõttega loetelu ajalooannaalidesse läinud peatükkidest, mil poliitika on mõjutanud otseselt jalgpalli või jalgpall poliitikat.

  • Kindral Franco ja jalgpall

1930ndate lõpus sai Hispaanias kodusõjaga võimule kindral Francisco Franco, kes kehtestas riigis diktatuuri. Kuigi Real Madridi ja FC Barcelona vahelised mängud olid juba enne seda perioodi tulised, siis saab spordiajaloo ühe suurima rivaliteedi tekkimise juuri seostada just Franco võimule tulemisega.

Barcelona on katalaanide jaoks läbi ajaloo olnud midagi enamat kui lihtsalt üks jalgpalliklubi. Kui 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses laulsid eestlased end vabaks, siis katalaanide jaoks on sarnaseks identiteediallikaks olnud just nende jalgpalli esindusmeeskond. Nõnda sidus Barcelona 1932. aastal end avalikult vabaduse, demokraatia ja Kataloonia identiteedi mõistetega ning 1935. aastal klubi uueks presidendiks valitud Josep Sunyol i Garriga seostas selgesõnaliselt Barcelonat ja Kataloonia rahvuslust.

1936. aastal mõrvati Sunyol frankoistide poolt ning tollest hetkest kuni Franco surmani varjutas Barcelona ja režiimi esindusklubi Real Madridi mänge just diktaatori vari. Kodusõja käigus hävitasid Itaalia fašistid Barcelona peakontori. Kuna kodumaal ei tulnud võistluste pidamisest midagi välja, läks Barcelona tuurile Põhja-Ameerikasse, kuid see lõppes mitmete tähtmängijate asüülitaotlustega USA-s ja Mehhikos.

Hispaanias keelati Franco režiimi poolt sisuliselt kõik Katalooniaga seotud sümbolid ja nii pidi Barcelona eemaldama klubilt Kataloonia lipu ja muutma seni inglisepärase nime hispaaniapäraseks Club de Futbol Barcelonaks. Sunniviisilised muudatused pöörati ümber alles Franco režiimi lõpu järel 1974. aastal.

Poliitika ja jalgpall põrkusid Barcelona jaoks aga kõige jõulisemalt 1943. aastal. Barcelona oli Hispaania karikasarja turniiri poolfinaali avamängus alistanud Real Madridi 3:0. Enne kordusmängu tuli režiimi esindaja Barcelona riietusruumi ning lausus: "Te mängite puhtalt režiimi lahkusest." Real võitis mängu 11:1.

Veerand sajandit hiljem sai Barcelona magusa revanši. Karikasarja finaalis võideti Real Madridi nende toetaja kindral Franco silme all 1:0. Lõppskoorist enam on mäng vutiajaloo kullafondi läinud aga Santiago Bernabeu publiku käitumise tõttu - Reali fännid loopisid nii mängu ajal kui ka järel väljakule pudeleid, sihtides peamiselt Barcelona mängijate ja Reali fännide arvates kaks penaltit andmata jätnud Antonio Rigo päid. Jalgpalliajalukku läks see mäng "Pudelite finaalina".

Jalgpalli kasutas Franco ka Hispaania maine kujundamisel. Vasakpoolsele, progressiivsele ja liberaalsele Barcelonale vastanduv Real Madrid, kelle fänniks Franco väidetavalt oli, pidi oma eduga (Real võitis viis esimest tänapäevast Meistrite liiga trofeed) sümboliseerima ühtset, õnnelikku ja rikast Hispaania riiki ning uue Euroopa suurjõu esile kerkimist.

Ligi 40-aastase võimuperioodi sekka mahtus muidugi veel hulgi selliseid hetki, mil Franco režiim mõjus Hispaania klubidele saboteerivalt ja kõikide nende seikade välja toomine nõuaks eraldi pikemat artiklit. Eriti arvestades asjaolu, et Barcelona kõrval rõhus režiim agaralt ka näiteks Baskimaa au ja uhkust Athletic Bilbaod.

  • Eesti – Läti 1940

Kui Eesti võitis iseseisvuse tagasi lauluga, siis iseseisvus kaotati ja rahvuslik identiteet sai 50 okupatsiooniaastaks tugeva löögi paljuski jalgpalli kaudu. Keskne sündmus leidis aset 18. juulil 1940. aastal Kadrioru staadionil. Tol päeval peetud Eesti ja Läti maavõistlust on Eesti (aja)kirjanduses korduvalt käsitletud, aga kuna see paistab poliitika ja jalgpalli kokkupõrkena nii eredalt esile, on sobilik see ka siin välja tuua.

Eesti viimane mäng enne lõplikku iseseisvuse kaotamist lõppes ligikaudu 10 000 pealtvaataja ees 2:1 võiduga. Märgilisem on aga mängule järgnenu. "Kuna veel eelmisel kuul oli toimunud kurikuulus juunipööre, mille käigus sai võimule Nõukogude-meelne valitus, siis pärast matši puhkes okupantidevastane meeleavaldus, mis jõudis rongkäiguna presidendi lossi juurde. Veel samal õhtul algasid vahistamised. Narva-Jõesuus arreteeriti ka kauaaegne jalgpallijuht Ado Anderkopp," kirjutas Soccernet 2014. aastal.

Moskva toonast pärastlõunat ei unustanud ja tagajärjed olid koledad. Koos venelaste massilise sisserändega venestus üha enam ka Eesti jalgpall, milles Nõukogude režiim nägi allikat patriootlike ja võimuvastaste ideede pinnale tõusuks. Rahvusjalgpalli sisuline hukk päädis sellega, et 1968. aasta ENSV meistrivõistlustel oli 12 kõrgliiga meeskonnast üheksa täies mahus venekeelsed ja aastatel 1969-1982 oli Eesti ainus liiduvabariik, kel polnud Nõukogude Liidu meistrivõistlustel oma jalgpallimeeskonda. Rahva seas oli jalgpallist saanud "põlatud okupantide mäng" ning selle mõju on Eesti jalgpallis tunda ka 2018. aastal.

  • Kiievi surmamäng

1942. aasta suveks oli Kiiev juba ligi aasta olnud Natsi-Saksamaa okupatsiooni all. 1930ndatel peamiselt NKVD toel jalul püsinud Ukraina suurimad klubid olid sakslaste poolt likvideeritud ja kui paljud mängijad liitusid Punaarmeega, siis osad leidsid endale töökoha ühe Kiievi Dünamo toetaja poolt juhitud pagariäris.

Patsifikatsiooni eesmärgil otsustas tuntud vutifänn, Saksa armee kindral-leitnant Freidrich Georg Eberhardt 1942. aasta suvel alustada kohalike kiievlaste ning okupantidest sõdurite vahelisi jalgpallikohtumisi. Kiievi esindusmeeskond loodi just pagariärisse tööle läinud endiste Dünamo ja Lokomotivi mängijate baasil. Meeskonna nimeks sai Start, mis võitis suve jooksul ridamisi nii ungarlasi, rumeenlasi kui ka sakslasi. Kaotustejada tagajärjel panid sakslased välja oma lennuväe Luftwaffe ametliku meeskonna (nimeks sai Flakelf). 6. augustil läks Flakelf Stardiga vastamisi ja sai ukrainlastelt koguni 1:5 sugeda.

Ukrainlaste kohene tapmine ei tulnud nende potentsiaalse märtristaatuse tõttu kõne alla, kuid sakslaste ja kogu aaria rassi au oli vaja päästa -  päästmise nimel pakuti 9. augustiks välja kordusmäng, mis läks ajalooannaalidesse Kiievi surmamänguna. 2000 pealtvaataja ees peetud mängule pandi kohtunikuks natside ohvitser - seega ei maksa üllatudagi asjaolust, et Flakelf lõi oma esimesed kolm väravat siis, kui Starti väravavaht lebas teadvusetuna maas. Aga ukrainlaste väravavaht toibus ja Luftwaffe parimad pojad alistati lõpuks skooriga 5:3.

Mängu kangelaste saatus on Nõukogude propagandaaparaadi sõnumite tõttu küsitav. Paljud kiievlased arreteeriti natside poolt, kuid sakslaste poolt 2005. aastal lõpetatud uuring leidis, et vahistamised olid seotud kiievlaste kuulumisega NKVD ridadesse ja ei olnud põhjustatud jalgpallimängust.

Mitmeid mängijaid hakkas aga kimbutama 1943. aastal linna taas endale hõivanud Nõukogude Liit, kelle silmis oli sakslastega koos jalgpalli mängimine sama hea kui nendega koostöö tegemine. Stalini surma järel aga hakati mängu Nõukogude propaganda nimel ära kasutama - sarnaselt Real Madridile, Barcelonale ja Eesti 1940. aasta koondisele oli ka Kiievi 1942. meeskonnast saanud omamoodi müstiline poliitiline sümbol.

  • Tito ja Stalini tüli jalgpalliväljakul

1947. ja 1948. aastal hakkasid muidu head, kuid samas ka õhukesel pinnal püsinud Nõukogude liidri Jossif Stalini ja Jugoslaavia juhi Josip Broz Tito suhted järsult halvenema, mille mõju jõudis 1952. aasta Helsingi olümpial ka otseselt jalgpalliväljakule.

Tito roll Teises maailmasõjas Jugoslaavia vabastamisel andis talle võimaluse ülejäänud idablokist iseseisvamat poliitikat rakendada, mis andis omakorda ainest kahe kommunistliku režiimi erimeelsuste tekkimisele. Tito iseseisva poliitika näidetena võib välja tuua Jugoslaavia ja sõjas teljeriikide poolel võidelnud Bulgaaria omavahelise lepingu, mis pidi tulevikus võimaldama omavahelise ühendriigi moodustamist. Samuti Tito plaani liita Albaania Jugoslaaviaga ja Stalini soovi vastaselt USA lennukite allatulistamise.

1949. aastal katkestasid riigid omavahel sõpruse ja vastastikuse abistamise lepingud, titoism kuulutati Moskva poolt antikommunistlikuks fašistliku tüüpi politseirežiimiks ning väidetavalt kavandas Stalin ka Tito otsest kõrvaldamist. Selline õhkkond püsis ka 1952. aasta olümpiamängudel ning jalgpalliturniiri kaheksandikfinaalis läksid kaks vaenlast omavahel vastakuti. Tegelikkuses peeti küll omavahel kaks mängu, millest esimene läheb vutiajalukku ka sportlikel kaalutlustel.

Nimelt läks Jugoslaavia 20. juulil Tamperes peetud mängu 59. minutiks 5:1 juhtima ja selline seis püsis tablool 75. minutini. Siis algatas nõukogude meeskond aga ajaloo ühe vägevaima comeback'i ja suutis 5:5 viigiga viia matši kordusmänguni. Kaks päeva hiljem peetud kordusmängus võttis aga Jugoslaavia siiski 3:1 võiduga kindlalt oma. Balkani esindusmeeskond sammus lõpuks finaali välja, kuid seal ei saadud vastu toona tõenäoliselt maailma jalgpalli esiriigiks olnud Ungarile.

Sümboolse "Külma sõja jalgpallimängu" tähtsuse kõrval mängisid poliitilised suhted olulist rolli ka sportlikus aspektis. Nii enne avamängu kui ka kahe mängu vahel kutsusid NSVL-i erinevad spordifunktsionärid meeskonna korduvalt kokku, tuletades neile meelde, et "õigust kaotamiseks ei ole". Ideoloogiline surve jõudis haripunkti päev enne mängu, mil Nõukogude delegatsioonile saabus umbes kaks lehekülge pikk kiri Stalinilt endalt, mille tuumikmõte oli: "Me usume teisse. Te peate võitma."

Mäng, mis oli midagi enamat kui lihtsalt mäng, tõi loomulikult endaga kaasa ka tavapärasest rangemaid tagajärgesid kaotuse "peakangelastele". Nõukogude Liidu ajakirjanduses mängu kajastus sisuliselt puudus, aga koondise liikmeid see sanktsioonidest ei päästnud.

Esimese karistusena keelati Nõukogude mängijatel olümpiamängude lõpuni vaatamine. Esimesena Nõukogude Liitu tagasi saadetud meeskonna vanemtreener Boriss Arkadjev viibis riiki naasmise järel terve öö ülekuulamistel, jõudis koju alles hommikul, langes depressiooni ning lisaks võeti talt (kuni 1955. aastani) ära Nõukogude Liidu meistersportlase ametimärk. Leningradi tagasi saabunud mängijatel seadusesilmasid ega ka kedagi teist rongijaamas vastas ei olnud ning pileteid Moskvasse ja kõikjale mujale pidid nad hankima tuttavate kaudu.

Esimesed olümpiajärgsed nädalad kulgesid mängijate jaoks rahulikult ja paistis, et võimud ei tee kaotusest liiga suurt numbrit. Tunne oli siiski petlik - Stalini järel riigi üks tähtsamaid ninasid, Georgi Malenkov, lasi Nõukogude Liidu prestiiži kahjustanud olümpiameeskonnale viis mängijat andnud Moskva CSKA meeskonna likvideerida. Asjaolu, et saadeti laiali meeskond, mis ei moodustanud Nõukogude Liidu koosseisus kaugeltki enamust, võis erinevate vandenõuteooriate järgi seista teise toonase juhtivpoliitiku, NSVL-i koondisele neli mängijat andnud Moskva Dünamo toetaja Lavrenti Beria taga.

Kaks nädalat pärast eelnevas lõigus mainitud karistuste rakendamist saabus uus käskkiri, milles toodi välja konkreetsed jalgpallurid, keda süüdistati vastutustundetus käitumises, arguses ja närvilise õhkkonna loomises. Neljalt mängijalt võeti meistersportlase nimetus ja anti mängukeeld üheks aastaks.

  • Jalgpallisõda Kesk-Ameerikas

6000 hukkunut, 12 000 vigastatut ja 50 000 kodutuks jäänud inimest – kõne all oleva sõja tegelikud põhjused on muidugi palju sügavamad ja poliitilised, kuid El Salvadori ja Hondurase vahelise jalgpallimängu efekt on sügavalt juurdunud jalgpalliajaloo kullafondi.

Jalgpalliajaloo kahtlemata veriseimate tagajärgedega mäng peeti 15. juunil 1969. aastal, kui MM-valiksarja raames võõrustas El Salvador Hondurast. Sportlikus aspektis väheütleva mängu võitis El Salvador, mis tähendas, et valiksarja otsustavasse ringi pääseja pidi otsustama meeskondade kolmas omavaheline mäng.

Kuigi fännidevahelised kaklused leidsid aset juba 8. juuni avamängul, siis ajalukku sajatunnise sõjana läinud sõda seostatakse just 15. juuni mänguga. Hondurase mängijaid visati kogu kohtumise vältel mädamunade ja surnud rottidega ning kohtumise järel põgenesid pallurid koju soomustatud autodes. Hondurase peatreener Mario Griffin pidi mängu järel tegema tõdemuse, mis normaalsel puhul oleks mõeldamatu: "Meil vedas meeletult, et kaotasime selle mängu. Vastasel juhul poleks me ellu jäänud." Hondurase mängijate põgenemise järel võtsid kodumeeskonna fännid ette Hondurase fännid – süüdati 150 naaberriigi kodaniku autod, kodumaa suunas jooksnud honduralased peksti julmalt läbi.

Kahe riigi vaheline tüli sai sellega aga alles alguse – 26. juunil, päeval, mil Mehhikos peeti kahe meeskonna vahel kolmas ja otsustav omavaheline mäng, lõpetas El Salvador Hondurasega diplomaatilised sidemed, tuues põhjuseks, et 15. juuni mängu järel pidid 12 000 El Salvadori kodanikku Hondurasest põgenema. Alapeatüki alguses mainitud tagajärgedega sõda algas 14. juulil, mil El Salvador pommitas Hondurase pealinna Tegucigalpat ja saatis ka maaväed üle piiri. Neljapäevane sõda lõppes 18. juulil relvarahuga, El Salvador tõi Hondurasest väed välja augustis.

El Salvador pääses lõpuks esmakordselt MM-finaalturniirile, kus saadi aga kolm kuiva kaotust Nõukogude Liidu, Mehhiko ja Belgia käest.

  • Iisraeli jalgpalliliidu ja Aasia jalgpalliliidu lahutus

Nüüdseks aastaid UEFA egiidi all mängiv Iisrael oli 1950ndate algul hoopis üks Aasia jalgpallikonföderatsiooni loojaid. Kuid läbi 20. sajandi teise poole püsinud poliitilised pinged Iisraeli ja araabiamaade vahel kandusid üle ka palliplatsile, mis tipnes sellega, et Jordaania ja Egiptusega piirnev riik sunniti Aasia jalgpalliliidust lahkuma ja lõpuks paradoksaalsel kombel Euroopa alaliiduga liituma.

Kuigi lahkuminek Aasia jalgpalliliidust jõudis lõpule 1974. aastal, püsisid pinged kogu 20-aastase liikmelisuse vältel. Mitmed islamiriigid keeldusid korduvalt Iisraeliga mängimast, mis tõi 1958. aasta MM-valiksarjas kaasa absurdse olukorra, kui Iisrael pääses valiksarja Aasia-Aafrika tsoonist edasi ilma ühegi mänguta. Finaalturniiri unistuse purustas toona Wales.

Iisraeli ainus rahvusvaheliselt aktsepteeritav karikas tuli 1964. aastal kodus peetud Aasia meistrivõistlustel. Saavutuse väärtust kahandas aga fakt, et valiksarja 16 registreerinud meeskonnast loobus lõpuks osalemast koguni 11. Kui 2011. avaldas Aasia jalgpalliliit maailmajao meistrivõistluste 55. juubeli puhul kokkuvõtva video, siis sellest jäeti välja just 1964. aasta turniir. Tõsi, hiljem selgitati seika juhusliku apsakana.

Viimaseks piisaks ülejäänud konföderatsioonile sai 1974. aastal, vahetult pärast Yom Kippuri sõda peetud Aasia Mängude jalgpalliturniir, mille finaalis kaotas Iisrael 0:1 võõrustajamaale Iraanile. Turniiri jooksul loobusid Iisraeliga mängimast nii Kuveit kui ka Põhja-Korea. Kuveidi initsiatiivil hääletati Iisrael turniiri järel konföderatsioonist välja.

Järgmise 18 aasta jooksul eksles Iisrael lihtsustatult öeldes siit sinna. 1978. aastal võideldi koha eest MM-il Ida-Aasia riikidega, 1982. aasta valiksarjas Euroopa riikidega ja 1986. ning 1990. aasta valiksarja mängud peeti Okeaanias! 1992. aastal võeti Iisrael lõpuks UEFA-sse vastu.

  • Horvaatia ja Serbia lahing Maksimiri staadioni

Läbi ajaloo on jalgpalliklubide vahel rivaliteedid tekkinud tihtipeale klubide fännide poliitiliste vaadete baasil. Saksamaal kutsutakse St. Pauli ja Hansa Rostocki vahelisi mänge poliitiliseks derbiks just fännide maailmavaadete erinevuse tõttu, Brasiilias sai 1980. aastatel liikumise Corinthiansi Demokraatia juhtfiguuriks Corinthiansi jalgpalliklubi, poliitilised-religioossed erimeelsused on õli tulle valanud ka näiteks Šotimaal Celticu ja Rangersi vastasseisus ning Iisraelis juudirahvuslike vaadetega Jerusalemma Beitari ja multikultuursema Haifa Maccabi vahel.

Ajaloos kõige silmapaistvamate tagajärgedega maailmavaateline lahing jalgpallimängul on tõenäoliselt aga 1990. aasta 13. mai mäng Zagrebi Dinamo ja Belgradi Crvena zvezda vahel. Alati pingelisele mängule olid 1990. aasta kevadel eelnenud nii Horvaatias kui ka paljudes teistes kodusõja äärel oleva Jugoslaavia regioonides esimesed mitmeparteilised valimised 50-aastase vaheaja järel. Valimised tõid edu rahvuslikele jõududele, mis võtsid mitmetes Jugoslaavia piirkondades kommunistid võimult ja tõi Horvaatias võimule iseseisvuse taotlejad. Horvaatia ja Sloveenia ühisele ettepanekule transformeerida Jugoslaavia könföderatsiooniks seisid vastu aga Serbia liider Slobodan Miloševic ja endiselt riigis juhtivatel kohtadel olnud kommunistid.

Selliste pingete pealt mindi vastu ka 13. mai Jugoslaavia kõrgliiga mängule. Juba kohtumise eel leidsid Zagrebi tänavatel aset kaklused, kuid staadionil läksid asjad päris käest ära. 60 haavatu seas oli nii pussitada kui ka kuulihaava saanuid ja pisargaasiga mürgitatuid.

Mängu lõppedes Crvena zvezda mängijate lahkumisel riietusruumidesse jäid mitmed kodumeeskonna pallurid veel väljakule. Zagrebi Dinamo üks tähtmängijaid, 1991. aastal AC Milani siirdunud Zvonimir Boban lõi Dinamo fänni väärkohelnud politseinikku ja kui Horvaatias kuulutati ta seepeale rahvuskangelaseks, siis Jugoslaavia alaliit andis talle üheksakuulise mängukeelu ning jättis toona 21-aastase noormehe eemale 1990. aasta MM-ilt.

Kui El Salvadori ja Hondurase sõda sai alguse jalgpalliväljakult, siis sarnaseid jooni võib leida ka Horvaatia iseseisvussõjast, mille alguses mängis vähemalt sümboolsel tasandil suurt rolli just 1990. aasta mais Maksimiri staadionil toimunud lahing.

Kommentaarid

Viktor Tehva   •  
(90.190.250.***)
Rahva seas oli jalgpallist saanud "põlatud okupantide mäng" ning selle mõju on Eesti jalgpallis tunda ka 2018. aastal. - kas enne või peale lambavihkaja juures käiku kirjutatu? 30 aastat on möödas, oleks aeg silmaklapid kõrvale visata või ootame Pelle promotioni järgi?
:)   •  
(85.253.117.***)
Hea kirjutis :Y

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0