Ragnar Klavan aasta sportlaseks! (0)
Foto: Gertrud Alatare
Vaid mõned päevad on veel aega, et teha oma valik Eesti aasta sportlaste hääletusel - rahvahääletus kestab kuni 20. detsembri hilisõhtuni. EOK poolt välja pakutud kümne peamise kandidaadi seest leiame ka meie jalgpallikoondise kapteni ja südametunnistuse Ragnar Klavani.
Klavani lõppeva aasta tippsündmuseks jäi kindlasti eelmise hooaja Bundesligas saavutatud viies koht ning seda tillukese Augsburgi klubiga - meeskonnaga, mille oleks eelarve järgi võinud asetada heal juhul viiendaks tagantpoolt. Aga ei - kogu hooaja kestnud muinasjutt sai imeilusa lõpu, tasuks otsepääse Euroopa liiga alagrupiturniirile, kust Augsburg eelmisel neljapäeval veel end ka 32 parema hulka murdis.
Individuaalses arvestuses võib välja tuua statistikaportaali whoscored.com erinevate näitajate ja valemite põhjal kokku pandava nimistu, mille põhjal oli Klavan lõppenud hooajal Bundesliga paremuselt 41. mängija. Kui esmapilgul võib see tunduda kui "meh, mitte esimene, viies või kümnes, vaid neljakümne esimene", siis tegelikult on see ikka hirmkõva saavutus. Klavani seljataha jäid näiteks sellised maailmanimed nagu Thomas Müller, David Alaba, Jerome Boateng, Mario Götze ja paljud teised...
Individuaal versus meeskond
Kuigi Eesti spordi jaoks polnud suurte saavutuste mõttes just liiga vägev aasta, on Klavanil kuldse Kristjani võitmine ikkagi äärmiselt raske. Individuaalaladel saavad võidetud medalite väärtusest üldjuhul aru ka inimesed, kes neid alasid igapäevaselt ei jälgi. Kuldmedal EM-ilt või pronksmedal MM-ilt on tavaliselt ikka üheselt mõistetav. Jalgpallimeeskonna viies koht Saksamaa meistrivõistlustel... lihtsalt ei kõla niivõrd vägevalt. Alad on erinevad ning erinevate distsipliinide atleetide kõrvutamine jääb alatiseks subjektiivseks.
Sestap ongi pallimängualade sportlaste alahindamine aasta parimate valimisel olnud lausa kriminaalne. Viimati võitis meeskonnaspordi esindaja Eesti aasta sportlase tiitli aastal 1991, kui autasu anti Kalevi ridades NSV Liidu meistriks tulnud korvpallurile Tiit Sokule. Kolm aastat varem, kui Sokk oli tulnud olümpiavõitjaks, tunnistati temast paremaks Allar Levandi, kes oli teisejärgulisel alal, kahevõistluses, tulnud olümpiapronksile. Vabandust, kahevõistlejad, aga nii see paraku on.
Tahate mulle öelda, et viimase kahekümne nelja aasta jooksul pole olnud ühtegi meeskonnaala esindajat, kes oleks olnud meie maa parim sportlane, meie visiitkaart spordimaailmas? Mart Poom oli oma hiilgeaegadel Premier League'i üks parimaid väravavahte. Martin Müürsepp tiirles aastaid nii NBA-s kui Euroopa tippklubides, aga kumbki neist ühelgi aastal nooltest, veerpaludest, jaansonitest või värnikutest paremaks ei tunnistatud. Loomulikult ei taha ma siinkohal alahinnata kõigi nende medalivõite, sest nemadki olid omal alal maailma tipus.
Tänavune aasta on äärmiselt sobiv, et Klavani valimisega see iluviga parandada. Aga loomulikult mitte sellepärast, et Müürsepp või Poom seda auhinda ei saanud, vaid sellepärast, et Klavan lihtsalt oli ja on hetkel kõige kõrgemal tasemel tegutsev Eesti sportlane, kui üritada subjektiivset asja objektiivselt hinnata, arvestades alade suurust, publikuhuvi ning üldist kõlapinda. Kui ühe eestlase meeskonda käib igal nädalal vaatamas 30 000 ja rohkem inimest ning ta on oma klubi absoluutne põhitegija, siis kaalub see üle amatöörsportlase või poolprofi ühe õnnestunud võistluse mõne kolmandajärgulise ala MM-il. Nii lihtne see ongi.
Klavani suurim konkurent on tänavu kindlasti Mart Seim (selguse huvides, eelmise lõigu lõpus ei viidanud ma temale) - olümpiaala MM-il medali võitmine on alati suur saavutus, Seim oli ka lõppeval aastal meestest ainus eestlane, kes säärase tembuga hakkama sai. Parim individuaalsportlane - kindlasti. Aga Klavani asetaksin mina ikkagi temast ettepoole.
Sportlase edukust, mõju ning kvaliteeti ei saa meeskonnaaladel hinnata ainult saavutuste või tiitlite järgi, sest faktoreid on niivõrd palju ning edu ei sõltu ainult ühe sportlase esitustest. Paraku ei teadvustata sageli seda endale hääletamisel ning valikud tehakse ikkagi medalisärast pimestatult. Rääkimata fenomenist, mida inglise keeles kutsutakse recency bias'iks - paremad, ägedamad ning uhkemad tunduvad ikka saavutused, mis on meil paremini meeles ehk mis toimusid selle aasta lõpus.
Lisaks sellele on omaette absurd, et aasta parimate valimine algab rahvahääletusega... novembris. Miks ei võiks aasta parimaid valida siis, kui aasta juba läbi on? Kelly Sildaru "juhtum" on ju heaks näiteks. Kuigi Eesti aasta parimaks sportlaseks tunnistamine ei ole ilmselt ühegi sportlase karjääri põhieesmärk, loob praegune süsteem ikkagi tarbetu ebaõigluse. Aasta tuleks ikkagi lõpuni oodata, enne kui subjektiivset objektiivsust looma tõtata.
