Rasmus Voolaid: Kuidas mulle Maroko fännide seas Francesco Totti meenus (galerii!) (0)
Francesco Totti teatas kord, et on petnud kõiki oma tüdruksõpru, ent mitte kunagi AS Romat. See ütelus meenus mulle eile, mil veetsin Iraan - Maroko kohtumise juhuse tahtel Maroko fännisektoris. Piinlik tunnistada, aga mulle seal täitsa meeldis.
Eesti ja Maroko fännikultuuri, või üldse Euroopa ja kõrbepoegade (ka Iraani) fänlust eristab fakt, et seal ollakse vägagi kinni oma lipus. Kui eestlased lähevad mängule nii, et panevad selga sinise särgi ja kaela koondisesalli, siis seal kandis on au sees särk + lipp kombinatsioon. Salle tuvastasin ma oma sektoris vaid mõned üksikud.
Kuivõrd nädal varem mängis Maroko koondis Tallinnas, siis oli ettekujutus sealsest fännikultuurist olemas. Midagi erilist muidugi ei tehtud - valdava osa repertuaarist sain ma selgeks ja ilmselt oleks seda suutnud ka ükskõik kes teine. "Ole! Ole! Ole!" karjuda pole suuremat sorti kosmoseteadus ja "Mamma Mia!" nime õppisin ma juba lasteaias selgeks. Laulma ma siiski koos marokolastega ei kukkunud, rütmi plaksutasin küll.
Marokolased küll arvasid esiti , et võiksin võimsa akustikaga Peterburi uuel ja vägagi heal staadionil võtta endale ettenähtud koha asemel mõne vaba koha kõrvaltsektorist, ent varsti saime sõpradeks. Võtmehetkeks kujunes Sardar Azmouni üks-ühele pääs - viskasin pärast Kaasani Rubini mehe eksimust rusikad taeva poole ning selja tagant tuli tunnustav patsutus. Siis olin ma oma mees.
Ühes asjas jääb karge põhjamaine eestlane keevalisest lõunamaalasest siiski eriarvamusele. Nimelt, isegi, kui sulle MM-i avamängus 90+5. minuti väravast 0:1 kaotus tuleb, tasub mäng lõpuni vaadata. Punane meri minu ümbert oli aga juba poolteist minutit hiljem kõlanud lõpuvileks staadionilt välja lainetanud. Kultuuride erinevuse värk vist, aga minule meeldib selline kultuur, kus omadega ollakse nii heas kui halvas.
