Eesti koondise peatreener Martin Reim tõdes Vanuatu 1:0 alistamise järel mängujärgses intervjuus, et tegu oli koondislaste jaoks ilmselt ühe ebatavalisema mänguga nende karjääri jooksul.

Mida arvad tulemusest?
Oli tihe mäng. Arvan, et Vanuatu oli füüsiliselt väga hea ja vormis. Tempo oli üsna kõrge. Meie jaoks oli siin ilmaga päris raske harjuda, aga lõime päris mitu head võimalust, et veelgi rohkem väravaid lüüa ja seejärel mäng maha rahustada. 1:0 seisu peal ei olnud turvaline.

Eesti poole peal oli päris palju kollaseid kaarte.
See oli kohtuniku otsus. Ma ei saa midagi öelda. Kui ta näeb, et vead olid kaardiväärilised, siis mul pole midagi öelda. Teame, et Vanuatu on väga ründav meeskond, üritab palju rünnata ja selle nurga alt oleme rõõmsad, et hoidsime oma värava puhtana ja lõime kontrarünnakuid ning mitmeid häid võimalusi. Oleksime pidanud neist olukordadest värava lööma ja siis oleks olnud lihtsam mängida. Kindlasti oli tänane matš oluliselt raskem kui mõne päeva eest Fidžil.

Martin, ütle ausalt, kui palju see Vanuatu hurraa-jalgpall halle juuksekarvu juurde tekitas?
Selles mõttes ei tekitanud… (Naerab.) Muidugi oli see meie mängijate jaoks üks ebatavalisemaid mänge. Enamus mängijaid pole sellist tüüpi vastasega või üldse selliste olude ja sellist stiili jalgpalliga harjunud ja arvan, et esimesed 15 minutit oli ikka selline … No oli teada, et nad on kiired ja nii, aga nüüd nähti seda päriselt. Üks on seda vaadata telekast, aga nüüd näha ise, missuguse hurraaga tullakse…

Nii kui saime lihtsad söödud ettepoole ja ise jooksma sinnapoole, siis tegelikult esimesel poolajal kodumeeskond tõmbas kohe ka tagasi. Esimese poolaja teise poole saime enda kontrolli alla või kätte paremini. Nad olid hästi ründava mõtlemise ja stiiliga, samas ka väga korralikud füüsiliselt ja tehniliselt. Supervõimalus meie uutele koondise poistele harjutada sellist mängu. Tänapäeva jalgpalli kiirused on sellised.

Mängu jooksul kohanesime ja kahju on sellest, et meil oli paar nii head võimalust, mis oleks pidanud panema võrku ära, millega oleks saanud mängu lukku panna. 1:0 skoori pealt oli ohtlik, kui võtta teise poolaja lõpus mõni üksik kord, kui kastis nurgast läbi tuldi. Tegelikult nad läbi ei saanud. Pigem üritasid ikkagi liini taha sööta. Seal olime tugevamad. Mis läksidki liini taha, olid nii kõrged, et Matvei pidigi need ära võtma. Arvan, et ta oli tubli. Kindlasti ei olnud tal ka lihtne mäng, eriti esimese korra kohta A-koondises. Selle üle on hea meel.

Mis lisaks tulemusele sellest mängust rahulolu pakub?
Meil oli mitu debütanti jälle. Muidugi ei saa lõplikke järeldusi teha ühe mängu pealt, aga ikkagi midagi nägime. Michael mängis minu arust kaitses väga korralikult – tal on mõlemad jalad olemas ja oli mehe eest väljas. Selles mõttes oli hea.

Kariibidel oli meil ka teine mäng sama stiili, kus oli väljaku pärast sama, et käis õudne võitlus ja andmine, aga tulebki selliste mängudega ka harjuda. Mul on hea meel, et me tulime mänguga kaasa ja olime valmis.

Seega Vanuatu üllatas veidi, aga sul on hea meel, et suutsime oma mänguplaani hoida ja taga jälle nullimängu teha?
Ma isegi ei saa öelda, et üllatas, sest tegelikult me teadsime seda nende videote põhjal. Aga eks alguses oli jah natuke raske selle hurraaga kohaneda.

Kuidas kohtunikutööd kommenteerid?
Ei kommenteeri. (Naerab.) Sellega tuleb ka harjuda. Loomulikult võtsin ma ise selle endale, et seda kohtunikku natuke suruda, sest ega mängijad pole ka võib-olla sellise stiiliga harjunud. Aga see on ka jälle kogemus. Me ei saa sinna midagi parata. Kohtunik on nagu on ja peame keskenduma oma mängule, et enda mängu sellega ära rikuks. Loomulikult Euroopas vilistatakse ühtemoodi, siin teistmoodi ja me oleme ikkagi külas.

Esimesele kahele Vanuatu ajakirjaniku küsimusele vastas Reim inglise keeles, seejärel jätkus intervjuu eesti keeles.