Rekordid: Katustel kodupublik ja jubedus võõrsil (2)

Pilt on illustreeriv. Foto: Catherine KõrtsmikEesti publikurekord – 20 000 pealtvaatajat – pärineb kaugest 1956. aastast, kui esmakordselt pärast Teist maailmasõda külastas Eestit klubi läänemaailmast. Selleks klubiks oli Rootsi tugevuselt kolmandas liigas mänginud Sture, kes pidas sõprusmängu siinse Tallinna Dünamoga.

Eesti koondise mängude publikurekord pärineb 1993. aastast, kui Portugali ja Eesti vahelist MM-valikmängu jälgis Lissabonis kohapeal 105 000 silmapaari.

Soccernet.ee puhus nüüd, aastal 2013 juttu kahe algkoosseisumehega kummastki mängust. Dünamo – Sture kohtumist meenutasid Hillar Maldre ja Benno Tael, Portugal – Eesti kohtumist Sergei Ratnikov ja Igor Prins.

Dünamo kodumängudel oli alati täismaja

REKLAAM

"Kalevi staadionil (siis oli see Komsomoli staadion) mängisime. Rahvast oli täismaja ja ümberkaudsete majade katustel oli inimesi," mäletas Maldre 1956. aasta 6. juunist. "Ümberringi istusid inimesed muru peal," märkis Tael.

Eelmisel nädalal 80-aastaseks saanud Taela arvates oli tegelik publikunumber suuremgi kui 20 000: "See on selle järgi öeldud, et pileteid müüdi nii palju, aga inimesi oli kindlasti rohkem, sest räägiti, et kui piletid olid ära müüdud, siis osa lasti niisama sisse."

Seda rekordit on Eesti staadionite suuruse ja turvanõuete tõttu raske niipea ületada. "Nihukest asja annab järgi teha. Pohlakul läheb palju aega mööda, kuni ta saab nihukese jõugu kokku," sõnas Tael.

"Rahvas tegi kisa küll. Sel ajal oli ju Dünamo meeskond võrdlemisi populaarne. See oli enam-vähem Eesti meeskond ja rahvast oli alati, kui Dünamo mängud olid, täismaja," rääkis Maldre. "Mäletan, et kui mängud olid, siis pileteid müüdi isegi Viru tänava ja Pärnu maantee nurgal, kus see haljasala on. Seal oli laud ja laua pealt müüdi juba eelmüügis pileteid staadionile."

"50ndatel aastatel oli meie mängudel Kadrioru staadionil alati 10-12 tuhat pealtvaatajat," kinnitas Tael. "Inimesed seisid kõik ümberringi."

"Televisiooni siis veel ei olnud. Teisi mänge, isegi Nõukogude Liidu meistriliiga mänge peaaegu ei nähtudki. See, kes Moskvasse sõitis, võib-olla nägi. Aga siin oli ainult see B-klass, nagu öeldakse," selgitas Maldre publiku valgumist mängudele. Tael tõi välja veel ühe faktori: "Pilet oli nii tohutult odav."

Kuna kolm päeva enne Sture-mängu oli Tallinna Dünamo alistanud Nõukogude Liidu tugevuselt teises liigas Riia Daugava, said Eesti pallurid minna mängima heas meeleolus.

Dünamo võitis Sturet tänu 37., 65. ja 81. minuti tabamustele 3:0. "Võib öelda küll, et me olime ülekaalus," lausus Maldre, kellel olid väravalööjad ikka veel kenasti meeles: "Ühe värava lõi [Boris] Mikhailov, ühe lõi Heino Sepp ja ühe lõi [Rifat] Salakhatdinov."

Tael oskas kirjeldata avaväravat: "Nendest väravatest mäletan ma just seda, sellest on ka enne juttu olnud, kuidas Sepa Heino lükkas alla ja Mikhailov – hirmus mees, kes läks igaltpoolt löögile – keeras 16 meetrilt puusa pealt nihukese ilusa löögi, mis jäi meelde." Taelale meenutab Mikhailovit praeguse aja mängijatest Vladimir Voskoboinikov.

"Meie mängisime natuke teistmoodi jalgpalli kui rootslased. Rootslased on siiamaani tehnikamehed ja keerutavad, meil läks asi jooksu peale, sest meie B-klassi mängudes venelastega käis asi palju kiiremini," rääkis Tael.

Mängujärgsel banketil olid ilusad söögid-joogid

Tael ei pidanud Eesti rekordmängu publikut millekski imeliseks: "Meie, Dünamo mehed, olime sellisega ära harjunud. Olime mänginud Venemaal, kus oli igalpool 20-30 tuhat pealtvaatajat. See ei olnud mingisugune hirmus rahvaarv." Ta märkis, et on olnud piirikohtunik Kiievi Dünamo ja Moskva Spartaki vahelisel kohtumisel, kuhu müüdi 107 000 piletit.

Maldre sõnul tekitas sõprusmäng Sture vastu siiski erilisema tunde kui liigamängud venelastega: "Meie vastased olid ju suuremalt osalt Vene komandod, samuti Läti ja Leedu omad. Aga see oli ikka välisvõistkond."

Ka tähtsuselt ei jäänud selle mängu tulemus liigakohtumiste tagajärgedele alla. "Moskva ju jagas neid mänge, siis pidi ikka võitma, kaotada ei tohtinud," selgitas Maldre.

Teise maailmasõja eelsel ajal oli maavõistlustejärgne kindel tava, et alati toimus bankett, kus hea ja parema söögi kõrval ei puudunud ka peened napsid. Bankett toimus ka pärast Tallinna Dünamo ja Sture kohtumist.

"Bankett oli Palace'i hotellis ja sinna lauda olid lisaks meile kutsutud veel meie naised, jalgratturid ja võimlejad ja meie sporditegelased," mäletas Tael.

"Dünamo vastutav sekretär, poksija Peeter Matsov pidas alguses väikse jutu, et kuidas tuleb lauas käituda ja kuidas tuleb kahvleid ja nugasid kasutada. Kuna tema oli kelner olnud, siis ta teadis kõiki neid asju. Ta ütles, et kui on taldrik ja ühel pool on kolm kahvlit ja teisel pool kolm nuga, siis tuleb alati võtta kõige äärmised. Sellises järjekorras pannakse neid, nagu road tuuakse. Huvitav oli, bankett oli väga vahva," jutustas Maldre.

Rootslastega tema sõnul palju suhelda ei suudetud: "Me ei osanud ju keelt. Kätega ja paari ingliskeelse sõnaga, mida me teadsime, natuke rääkisime. Ega suurt juttu ei olnud. Oli rohkem nihuke istumise bankett, väikeste napsude ja ilusate söökide ja jookidega. Ilus mälestus jäi."

Tael mäletab siiani üht rootsikeelset sõna, mille ta banketil ära õppis - "skål" (terviseks).

Algul oli väike paanika

Sarnaselt 37 aastat varem toimunud Dünamo ja Sture kohtumisele lõppes ka 1993. aasta 10. novembri MM-valikmäng Portugali ja Eesti vahel tulemusega 3:0, ent selles mängus eestlased kaotasid. Pärast kohtumist valdas suurem pettumus siiski portugallasi.

Igor Prins. Foto: Märt Vassiljev"Ma mäletan, et jube publik oli ja et Portugalil oli turniiritabel selline, et nad pidid meid võitma nelja väravaga, aga võitsid ainult kolmega," ütles Prins.

"Täisstaadion oli, piletid olid odavad. Kui läksime soojendust tegema, siis meie koondise mängijad ei kuulnud alates kahest-kolmest meetrist üksteist üldse," märkis Ratnikov.

"Neil oli kuulus mängija [Paulo] Futre, kes lõi meile esimese värava kuskilt 25-30 meetri pealt. See vasakujalgne kutt pani sellise ristnurga, et see karjumine ja röökimine, mis publikust tuli, oli meie jaoks omamoodi kogemus," kirjeldas Prins teise minuti sündmusi.

"Publik nii toetas neid, et jube. Niisugune psühholoogiline press oli peal, millist kuskil mujal ei olnud, mina küll ei mäleta. Itaalias oli 40 000 pealtvaatajat, aga kõik olid soliidsed ja korralikud ja kõigil oli hea meel Eesti lippu näha. Ja Itaaliaga mängisime hästi, 0:2 kaotasime. Aga Portugalis oli hullumaja, 100 000 inimest karjusid. Algul oli meil väike paanika, aga pärast unustasime ära ja mängisime nii, nagu me oskasime," rääkis Ratnikov.

Millise tundega Eesti koondise mängijad sellel päeval väljakule läksid? "Mis seal pattu salata, eks ta natukene hirmutav oli. Kui sa mängid kuskil 10-20 tuhande pealtvaataja ees, siis see on juba liig. Aga publik publikuks, me keskendusime rohkem oma vastasele, kes mängis head jalgpalli. Pidime kõvasti kaitsetööd tegema," vastas Prins.

"Ega keegi seda 90 minutit täpselt ei mäleta, aga fakt on kindlasti see, et olime seal väga palju ilma pallita ja ajasime neid portugallasi taga. Aga mingit suurt pakki ei tulnud, 3:0 ainult. Saime niivõrd-kuivõrd oma tööga hakkama," jätkas praegune Nõmme Kalju peatreener.

Bussi rünnanud fännid olid väga agressiivsed

Teise värava lõi Oceano 35. minutil penaltist, pärast seda kui Urmas Hepner oli kastis vastase maha niitnud. Lõppseisu vormistas Rui Aguas 85. minutil. Portugallased sooritasid kokku 39 väravale suunatud pealelööki ja teenisid 17 nurgalööki, aga Mart Poomi tõrjed aitasid suurema hävingu ära hoida. Eestlaste ainsa raamide vahele suundunud pealelöögi sooritas pärast Martin Reimi ja Lembit Rajala sööduvahetust aktiivselt rünnakule lülitunud Urmas Kaljend.

4:0 võitu vajanud Portugali mängijad ja nende 105 000 toetajat olid pärast 3:0 lõppenud mängu väga kehvas tujus.

"Mina vahetasin särke Rui Barrosega, kes oli mänginud Juventuses. Kui ma temaga vahetama hakkasin, siis ta jalutas algul niimoodi ära, et ei surunud kättki, sest tulemus oli nende jaoks šokk. Kuskil paari minuti pärast ikkagi vahetasime. Aga paljud meie mängijatest ei saanud üldse särki, sest vastastel oli tuju selline, et nad ei tahtnud rääkida poistega ega midagi," meenutas Ratnikov.

Portugali fännid ründasid pärast mängu koguni Eesti koondise bussi. "Ma mäletan, et nad olid väga-väga agressiivsed. Kui ei oleks olnud politseinikke, siis võib-olla oleksid nad tõesti bussi sisse visanud või oleks midagi juhtunud," arvas Ratnikov.

"Ma mäletan veel ka niisugust pulli: pärast läksime hotelli, kus me elasime, super hotell oli, läksime sinna restorani. Kui enne mängu kõik kelnerid ja omanik olid nii sõbralikud, siis pärast mängu me ootasime kas 40 või 45 minti, aga ei olnud ei kelnerit ega omanikku. Siis tuldi ja küsiti, et no miks te ei lasknud veel ühte kolli."

Eesti koondis mängis siis veel oma esimest taasiseseisvumisjärgset suurvõistluste valiktsüklit, kus jäi lõpuks ühe punktiga kümnest mängust viimaseks, kuuendaks. Ainus punkt teeniti 0:0 viigiga võõrsil Malta vastu. MM-finaalturniirile pääsesid Eesti alagrupist Šveits ja Itaalia. Portugal pidi tol korral maailma suurimast vutipeost eemale jääma.

Kasutatud kirjandus: "Estonian football 100 years" (2009), "Rahvuskoondise kümme aastat" (2002), "Väike jalgpallipiibel" (2001).

Portugal - Eesti väravad:

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (2)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

OLULINE
VÄLISMAAL
FÄNNITURNIIR SAI LÕPU
EILE VÄLJAS
RISTNURK
REKLAAM
Valletta jätkab tiitlikonkurentsis
EESTLASED VÕÕRSIL
Valletta jätkab tiitlikonkurentsis (0)
 
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
36
28
6
2
100:28
90
2.
36
25
9
2
106:20
84
3.
36
24
6
6
101:32
78
4.
36
20
5
11
103:47
65
5.
36
13
6
17
46:63
45
6.
36
10
8
18
47:88
38
7.
36
9
10
17
40:63
37
8.
36
8
4
24
34:95
28
9.
36
2
2
32
29:146
8
10.
36
10
6
20
52:76
36
VIIMASED PILDIGALERIID
FÄNNITURNIIR 2017

Traditsiooniline fänniturniir avas sel aastal Aastalõputurniiri.
Tagasi Tallinnas!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK