Sul pole lemmikklubi Eestis? Midagi on viga või? (5)
Värskes ajakirja Jalka numbris kirjutas rubriigis "1-teist mõtet" Indrek Schwede sellest, kuidas väga paljudel Eesti vutisõpradel pole kohalikku lemmikklubi ning mis selle taga olla võib.
Mu hea tuttav räägib õhinaga, kuidas tema sõprusringkonna Euroopasse õppima-töötama läinud lapsed naasevad Eestisse jalgpallipisikuga. Isegi need noored, kes lahkusid siit selle suure mängu vastu huvi tundmata.
Tuttav on kirjeldanud, millise kire ja hasardiga räägivad noored oma asukohamaa lemmikklubist ja millise mõistmatusega nende vanemad – neljakümneaastased tegusad inimesed – seda kuulavad. Noorte jutu järgi on nad sattunud ühiskonda, kus lihtsalt peab lemmikklubi osas valiku tegema. Sest ümberringi on kõigil oma soosik olemas ning jalgpall on üks igapäevastest teemadest. Ning lisaks kõigele – kindla klubi fännamine on ütlemata vahva tegevus.
Eestis pole oma lemmikklubi isegi paljudel jalgpalliga igapäevaselt kokku puutuvatel inimestel. Isegi mitte neil, kes nuputavad selle üle, kuidas meie klubid endale toetajaskonda juurde saaksid. Isegi mitte ajakirjanikel, kes kirjutavad ja pakuvad välja lahendusi, kuidas klubifänne juurde tekkiks. Mul pole ka Eestis lemmikklubi ja minu arvates on see puue. Olen oma aja laps, üles kasvanud okupeeritud ja jalgpallivõõras Eestis. Samas olen palju uurinud jalgpalliajalugu, elanud mentaalselt läinud sajandi kahe- ja kolmekümnendate aastate Eestis ning kui peaksin tingimata nimetama oma Eesti lemmikklubi, teeksin valiku just sellest kadunud ajastust.
Esimene tõeline jalgpalliklubi – TJK
Valikut oleks. Sinivalgetriibuline Tallinna VS Sport valitses kodumurul kahekümnendatel ja saavutas hiilgavaid tulemusi Eestit väisanud Kesk-Euroopa profiklubide vastu. Tallinna ESS Kalev tegi 1923. aastal võiduka Euroopa-turnee. Kolmekümnendatel asutatud Tallinna JS Estonia kujunes meie tingimustes mõjusaks klubiks, mis võttis juhtohjad Spordilt üle. Pealegi oli Estonia puhas vutiklubi, millele viitavad tähed JS – jalgpalliselts.
Aga mu valik langeks vist ikkagi 1921. aastal asutatud Tallinna Jalgpalli Klubile (TJK). See klubi tegi Eestis ajalugu. Senise kahe kangeima spordiseltsi – Spordi ja Kalevi – pallurid kurtsid sageli, et nemad teenivad piletitulust raha, mis jagatakse kõigi alade tegijate vahel. Toona suutis jalgpall müüa kõige enam pileteid, mis tähendas suurimat sissetulekut võrreldes teiste spordialadega. Muidugi ajas kopsu üle maksa, kui teenid mängudega raha, mida kasutatakse teiste alade arendamiseks. Sestap oli TJK asutamine märgiline – tegemist oli esimese klassikalise jalgpalliklubiga Eestis. Veel enam – see klubi ehitas Eesti esimese jalgpallistaadioni, mis oli ühtlasi esimene murukattega palliväljak Eestis.
See kerkis Kadriorgu mere äärde vaid neli aastat pärast klubi loomist (1925). TJK staadioni väljaku suurus oli 104 x 74 meetrit. Väljaku kumerus oli keskelt 28 sentimeetrit, muru all oli drenaaž. 120 meetrit pikal tribüünil oli 16 isterida, mis mahutasid ilma loožita 3740 inimest. Seisukohti arvestati umbes 6000. Senisel esistaadionil, kruusakattega Kalevi väljakul oli ainult 1800 istekohta. TJK staadioni väljaku ühes otsas oli ka 80 x 30 meetri suurune treeningväljak. Suur väljak ise asetses pikuti mere ja Narva maanteega. Staadioni puutribüünid hävisid teises maailmasõjas. Okupatsiooniajal kandis koht nime ETKVL-i staadion ja väljak asetses põiki tee ja merega.
Ainuüksi selle teoga kandis TJK endas jalgpallieetost ja arendas jalgpallikultuuri.
Küllap jätnuks TJK staadion endast meie päevadeni tugevama jälje, kui juba aasta pärast poleks avatud Baltimaade moodsaim Kadrioru staadion. Sealtmaalt hakkas just Kadrioru staadion võõrustama Eesti maavõistlusi, aga ka paljusid meistrivõistluste mänge.
Kord tekkis ühes väiksemas ringis arutlus sellest, miks pole isegi Eesti jalgpalliajakirjanikel oma kodumaist lemmikklubi. Tulin välja oma utreeritud postulaadiga, et ilma lemmikklubita vutiajakirjanik on puudega. Sest mõelgem ivake: selsamal vutiajakirjanikul on suure tõenäosusega lemmik(ud) välismaal ja sõnades üritab ta utsitada Eesti inimesi, et need leiaksid endale kodumaise soosiku. Nii et tema enda eeskuju on läbinisti negatiivne (täpselt sellistele tunnustele vastan näiteks mina).
Põhjusi, miks meil pole oma lemmikklubi Eestis, võib mõista. Seesama ülal märgitud õnnetus sündida jalgpallivaenulikku aega. Ega vägisi ju armsaks saa, sunniga ei saa tekkida ka lemmikklubi. Kõik on mõistetav.
Aga minu arvates on asja juures traagiline, kui inimesed tajuvad seda olukorda normaalsena, enesestmõistetavana.
Olen kaugel seisukohast, et peaksime kõike Euroopa järgi ahvima. Aga neid, kes ajavad näpuga järge, kuidas on asjad Vanas Maailmas ja kui palju me maha jääme, kutsuks küll üles: leidke endale kiiresti kodumaine lemmikklubi, muidu me Euroopale järele ei jõua! Tahame ju näha Eesti arengut, ironiseerime (elutervelt) oma elu väärnähtuste üle, aga oleme tähelepanuta jätnud, et üks Euroopat iseloomustav igapäevane elutahk on oma lemmikmeeskonna olemasolu ja talle kaasaelamine.
Ülalnimetatud arutelu mõjus mulle. Mingil hetkel tabasin end mõttelt, et tegelikult olen endalegi ehk ootamatult ja peidetud kujul elanud viimastel aastatel kaasa ühele Eesti klubile. Küllap on see nõnda – suurema või väiksema intensiivsusega – ka paljude teistega, kel oma valju häälega väljahõigatud soosik puudub. Kui kaks meeskonda kohtuvad, hoiad ju ikka rohkem ühe või teise poole. Kui vaatad turniiritabelit, eelistaks ju ikka liidri ja tulevase meistrina näha üht tiimi teiste arvelt. Äkki peaks kapist välja tulema?
Ajakirjanike puhul saab muidugi alati tõstatada küsimuse, kas nad ei peaks olema erapooletud. Reportaaži tehes või probleeme kajastades peaksid nad seda muidugi olema. Aga sümpaatiad ja antipaatiad on meil kõigil. Ja kuidas saavad lemmikklubita olla need sajad ja tuhanded ajakirjanikud üle Euroopa, kes on sündinud jalgpallist läbiimbunud ühiskonda? Nad hakkavad juba varajasest east mingit klubi fännama ja neil pole üldjuhul aimugi, et neist saavad täiskasvanueas ajakirjanikud. Kusjuures ühe klubi fänniks olemine ei sega neid kutsetöös. Keegi ei saaks mõõdetundetult oma lemmikut ülistada, sattumata naerualuseks. Aga sümpaatia ja subjektiivne suhtumine meeskondadesse ning mängupilti on ju nagunii jalgpalli lahutamatu osa.
Oleme oma aja lapsed. Seetõttu kanname kaasas paljutki sovetiajast tingitut ning kiirgame seda tahtmatult edasi lähemale tutvuskonnale ja ühiskonnale tervikuna. Kolmekümneaastasest alates võib endale kodumaise lemmikklubi leidmine olla ka sümboolne akt: nii raputatakse maha meid saatev jalgpallivaenulik minevik. Jalgpallihuviliste lapsed võiksid sündida peredesse, kus omamaise lemmikklubi olemasolu on loomulik ja enesestmõistetav.
