Suur lugu: Värvika karjääriga Bondarenko on uhkusega vanakooli treener (17)
Valeri Bondarenko (63) on värvika karjääriga treener, kes on tulnud peatreenerina kahekordseks Eesti meistriks ja kahekordseks karikavõitjaks, kusjuures ühes karikafinaalis teenis ta Levadia duubelmeeskonnaga võidu põhitiimi üle.
Ta on töötanud nii Soome kui ka Rootsi kõrgliigas, on olnud kahel erineval perioodil Eesti koondise abitreener ning juhendanud ühte klubi – Narva Transi - koguni viiel korral. Samas on ta ka Jalgpallihaigla poolt aasta jalgpallijobuks valitud.
Soccernet.ee rääkis Bondarenkoga kõigest sellest ja paljust muust.
"Igas klubis olen olnud täielikult pühendunud konkreetsele klubile ja olen tahtnud kogu aeg areneda. Ükskõik, kas töötasin Normas, Levadias, Narvas või Rakveres. Need meetodid, mida ma kasutasin 5-7 aastat tagasi, täna enam ei sobi. Mulle alati meeldis ja meeldib töötada nende inimestega, kes hindavad kõrgelt eelkõige professionalismi," tutvustas Bondarenko oma treeneritöö põhimõtteid.
Lissabonis visati koondist puuviljadega
"Olen Tallinna Kalevi kasvandik ja alustasin jalgpalli mängimist Uno Piiri käe all. Tahaksin kindlasti oma treeneritest ära märkida ka Elmar Saare ja Joosep Katsevi. Pärast mängisin Norma meeskonnas, kellega võitsime 1971 Eesti karika ja tulime 1979 meistriks. Vahepeal käisin armees, mängides meeskonnas Start," resümeeris Bondarenko lühidalt oma mängijakarjääri, mille ta lõpetas Tallinna Elektrotehnikas.
"Treenerikarjääri alustasin Elektrotehnika meeskonnas mängiva treenerina. Profitreenerina alustasin tööd 1987. aastal Tallinna Spordi abitreenerina. Pärast käisin Moskva kõrgemas treenerite koolis, kust sain profitreeneri diplomi."
Kuni 1989. aastani Nõukogude Liidu teises liigas (tugevuselt kolmandas liigas) Spordi abitreenerina tegutsenud Bondarenko valiti 1990. aasta detsembris Eesti koondmeeskonna peatreeneriks. Eesti mängis siis mitteametlikke sõprusmänge Norra klubide ja Saamimaa vastu. "Mäletan, et Saami treener oli praegune Norra koondise peatreener Per Högmo, nad võitsid Norras 2:1," lausus Bondarenko.
Eesti taasiseseisvumise järel juhtis koondist Uno Piir, keda tema endine hoolealune Bondarenko abitreenerina aitas. Eesti saagiks jäi MM-valiktsüklis üks Maltalt võetud punkt.
"Me astusime suurde maailma jalgpalli. See oli Eesti esimene kogemus kvalifikatsioonimängudes. Mängisime väga tugevate meeskondade nagu Itaalia, Portugali ja Šveitsi vastu. Oli väga raske, sest meie jalgpall ei olnud nii professionaalne kui vastaste oma. Samas oli see väga hea kogemus," ütles Bodarenko.
Ta oli MM-valiktsüklis tunnistajaks ka ühele Eesti koondise rekordile, mis kehtib tänaseni. Nimelt mängis Eesti Lissabonis Portugali vastu rohkem kui saja tuhande pealtvaataja ees.
"Mul on naljakas mälestus meie mängueelsest soojendusest (naerab). Kui alustasin põhikoosseisule soojenduse läbiviimist, nägin, et platsile lendasid pirnid, apelsinid ja õunad. Väikesed poisid viskasid neid. Paar sekundit mõtlesin ja siis hakkasin rääkima meie kõrval olnud turvamehega, aga see Portugali mees ei reageerinud mitte kuidagi. Siis otsustasin soojendamiseks teise koha valida," meenutas Bondarenko.
"Kohaliku publiku toetus oma meeskonnale oli kolossaalne ja isegi kõige väiksemad fännid avaldasid oma toetust nii, nagu oskasid. Mäng oli väga raske. Portugal pidi suure täismaja ees võitma vähemalt 4:0, aga võitis ainult 3:0. Pärast seda pääses MM-ile Šveits, mitte Portugal."
Norma jääb alatiseks südamesse
Samal ajal juhendas Bondarenko peatreenerina Tallinna Normat, võites taasiseseisvunud Eesti meistriliigas kaks esimest hooaega (1992, 1992/93) järjest. Hooajal 1992/93 alanud ja 1993/94 lõppenud 17-mänguline võitude seeria, millega Norma hakkama sai, on rekord, mida pole tänaseni keegi korranud ega ületanud.
"Norma periood oli väga positiivne. Tegemist oli professionaalse meeskonnaga, kel olid kõrged eesmärgid. Kahju, et Norma enam ei mängi, sest olin selles 1959. aastal asutatud klubis nii mängijana kui ka treenerina ning Norma jääb alatiseks minu südamesse," rääkis Bondarenko, kes võitis aastal 1994 ka Eesti karika.
Ka hooajal 1993/94 oli Norma talvepausile minnes meistriliiga liider, kuid siis lahkusid meeskonnast mitmed põhimängijad, sealhulgas Andrei Borissov ning eelmiste hooaegade kõrgliiga parim väravakütt Sergei Bragin. Teised tiimid tegid punktivahe tasa ning enne viimast vooru oli kolmel klubil – Tallinna Flora, Tallinna Tevalte ja Norma – võrdselt 34 punkti. Sellisel hetkel otsustas Eesti Jalgpalli Liit meistrivõistlustelt Tevalte eemaldada, põhjuseks kohtunike mõjutamine. Flora ja Norma lõpetasid võrdsete punktidega ning tiitli otsustamiseks peeti play-off mäng. Otsustavale mängule läks Norma kõigile üllatuseks noortemeeskonnaga, mille vanim mängija oli 18-aastane Tarmo Saks, ja kaotas 2:5. Raamatu "Estonian Football 100 Years" kohaselt kommenteeris Bondarenko tookord: "See oli kogu meeskonna otsus. EJL devalveeris Tevalte eemaldamisega tiitli väärtust ja Eesti meistriks tulek pole enam auasi." Praegu ei mäleta aga Bondarenko enda sõnul tolle hooaja lõpust enam midagi.
UEFA Meistrite Liiga eelringis kaotas Norma esimesel korral (1992) Ljubljana Olimpijale (Sloveenia) kahe mängu kokkuvõttes 0:5. Järgmisel aastal (1993) tuli vastaseks HJK (Soome) ja edasipääs mängiti maha kümmekond minutit enne kordusmatši lõppu, kui Andrei Belohvostov lõi omavärava.
"Tegime esimesed sammud eurosarjas, kus ei saavutanud kahjuks oodatud tulemust. Ljubljanas oli väga palav, 38 kraadi. Esimene poolaeg lõppes 0:0, aga teisel poolajal tuli 0:3. Tallinnas kaotasime 0:2," meenutas Bondarenko.
"Järgmisel aastal HJK vastu oli edasipääs väga lähedal. 1:1 Helsingis oli tulemus, mida me soovisime. Tallinnas oli seisul 0:0 kõik meie kätes, aga kaheksa minutit enne lõppu juhtus katastroof - omavärav. Mina nii täpselt ei mäleta, aga need, kes mäletavad, räägivad, et minu reaktsioon oli selline, et lihtsalt seisin ja hoidsin kahe käega peast kinni. Ma ei suutnud uskuda seda, mis juhtus."
Suhted Thordarsoniga polnud head
Aastatel 1992-1993 Eesti koondise abitreenerina tegutsenud Bondarenko naasis samasse rolli ka aastal 1998, kui ta hakkas samaaegselt Flora abitreeneriks. Eesti koondise ja Flora peatreener oli tol ajal islandlane Teitur Thordarson.
2000. aasta EM-i valiktsüklis läks Eesti juhtima kümnest mängust lausa seitset. Lõpuks jäi Eesti siiski kuueliikmelises alagrupis viiendaks, kuigi punktide arv oli kahe eespool lõpetanud koondisega – Bosnia ja Hertsegoviina, Leedu – võrdne.
"Thordarson oli treener, kes võttis Eestis kasutusele tsoonimängu ja liinikaitse printsiibid. Aga minu isiklikus karjääris oli see periood pettumus, sest meievahelised suhted ei olnud head. Me ei töötanud nagu partnerid ega pidanud koos istudes läbirääkimisi. Ma ei tea, miks. Minu jaoks oli ta lihtsalt välistreener, ma arvasin siis ja arvan ka praegu, et meie oma treenerid ei ole välistreeneritest sugugi halvemad," sõnas Bondarenko.
Aastal 1998 tuli Bondarenko Eesti meistriks ja karikavõitjaks Flora abitreenerina. Norma (1991-1994) ja Flora perioodi vahel jõudis Bondarenko olla veel ka Tallinna Sadama ja Narva Transi peatreener ning Nižni Novgorodi Lokomotivi abitreener.
Duubel alistas karikafinaalis põhimeeskonna
Maardu Levadia eesotsas ei suutnud Bondarenko 2001. aastal saavutada enamat kolmandast kohast ning seepeale paigutati ta klubi duubelmeeskonna ehk Tallinna Levadia peatreeneriks. Duubel mängis tol ajal samuti meistriliigas, kuid võitles kohtadele tabeli teises pooles.
Aastal 2002 sai Tallinna Levadia hakkama hämmastava saavutusega, alistades karikavõistluste veerandfinaalis Flora, poolfinaalis Transi ja finaalis 2:0 ei kellegi muu kui Maardu Levadia.
"Mina ja meeskond otsustasime, et kuna me läbisime pika ja raske tee ja olime jõudnud juba nii kaugele, siis miks mitte teha veel üks samm ja võita karikas," rääkis Bondarenko.
"Maardu Levadia peatreener oli tol ajal Pasi Rautiainen. Positsioonid liigatabelis olid sellised, et mitte keegi ei oleks enne mängu öelnud, et Tallinna Levadia võidab. Mängu ajal vaatasin, et mu poisid mängivad nagu profid, hea keskendumise ja suhtumisega, meeskondlik vaim oli suurepärane. Me võitsime 2:0 ja ma olin väga õnnelik! Aga muidugi mitte kõik polnud nii õnnelikud (naerab)."
Karikafinaali kaotuse tõttu pidi Maardu Levadia piirduma Euroopas Intertoto karikaga. Tallinna Levadia teenis pääsme UEFA Cupi mängudele, kus tuli vastaseks Tel Avivi Maccabi (Iisrael), kellele kaotati mõlemad matšid 0:2.
"Tol perioodil ei saanud Iisraeli meeskonnad mängida oma riigis. UEFA ütles, et valige mängimiseks kas Inglismaa või Bulgaaria, mäng toimus Sofias. Kohtumine pidi toimuma tühjade tribüünide ees. Väga imelik oli näha ja mängida suurel staadionil tühjade tribüünide ees."
Jelle Goes viskas eksamiruumist välja
Aastal 2007 sai Bondarenko UEFA Pro litsentsi, kuuludes Eesti esimesse 12-liikmelisse treenerite gruppi, kes sellise tähiseni jõudsid. Teekonnal kõrgeima litsentsini tekkis aga 2003. aastal üks tõrge, kui Eesti Jalgpalli Liidu koolitusdirektor Jelle Goes Tallinna Levadia juhendaja eksamiruumist spikerdamise tõttu välja saatis.
"Ta oli seal abimaterjali kasutanud," kommenteeris tookord Levadia tegevdirektor Indrek Petersoo. "Loomulikult ei tee selline juhtum au treenerile endale ning ka klubile mitte." UEFA A litsentsi eksamilt eemaldatud Bondarenko valiti 2003. aastal Eesti koondise fännirühmituse Jalgpallihaigla poolt "aasta jalgpallijobuks".
"Tõde on ainult see, et Jelle saatis mind eksamilt minema. Ta vist arvas, et käitub õigesti, kuid ta eksis. Mulle jäi arusaamatuks, miks nii paljud inimesed jäid seda uskuma," ütles Bondarenko, selgitades, et tal olid kilekotis tegelikult joonestusvahendid, mitte abimaterjal.
Pärast lühikest perioodi Venemaa teises liigas (tugevuselt kolmandas liigas) Nižni Novgorodi Lokomotivi peatreenerina asus Bondarenko 2004. aasta suvel juba kolmandat korda Transi etteotsa.
"Narva Transis alustasin neljanda kohaga, järgmisel aastal tuli kolmas koht ja ülejärgmisel teine koht, mis oli kõige parem tulemus Transi ajaloos. Siis mõtlesin treenerile omaselt, et järgmine kord proovime kindlasti meistritiitlit võita," mäletas Bondarenko.
2006. aastal saavutatud teine positsioon jäi siiski kõrgeimaks kohaks, mille Trans senimaani meistriliigas saavutanud on. Pärast pikimat perioodi Transis (2004-2008) liikus Bondarenko 2008. aasta aprillis edasi Soome kõrgliigasse tõusnud Rovaniemi Palloseura (RoPS) etteotsa.
Ootamatu ja suur võimalus Soomest
Bondarenkoga võeti ootamatult RoPS-ist ühendust 2008. aasta 12. aprillil pärast meistriliiga kuuenda vooru kohtumist, milles Trans tegi Tartu Maag Tammekaga 1:1 viigi.
"Mängisime Narvas. Ma lahkusin staadionilt pärast mängu viimasena ja panin kõik meie asjad autosse, kui vaatasin, et minu mobiiltelefon heliseb. Olin mõtetega veel lõppenud mängu juures, kui kuulsin, et inglise keeles rääkiv mees küsis, kas võib minuga rääkida. Ma vastasin, et jah. Ta ütles, et on RoPS-i president ja tahab mind Soome läbirääkimistele kutsuda. Küsisin pool tundi mõtlemisaega. Siis ta helistas uuesti ja andsin nõusoleku minna. Veel pool tundi hiljem nägin juba oma telefonis elektroonilist piletit," kirjeldas Bondarenko seda, kuidas temaga Soomest ühendust võeti.
"Meie hooaeg juba käis, Soomes oli hooaja alguseni veel ainult umbes nädal aega jäänud. Ma ei teadnud meeskonna mängijaid, oma assistente ega midagi. Meie läbirääkimised kestsid peaaegu terve öö. Kui tagasi tulin, läksin esmajoones oma presidendi [Nikolai] Burdakoviga rääkima. Ta oli väga pettunud. Ma ütlesin, et härra president, mina tahan proovida, sest see on minu karjääri esimene ja võib-olla viimane šanss Veikkausliigas, palun anna mulle see võimalus."
"Muidugi saan ma aru, et see on ebanormaalne, kui hooaeg on juba alanud ja treener teatab, et sõidab ära. Kaalusin pakkumist tõsiselt, sest tundsin Narva klubi ees vastutust. Aga samuti tundsin, et sellist võimalust ei pruugi minu karjääris enam tulla."
Aastal 2008 andsid 26 kohtumisega teenitud 30 punkti RoPS-ile Soome liigas 14 meeskonna seas 10. koha. Järgmist hooaega alustati aga vaid kahe viigipunktiga kuuest mängust.
"Aastal 2008 oli meil väga hea hooaeg. Tollel aastal oli mul kaks suurepärast keskpoolkaitsjat: soomlane Mika Nurmela ja sakslane Daniel Bauer. Me mängisime minu lemmikformatsioonis 4-2-3-1 ja nemad olid kontrollivad poolkaitsjad. Nurmela oli mänginud koondises ja Bundesligas, ta oli RoPS-i kapten. Tol ajal oli mul ka väga hea abiline Matti Helin, me suhtleme temaga tänaseni. Kõik nad toetasid mind ja meie koostöö andis häid tulemusi. Kahjuks 2009. aastal neid inimesi meeskonnas enam ei olnud," nentis Bondarenko.
"Meie meeskonnas oli aga palju mängijaid Sambiast, kes olid teisest jalgpallikultuurist. Sambialased olid head ja väga tehnilised mängijad, aga nende distsipliin oli katastroof. Nende mäng sõltus tujust. Kõik hakkas viltu minema ja kuue mängu järel mind vallandati."
Rootsis suurepärane atmosfäär
Teise välisriigi kõrgliiga kogemuse sai Bondarenko aastal 2011, kui ta töötas Rootsis Syrianskas. Vormiliselt oli ta üks kahest peatreenerist, aga tegelikkuses tegutses assistendi ja duubelmeeskonna peatreenerina.
"Nad kutsusid mind, sest mul oli UEFA Pro litsents, aga nende peatreeneril (Özcan Melkemichelil – toim.) ei olnud. Pärast hooaja lõppu otsustasin, et on parem klubist lahkuda ja naasta Eestisse," sõnas Bondarenko.
Rootsi kõrgliigas veedetud aastat peab ta siiski väga positiivseks perioodiks. "Ma olen kindel, et Rootsi jalgpall on kõrgtasemel. Seal on suured ja väga mugavad staadionid, atmosfäär on suurepärane, pealtvaatajad tulevad trummidega juba palju varem kohale ning laulavad ja toetavad oma meeskonda. Keskmine publikunumber on seal 15-17 tuhat! Rootsi on väga atraktiivne mängijatele erinevatest riikidest. Nad näevad võimalusi suunduda Rootsi kaudu edasi tugevamatesse Euroopa liigadesse."
Balti liigas 5:1 edu mahamängimine sai saatuslikuks
Neljandat korda oli Bondarenko Transi peatreener aastal 2010. Kui eelneval korral oli Narvast lahkumise põhjuseks soomlaste kutse, siis sedapuhku vallandati treener pärast suurt kaotust Balti liigas. Narvalased alistasid Šiauliai (Leedu) kodus 5:1, kuid hävisid võõrsil peetud kordusmängus 0:5.
"Meil oli aastal 2010 koduliigas juba kolmas koht kindel, hooaeg oli lõppemas. Balti liiga mängus võitsime Narvas leedukaid 5:1, sest nende võistkonnas olid noored mängijad ja me realiseerisime umbes iga olukorra ära. Enne kordusmängu Leedus oli meil veel üks Eesti liiga mäng, mille järel kaks mängijat kaitseliinist ja kaks poolkaitseliinist ütlesid mulle, et nad ei saa Leetu sõita. Mina läksin siis noormängijatega mängima," kirjeldas Bondarenko koosseisuprobleeme. "Poole tunniga olime juba 0:3 kaotusseisus."
"Kui sõitsime tagasi Leedust Eestisse, siis oli vaikus nii suur, et mitte keegi – mina, president, mängijad – ei rääkinud absoluutselt. Minu sisetunne oli selline, et president otsustab Bondarenko vallandada. Kahe päeva pärast ta helistaski mulle ja kutsus rääkima, mina juba tundsin, et on lõpp. Kohtusime tema kabinetis. Ta hakkas kohe rääkima, et mis mäng see selline oli. Proovisin talle selgitada, et neli meie põhimeest ei saanud mängida ja siis ma otsustasin juba noortega mängida, see on normaalne. Kuidas muidu oma noori mängijaid proovida? Balti liiga ei huvitanud enam kedagi, järgmisel aastal tehti üldse Balti liigale lõpp. Aga ta otsustas, et see tulemus on minu probleem ja minu vastutus."
"Aga aastal 2013 ta kutsus mind jälle. Siis otsustasime, et ehitame üles uue puhta meeskonna ja see oli väga raske. Mängijate valik ei olnud õige ja Burdakov otsustas jälle, et las Bondarenko lahkub."
Kui Burdakov peaks kuuendat korda Bondarenko Transi kutsuma, kas treener läheks? "Ei usu, et ta kutsub," naeris Bondarenko. "Praegu ma töötan Põhja-Tallinna Jalgpalliklubis, see on minu esimene kogemus poistega ja see meeldib mulle. Me teeme praegu alles oma esimesi samme ja vaatame, kuidas meil läheb."
Parim mängija oli Vanakesa
Enne Põhja-Tallinna JK-sse noortetreeneriks siirdumist jõudis Bondarenko juhendada veel ka Sillamäe Kalevit (2012) ja Rakvere Tarvast (2014-2016). Ta vedas Tarva meistriliigasse, kuhu klubi polnud kunagi varem jõudnud. Kõrgseltskonnas rakverelastel aga hästi ei läinud – juuni alguseks oli meeskond teeninud vaid ühe punkti ja Bondarenko asendati Urmas Kirsiga.
Tarvas veedetud aeg valmistas Bondarenko sõnul talle pettumuse. Ta põhjendas: "Tarvas olid mul pikaajalised plaanid ehitada üles konkurentsivõimeline Premium liiga meeskond. Premium liigas mängides tuleb treeningutesse suhtuda väga tõsiselt ja treener ei peaks veenma mängijaid treeningule tulema."
Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak märkis tänavu suvel, et Bondarenkol on vanakooli treenerina pisut keeruline uue põlvkonna mängijatega õiget treeningmetoodikast lähtuvat kontakti saada. Bondarenko aga ei arva, et vanakooli treenerid on ajast maha jäänud.
"Treeneriametis tähendavad kogemused väga palju, kogemused tulevad aga aastatega. Ma ei ole kaotanud oma oskusi ega teadmisi, profitreeneri töö meeldib mulle ja see on terve minu karjäär. Olen väga kogenud ja minu vaim on värske. Ma ei ole nõus, et olen liiga vana treener. Muidugi olen ma vana treeneritekooli treener, aga mis siis, kas see on paha? Ma olen uhke, et kuulun selle kooli hulka. Ma ei usu, et kindlasti peavad olema ainult noored. See on normaalne elu, et noored tulevad peale ja tahavad karjääri teha, aga see ei tähenda, et vanemad treenerid peavad ära minema."
Pika vestluse lõpuks esitas Soccernet Bondarenkole raske küsimuse: kes on parim mängija, keda ta oma karjääri jooksul treeninud on? Pärast väikest mõttepausi andis ta vastuseks endise Norma väravavahi nime: "Tõnu Vanakesa."
Valeri Bondarenko treenerikarjäär:
1980ndad Tallinna Elektrotehnika mängiv peatreener
1987-1989 Tallinna Spordi abitreener
1990-1991 Eesti NSV koondmeeskonna peatreener
1991-1994 Tallinna Norma peatreener
1992-1993 ja 1998-1999 Eesti koondise abitreener
1994-1995 Tallinna Sadama peatreener
1995-1996 Nižni Novgorodi Lokomotivi (Venemaa) abitreener
1997-1998, 1999-2000, 2004-2008, 2010 ja 2013-2014 Narva Transi peatreener
1998-1999 Tallinna Flora abitreener
1998-1999 Eesti U-18 koondise peatreener
2001 Maardu Levadia peatreener
2002-2003 Tallinna Levadia peatreener
2004 Nižni Novgorodi Lokomotivi (Venemaa) peatreener
2008-2009 Rovaniemi Palloseura (Soome) peatreener
2011 Syrianska (Rootsi) abitreener ja duubelmeeskonna peatreener
2012 Sillamäe Kalevi peatreener
2014-2016 Rakvere Tarva peatreener
2016 Põhja-Tallinna JK noortetreener
Saavutused peatreenerina:
Eesti meister 1992, 1992/93
Eesti karikavõitja 1994, 2002
Eesti superkarika võitja 2001, 2007, 2008
Eesti meistriliiga hõbe 1993/94, 2006
Eesti meistriliiga pronks 2001, 2005, 2010
Eesti karikavõistluste hõbe 1993, 2007
Saavutused abitreenerina:
Eesti meister 1998
Eesti karikavõitja 1998
Kasutatud raamatut "Estonian Football 100 Years" ja Eesti spordi biograafilist leksikoni.
Spasibo za opit.
Respekt
Igal teekonnal on aga oma algus ja lõpp. Jõuti seisu, kus vanaviisi jätkata ei saanud ja tuli minna teistmoodi edasi. Oma peatükk on tal aga kindlasti igaveseks Rakvere vutiloosse kirjutatud.
Muide, Valeri on ka ise tõdenud, et kogukonna tugi oli üks neist asjadest, mis talle Tarva puhul enim meeldis.
Lisaks veel, hooaeg on meil Eestis piisavalt pikk, et vaid rämedast joppamisest kuhugi tõusmiseks ei piisa. Vahe võis kokkuvõttes väike olla, aga meil on ka varem madalamalt positsioonilt üles tuldud kui neljas. 2015 lihtsalt sportlikult paremat iseseisvat klubi Esiliigas polnud ja punkt.
PS! Soccernetilt igati mõnus põhjalik kirjatükk. Tänud huvitava lugemise eest!
Kui "@khm" ei saa mu mõttesisust aru, siis ma ei usu, et seda ka muuta kuidagi saan. Andresega olen selles osas nõus, et ära üldista. Minu arvamus siiski minu isiklik ja olen seisnud seal trennis tunde, ning vaadanud seda närvihaiget.
Siit intekast jääb silma ikkagi see, et ''mina olin hea, aga ebaõnn rikkus kõik ära''.
Usun, et noored sobivadki talle paremini, sest pärast ei ole tal enam kellegi poole näpuga näidata peale iseenda..
