Suure koondise tagasitulek/paigalseis Brasiilia jalgpallis (4)
2016. aasta suvel Brasiilia koondise peatreeneritoolile istunud Tite on Seleção juhtinud üheksa järjestikuse võiduni, mille järel on koondise fännid ta nimetanud „Brasiilia jalgpalli päästjaks“ ning „imetegijaks“. Brasiilia jalgpalliklubid pole tema võidukast algusest aga kasu suutnud lõigata ning vireleb jätkuvalt madalseisus.
„Ma ei karda vallandamist, ma kardan ainult surma.“ Dunga filosoofilised sõnad helisesid Foxborough staadionil prohvetliku kõlaga. Brasiilia oli kümmekond minutit varem jäänud alla Peruule, kaotus, mis lükkas nad Copa America Centenariol edasisest konkurentsist. Oli vähe neid, kes arvasid, et pärast kodust katastroofi 2014. aasta MM-il peaks Brasiilia koondise peatreeneriks saama just Dunga, sama vähe oli neid, kes arvasid, et Dunga ametisse nimetamisega kaasnenud pessimismis nii väljakul kui sealt väljaspool oli süüdi keegi teine peale koondise endise kapteni ja veelgi vähem oli neid, kelle arvates oleks Dunga pidanud koondise juhendajana jätkama ka pärast fiaskot USA-s. Piltlikult öeldes ei uskunud sellesse keegi peale Dunga enda.
Dungaga astuti samm tagasi
Tite, õige nimega Adenor Leonardo Bacchi, oli ainuõige valik juba pärast Mineirazod ehk 1:7 hävingut Belo Horizontes, sest Tite oli juba tol hetkel selgelt Brasiilia parim treener. 2011. aastal juhtis ta Corinthiansi Brasiilia kõrgliiga ehk Serie A tiitlini, aasta hiljem võitis Corinthians tema käe all nii Copa Libertadoresi kui FIFA klubide MM-i, alistades finaalis Chelsea 1:0. Pärast vähem edukamat hooaega 2013 otsustas Tite ametist lahkuda ning sarnaselt Pep Guardiolale treeneriametist aastase pausi teha. Tite ei veetnud puhkust aga kodus lilli kastes, vaid luges aasta jooksul läbi 12 raamatut kolmes keeles ning külastas oma taktikaliste oskuste arendamise eesmärgil nii Argentina legendi Carlos Bianchit kui Carlo Ancelottit. Lisaks veetis mees mitmeid päevi Londoni Arsenali juures.
Brasiilia jalgpalliajakirjanikud ning kannatamatult muutust oodanud fännid ei jõudnud Tite saabumist ära oodata, kuid Brasiilia jalgpalliliit otsustas selle asemel pea liiva alla peita. Dunga ametisse nimetamisega ei astunud Brasiilia isegi mitte sammu kõrvale, vaid libises michaeljacksonlikult sujuvalt ühe võrra tagasi. Dunga näol palgati mees, kes oli selles ametis varem olnud (tulemused olid positiivsed, kui mängupilt üsna eemaletõukav) ning kelle ülesandeks sai Belo Horizontes saadud häbistava kaotuse agressiivne mahapesemine. Kriitikute vihaste häälte saatel teistkordselt Brasiilia etteotsa pääsenud Dunga võitis Seleçãoga üksteist esimest kohtumist, kuid kümme neist olid maavõistlused, kus vastasteks ka sellised jalgpallimaailma gigandid kui Jaapan, Austria ning Honduras. Kesine esinemine USA-s oli Dunga viimane kirstunael ning kuigi mees oli kindel, et jääb koondise etteotsa, saabus lõpuks Tite aeg.
Kümme kuud hiljem on Brasiilia Tite käe all võitnud kõik üheksa kohtumist väravate vahega 25:2. Argentinale löödi kodus kolm, Uruguayle võõrsil neli ja Colombiale kodus kaks väravat ning kui Dunga pärandas Titele koondise, mis oli MM-valiksarja Lõuna-Ameerika tsoonis edasipääsukohtadelt väljas, on uus peatreener Brasiiliale juba koha Venemaal kindlustanud. Vabanemine, mis Seleçãod Tite käe all tabanud, on hiilgav. Dunga poolt arusaamatutel põhjustel välja jäetud Marcelo on tagasi, nagu ka Thiago Silva, kes on keskkaitses oma koha loovutanud Miranda ja Marquinhose suurepärasele duole, kuid on riietusruumis ja pingil istudes meeskonna sisekliimale jätkuvalt ülitähtis. Brasiilia kaitseliin mängib Tite all oluliselt kõrgemal kui Dunga aegadel, mis võimaldab vastased tugeva surve alla panna ja efektiivselt kasutada oma suurimat trumpi ehk ründemängu. O jogo Bonito ehk ilus mäng pole Brasiiliat iseloomustanud juba pikki aastaid, kuid Tite käe all näidatav mäng paneb suunurki kergitama ka kõige pragmaatilisemad jalgpallisõbrad.
Surve Neymarile on vähenenud
Olulise muutusena on Tite vähendanud koondise staarile Neymarile langevat koormust. Lisaks sellele, et Dunga käe all oli Neymar kõigi meeskonna rünnakute keskmes, andis Dunga pärast MM-i toona 22-aastasele talendile kanda ka kaptenipaela – otsus, mis vihastas senist kaptenit Thiago Silvat hingepõhjani. Seleção juhtohje üle võttes andis Tite koheselt teada, et senise kindla kapteniga jätkamise asemel tähtsustab ta ühtset meeskonnatööd ning kuulsat käepaela hakkavad kandma erinevad mängijad. Nii on ka läinud, Tite käe all on Brasiilia kapteniks olnud nii Neymar, Miranda, Fernandinho, Filipe Luis, Renato Augusto kui Dani Alves. Rünnakul on Neymar endiselt mees number üks, kuid Barcelona staar tunneb ennast silmnähtavamalt vabamalt. Viimastes mängudes on kesksele kohale tõusnud hoopis Paulinho, mees, kes ei suutnud Tottenham Hotspuris läbi lüüa ning mängib nüüd Hiinas. Tite ei karda Hiinas mängivaid brasiillasi kasutada, Paulinho kõrval on kindel keskväljamees ka Renato Augusto.
„Tite on treener, kes seisab kahe jalaga maa peal ning tahab, et ka tema meeskond teeks seda,“ sõnas uue peatreeneri all läbilöögi teinud keskkaitsja Marquinhos. „Ta on treener, kellele meeldib teada, miks ta võidab. Selle jaoks, et võita, pead sa olema tagasihoidlik ja vastast austama ning olema võimeline austama ka vastasmeeskonna rasket tööd.“ Koondis on Tite käe all teinud läbi võimsa positiivse muutuse, kuid olukord Brasiilia klubijalgpallis on jätkuvalt tume. Brasiilias levinud anekdoodi järgi otsustas jumal maailma loomise järel parimad jalgpallurid Brasiiliasse elama panna. Kui teised riigid selle peale häält tõstsid, rahustas jumal nad maha: „ärge muretsege, ma panen sinna ka kõige halvemad ametnikud.“ Süütu nali, mis iseloomustab Brasiilia jalgpalli hetkeolukorda suurepäraselt.
Möödunud aasta oktoobris surnud FIFA endine president Joao Havelange, tema 13 aastat Brasiilia jalgpalliliitu ehk CBF-i juhtinud väimees Ricardo Teixeira ning 2012. aastal Teixeira järel kohaliku alaliidu juhiks saanud Jose Maria Marin on kõik erinevates korruptsiooniskandaalides süüdi mõistetud – ja nemad on vaid jäämäe imepisike tipp. 2015. aastal sai CBF-i juhiks Marco Polo Del Nero, keda kahtlustatakse 2014. aastal Brasiiliale MM-i toonud kahtlastes tehingutes ning hirmus selle ees, et ta USA-le välja antakse, ei julge mees koondise välismängudele kaasa lennata. Brasiilias tuntakse teda kui „Marco Polot, kes ei saa reisida“. Nädala eest otsustas CBF-i üldkogu, et pikendavad presidendi võimalikku ametiaega, mis tähendab, et Del Nero võib ametis olla kuni aastani 2027. See pole aga ainus vastuoluline otsus, mille üldkogu Rio de Janeiros langetas.
Jätkusuutmatu süsteem liigajalgpallis
Brasiilia on jaotatud 27 osariigiks, millest igaühel on oma jalgpallielu korraldav alaliit. Arvestades, et Brasiilia suurim osariik Amazonas on pindalalt suurem kui Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania kokku, tundub see ka üsna loogilisena. Probleem peitub aga selles, et osariikide alaliidud hoiavad Brasiilia suuri jalgpalliklubisid turjapidi hammaste vahel ning ei taha kuidagi lahti lasta. Jaanuarist maini mängitakse Brasiilias kurikuulsaid osariikide meistrivõistlusi, ainsat turniiri maailmas, milles kohalikud suurklubid peavad liigasüsteemi raames rinda pistma de facto endast mitu taset madalamal asetsevate klubidega.
Osariigi meistrivõistlused lükati käima 20. sajandi alguses, mil hiiglaslikus riigis ei olnud veel välja arenenud korralik transpordivõrgustik ning meeskondadel Lõuna- ja Põhja-Brasiiliast polnud võimalik omavahel mängida. Kuigi paljud brasiillased peavad osariigi meistrivõistlusi jätkuvalt Brasiilia ainsaks „tõeliseks“ turniiriks, kohaliku mängu hingeks ja südameks, peavad nemadki tunnistama, et tänasel päeval toob see ajalooline võistlus endaga kaasa rohkem halba kui head.
Kui Corinthians 2012. aastal Tite käe all nii Copa Libertadorese kui FIFA klubide MM-i võitis, mängis klubi kõigi võistluste peale kokku 74 (!) kohtumist, mistõttu on ka tavapärane, et Brasiilia suurte klubide palgal on ligikaudu 40 mängijat. Loomulikult pole see majanduslikult jätkusuutlik ning ajaleht Folha de Sao Paulo avaldas kahe aasta eest, et riigi 12 suurimat klubi võlgnevad Brasiilia riigile üle poole miljardi dollari maksmata makse, samuti ootavad paljud mängijad palka, mis on neile mõnikord jäänud maksmata kolme, mõnel puhul ka kuue kuu ulatuses. „Kui ma mängisin Marilia eest, ei makstud mulle neli kuud järjest palka,“ meenutas Brendon Andrade Suurbritannia väljaandele Esquire. „Ma pidin oma emalt raha laenama, kuid ühel korral polnud mul isegi piisavalt raha, et trenni sõita. See on piinlik, et täiskasvanud mees, professionaalne jalgpallur, peab oma emalt raha küsima.“
Teised Paulista osariigi klubid, kellel Brasiilia nelja kõrgemasse divisjoni asja pole, mängisid 2012. aastal 19 matši, sest peale jaanuarist maini kestvate osariigi meistrivõistluste ei võta nad osa ühestki professionaalsest turniirist. See tähendab seda, et 12 000 Brasiilia jalgpallurit jäävad iga aasta maikuus töötuks, sest väiksemad klubid lähevad pankrotiohus sisuliselt talveunne, lasevad kõik mängijad lahti ning ärkavad taas järgmise aasta jaanuaris osariigi meistrivõistluste eel. Üheksas Brasiilia osariigis ei ületa meistrivõistluste keskmine pealtvaatajaskond tuhande piiri, neli viiendikku Brasiilia professionaalsetest jalgpalluritest teenivad vähem kui 630 eurot kuus. On selge, et muutustega on juba aastaid hilja peale jäädud.
Olukorra leevendamiseks sekkus selle aasta alguses ka Brasiilia valitsus, mis võttis vastu seaduse, mille alusel anti Brasiilia jalgpalliföderatsioonis lõpuks hääleõigus ka esiliiga klubidele. Seni said erinevaid otsuseid vastu võtta 27 osariiki ning 20 kõrgliigaklubi, kuid 20 esiliigaklubi lisandumisega soovis Brasiilia valitsus paljudele aastaid osariigi meistrivõistluste vastu võidelnud klubidele senisest enam võimu anda. Eelmisel neljapäeval toimuma pidanud CBF-i üldkogu eel üllatas Brasiilia jalgpalliliit klubisid aga kaalusüsteemi rakendamisega. Iga osariigi alaliidu hääl on nüüdsest väärt kolm häält, samal ajal kui kõrgliigaklubide oma on väärt kaks ning esiliigaklubide oma üks – ehk kui klubidel oli varasemalt 20 häält osariikide 27 vastu, on osakaal nüüd 60:81.
Brasiilia jalgpalliliidu peasekretär Walter Feldman selles loomulikult probleemi ei näinud. „See on tark otsus,“ vahendas Brasiilia ajaleht Globo Feldmani sõnu. „Nüüd on proportsioonid samad, nagu nad olid enne.“ Küll ei kommenteerinud mees seda, et põhjus, miks uus seadus üldse algatati, oli klubidele senisest suurema sõnaõiguse andmine. Brasiilia spordipäevaleht Lance! kirjutas eelmisel reedel, et üldkogu otsus on „farss ning järjekordne kaotus neile, kes võitlevad meie jalgpalli aususe, läbipaistvuse ning professionaliseerumise eest.“
Klubijalgpall tammub ühe koha peal
Mehhiko majandusväljaande El Economista 2014. aasta uurimuse järgi püsib Brasiilia peatreener keskmiselt ametis kõigest 15 kohtumist, samast uurimusest selgub, et kümnest kõige enam treenereid vahetavast klubist maailmas tulevad seitse Brasiiliast – hõivates tabelis kuus esimest kohta. Hooajal 2015 vahetasid Brasiilia kõrgliiga 20 klubi peatreenereid kokku 31 korral. Brasiilias lokkav korruptsioon, ebainimlik arv mänge, hirm töötuks jäämise ees ning üleüldine kaootilisus tähendab, et nii noored kui kogenumad brasiillased üritavad võimalikult kiiresti koduliigast põgeneda. Viimastel aastatel on populaarseimaks sihtkohaks saanud Hiina, kus mängib praegu 24 brasiillast, viimase viie aasta jooksul on seal mänginud lausa 80 brasiillast.
2015. aasta lõpus kirjutasid paljud praegused ja endised tegevmängijad ning treenerid, teiste hulgas legendaarne Pele ning ka Tite alla avalikule kirjale, milles nõuti CBF-i täielikku restruktureerimist. Serie A hooaja 2015 viimasel mängupäeval organiseeris Bom Senso CF (Terve Mõistus) nime kandev liikumine protestiaktsiooni, mille raames seisid kõik kõrgliiga mängijad oma kohtumiste esimese 15 sekundi jooksul käed ristatult ning keeldusid liikumast. Brasiilia jalgpallifännid on protestidega kaasa läinud, kandes mitmetel mängudel oma koduklubi atribuutika asemel hoopis Seleção kollast särki, kuid Brasiilia jalgpalli ühe kuulsaima ekspordiartikli taga seisvale mehele see meelepärane ei ole.
„Need eksitatud inimesed kannavad maailma kõige enam korrumpeerunud asutuse särki,“ sõnas pettunud Aldyr Garcia Schlee eelmise aasta alguses Folha de Sao Paolole. Schlee oli kõigest 18-aastane, kui tema kavand 1953. aastal kohaliku ajalehe poolt korraldatud võistluse võitis ning Brasiilia koondis tema disainitud ning hiljem maailmakuulsaks saanud kollast särki kandma hakkas. Varasemalt mängis Brasiilia üleni valges. „Inimesed on nii teadmatud ja ei taipa, et nad kasutavad korruptsiooniga võitlemiseks korruptsiooni sümbolit.“
Samal ajal kui Brasiilia koondis sammub Tite käe all võidult võidule ning on Mineirazo unustusehõlma jätnud, elab Brasiilia liigajalgpall läbi kesiseid aegu. Kohalike staaride lahkumine peletab eemale nii Brasiilia kui välisriikide sponsoreid, keeruline süsteem omakorda välisfänne. Paljud osariigi meistrivõistlustel mängivad klubid on ka sisuliselt fiktiivsed, loodud agentide ning ärimeeste poolt vaid eesmärgiga noori talente tuvastada ning nad seejärel suure raha eest välisliigadesse müüa. Klubisid tangidena pigistav alaliit teeb olukorda selle kergendamise asemel sootuks raskemaks. Brasiilia jalgpallimaastikul praegu valitsev olukord suretab aeglaselt välja nii väikseid kui suuri klubisid ning samal ajal kui Tite Seleção jätkab võidukat marssi, tammuvad riigi klubid muutuste ootuses koha peal.
Küsimus autorile: kaua näiteks sellise artikli kirjutamine aega võttis?
Hea küsimus, millele polegi kerge vastata - ma arvan, et selle konkreetse looga läks kokku umbes 12-13 tundi. Eelmine neljapäev kirjutasin 'ühe linna loo' raames Hamburgi linna jalgpalliajaloost ja see võttis oluliselt kauem aega, sest materjali oli vaja rohkem läbi töötada, samuti tegin juurde väikse graafiku. Lühidalt - sõltub vajamineva materjali paksusest/pikkusest ja enda varasematest teadmistest, aga keskmine neljapäevane lugu võtab kirjutamiseks 12-15 tundi.
Aitäh!
