Süüria kotkaste nukramaiguline triumf (1)
Süüria jalgpallikoondis viigistas teisipäeval MM-i valiksarja Aasia tsooni kolmanda ringi otsustavas voorus Iraaniga 2:2 ning kindlustas pääsu play-off’i, finaalturniirist lahutab neid nüüd vaid neli kohtumist. Sõjast räsitud riigi jaoks on tegu ootamatu eduga.
Uue aastatuhande alguses Deir ez-Zori staadioni sissekäigu kohale maalitud Süüria presidendi Bashar al-Assadi portree on nüüdseks tuhmunud ja tolmunud. Kuus ja pool aastat kestev relvastatud konflikt lihtsalt kipub endast maha jätma silmaga nähtavaid märke. Kui Araabia kevadest vargsi jõudu ammutanud revolutsioonilaine 2011. aasta märtsis lõpuks Süüriasse jõudis, oli just Deir ez-Zor üheks esimeseks linnaks, mis eesootavast õuduste teekonnast aimu sai ning seal elanud Omar al-Somahi jaoks poleks konflikt saanud saabuda enam halvemal ajal.
Toona 21-aastane al-Somah oli äsja löönud läbi Deir ez-Zori klubis al-Futowa ning teda peeti üheks Süüria jalgpalli säravaimaks talendiks, kellel hoidis teiste hulgas silma peal Inglismaa esiliigaklubi Nottingham Forest. 193-sentimeetrisel ründajal, kes oli tema pikkusega vastuolus oleva suurepärase kehavalitsemise ja tehnilise pagasi tõttu välja teeninud hüüdnime "Süüria Ibrahimovic", oli juba taskus ka esimene koondisekutse.
Nädal pärast konflikti puhkemist lõpetas Süüria jalgpalliliiga aga tegevuse ning al-Somah oli päevapealt ilma oma ainsast elatusallikast. Paraku pidi noormees läbi elama veelgi suuremaid kaotusi. Mässuliste ja sõjaväepolitsei verises kokkupõrkes hukkusid tema mõlemad al-Assadi režiimi vastu tänavatele protesteerima tulnud onupojad.
Omar al-Somahi ja tema perekonna lugu ei ole ainulaadne. Süüria konflikt on nii keeruline, et seda on võimatu põhjapanevalt seletada ühe lõigu või artikliga ja isegi, kui lühikokkuvõte õnnestuks paberile panna, jääks kirjutaja süüdi ühe, teise, kolmanda või neljandagi osapoole soosimises või talle vähese tähelepanu pööramises. Siia on segatud iidsed uskumused ja tänapäevased ideed, verejanulised unistused ning välisriikide omakasupüüdlused.
Elu kaotanud süürlaste jaoks pole muidugi vahet, kelle kuul või mürsk neid tabas. Kuue aasta jooksul on hukkunud ligi 40 Süüria kahes kõrgemas liigas mänginud jalgpallurit, kellest nii mõnedki jõudsid esindada Süüria A- või noortekoondiseid. Paljud kutsuti sõjaväeteenistusse, mitmed pääsesid sellest, sest olid oma vanemate ainsaks lapseks, mõned otsustasid liituda mässulistega. Al-Somahi jaoks oli päästvaks õlekõrreks tema talent.
Kaks kuud pärast Deir ez-Zoris juhtunut leidis al-Somah uue kodu Kuveidi jalgpalliliigas, kus sai peatselt selgeks, et väravavaist pole ründajat maha jätnud. Head esitused tõid talle kutse enam kui aastapikkuse pausi järel taas ellu äratatud Süüria koondisesse ja al-Somah võttis selle vastu. Tal oli paljutki tõestada. "Süüria Ibrahimovic" mängis Lääne-Aasia riikide meistrivõistlustel kaasa kõik kohtumised peale ühe, aitas Süürial finaalis Iraagi alistada ning rõõmustas lõpuvile järel koos teiste koondisekaaslastega. Süürias juhtunud polnud ta aga hetkekski unustanud.
Kui al-Somahi pikad käed lipu sirgu tõmbasid, oleks see täitnud justkui kogu teleekraani. Täitnud valitsusevastase trotsiga. Al-Somah oli finaalile kaasa võtnud Süüria opositsiooni katusorganisatsiooni rohe-valge-musta lipu, millega ta demonstreeris oma poolehoidu mässulistele - neile, kelle hulka kuulusid tema onupojad ning kes nõuavad president Bashar al-Assadi kukutamist. Järgnenud karistus ei tekitanud ilmselt liigseid küsimusi. Koondise juurest lahkus ründaja teadmisega, et see jäi talle ilmselt viimaseks korraks Süüriat rahvusvahelisel areenil esindada.
********
See, kuidas Süürial on õnnestunud kõigele vaatamata pääseda MM-finaalturniirist nelja mängu kaugusele, on järjekordne jalgpallimüsteerium, mille erilisust on keeruline hoomata. Konflikti, mille tagajärjel on hukkunud pea pool miljonit ning kodust lahkuma pidanud 12 miljonit inimest, tõttu sai koondis viimati Süürias mängida 2010. aasta detsembris, kui Damaskuses toimunud sõprusmängus jäädi 0:1 alla Iraagile. Käesoleva valiksarja Aasia tsooni teises ringis pidas Süüria oma neli kodumängu teisel pool Araabia poolsaart asuvas Omaanis, sest ükski Lähis-Ida riik polnud nõus nendega staadionit jagama. Rahvusvahelise tähelepanu toonud kolmas ring oleks aga äärepealt jäänud mängimata, sest Omaani loobumise järel ei jäänud vaekausile mitte ühtegi võimalust.
Mõni nädal enne valikmängude algust lubas Macau Süürial kodumängud pidada Taipa olümpiakompleksis, nädal enne seda, kui Süüria pidi "võõrustama" Lõuna-Koread, loobuti turvalisuse kaalutlustel pakkumisest ja süürlased jäeti taas lageda taeva alla. Sisuliselt oli alaliit juba valmis kolmandast ringist loobuma, kuid 36 tundi enne matši algust jõuti kokkuleppele Malaisiaga - riigiga, mis asub Süüriast enam kui 7000 kilomeetri kaugusel.
USA ja Euroopa liidu poolt Süüriale kehtestatud sanktsioonid sundisid ka FIFA-t Süüria jalgpalli rahastamist lõpetama ja nii on sealne jalgpall äärmuslikus majanduskriisis. See oli ka üheks põhjuseks, miks ajutise kodustaadioni leidmine nii keeruliseks osutus - neil ei jätkunud lihtsalt raha, et maksta väljakute rendi ning mängijate majutuse ja toitlustamise eest. Malaisiaski tehti trenni kohalikul külaväljakul. Samuti pidid mängijad oma vahenditega saabuma Damaskuses toimunud koondise kogunemistele ja paljudele osutus see väljakutse üle jõu käivaks, sest enne valiksarja kolmandat mängu Hiina vastu tegid Süüria pealinnas trenni kaheksa meest. Ometi jäeti väljakule jõudes kõikvõimalikud probleemid selja taha. 37 000 pealtvaataja ees toimunud kohtumises alistas Süüria Mahmoud al-Mawasi väravast võõrsil hiinlased 1:0.
Triumfile järgnes valus 0:1 kaotus Katarile, kuid võitluslik väravateta viik alagrupi suursoosiku Iraani vastu viis süürlased uuesti õigele kursile. Unistama julgeti hakata pärast kuuendat vooru, kui Omar Kharbini dramaatiline üleminuti penalti neile Usbekistani üle võidu tõi. Ka järgmises, "kodumängus" Hiina vastu päästis Süüria draamatiline värav, kui Ahmad al-Salih kohtumise kolmandal üleminutil karistuslöögi hiinlaste võrku keerutas ning seisuks 2:2 tegi. Kharbini kaks tabamust aitasid Süürial seejärel alistada alagrupi punase laterna Katari ning viimasele voorule mindi vastu teadmisega, et võit viimases 12 mängus oma värava puhtana hoidnud Iraani vastu viiks nad otse maailmameistrivõistluste finaalturniirile.
*********
Deir ez-Zori staadionist, millel mängides al-Somah oma karjääri alustas, sai 2014. aastal linna enda valdusesse haaranud ISIS-e baas. Suurtükkide ja laskemoona kõrval oli veel veidi ruumi, et ka palli taga ajada. "Keset mängu vilistas kohtunik vea ja me panime müüri paika, kui üks umbes 15-aastane ISIS-e sõdur väljakule astus," meenutas "eelmises elus" Süüria liigas vägitegusid korda saatnud Jassem al-Nuwaij ESPN-ile.
"Ta näitas näpuga kohtunikule ja küsis: "Kas ta vilistab mängu koraanile vastavalt?" Siis näitas ta näpuga vea teinud mängija peale ja nõudis: "Kas ta tegi Allahi vastu pattu?" Me vaatasime üksteisele hämmeldunult otsa. "Kohtunik peab talle andestama, muidu viime ta vanglasse," ütles ta. Me suutsime talle mõistuse pähe panna ja lahkusime seejärel staadionilt. Õige pea võis staadionil mängida vaid siis, kui olid ISIS-ele oma ustavust kinnitanud."
Omar al-Somahil õnnestus pärast Kuveiti kolimist kodusõja mõõtmetesse paisunud konflikti keskmest välja tuua kõik oma pereliikmed ning nad enda juurde või teistesse riikidesse elama saata. Suurt rolli mängis see, et 2014. aasta juulis liitus al-Somah Saudi Araabia hiiu al-Ahliga, kes saab süürlasele pärast teist lepingupikendust lubada kolme miljoni euro suurust aastapalka. Suuri summasid ei maksta talle tühja koha pealt. Oma esimesel hooajal al-Ahli eest lõi al-Somah 33 mänguga 31 väravat ja valiti kohe klubi aasta mängijaks, 2015/16 sahistas mees 22 liigamängus võrku 27 korral ja kevadel lõppenud hooajal jäi tema saagiks kõigi sarjade peale kokku löödud 40 väravat 37 mängus. Aasia Meistrite liigas on al-Ahli jõudnud veerandfinaali ning kuue mänguga on al-Somahi nimele jäänud viis tabamust.
Süüriaga seovad al-Somahit ühest küljest kurvad, teisalt trotsi tekitavad mälestused. "Riik, kus ma üles kasvasin, eksisteerib nüüd vaid mu mälestustes," sõnas al-Somah veel selle aasta juulis Saksamaa ajalehele Welt antud intervjuus. "Ma ei kujutaks ette, et peaksin veel kunagi seal elama." Al-Somah ei ole ainuke. "Need on mu elu kõige raskemad ajad," sõnas ESPN-ile juba 2001. aastal koondise eest debüüdi teinud riigi ründelegend Firas al-Khatib, kes kandis Süüria särki viimati 2012. aastal. "Ma ei taha mängida enne, kui tapmine pole lõppenud. See ei ole poliitiline otsus. Me tahame olla õnnelikud ... Süürias teeb meid kõik kurvaks."
Mida tugevamaid esitusi Süüria valiksarja kolmandas ringis näitas, seda selgemaks sai, et edu jätkudes on koondisel reaalne võimalus võidelda MM-pileti eest. President al-Assadi vastaselt meelestatud mängijad olid ühtäkki asetatud ülimalt keerulise dilemma ette - kas jõud ühendades proovida tuua Süüria rahvale midagigi tähistamist väärt või keelduda mängimast al-Assadi eest, kelles nemad nägid oma elanikke hävitanud türanni?
"Ma olen Süüria jalgpalliliiduga kontaktis," kinnitas napisõnaline al-Somah juulis Weltile. "Nad tahavad, et ma nende eest mängiks. Mul on aga omad põhjused, miks olen seni ei öelnud." "Mis iganes ei juhtu, armastavad 12 miljonit süürlast mind," tõdes al-Khatib ESPN-ile. "Ülejäänud 12 miljonit tahavad mind tappa."
Firas al-Khatib taasliitus Süüria koondisega kevadel, Omar al-Somah nädal aega tagasi. Otsustavas valikmängus Iraani vastu alustasid mõlemad mehed algkoosseisus. Mohamed Tamer Haj viis külalised Iraani väravavahi ebaõnnestunud tõrje järel küll juhtima, aga kodumeeskonna staari Serdar Azmouni kaks tabamust jätsid Süüria pool tundi enne lõpuvilet väljakukkumise äärele. Teises mängus Usbekistani ja Lõuna-Korea vahel polnud väravaid löödud ja neid ei tulnudki, mis tähendas, et Süüria pidi play-off'i pääsemiseks Iraaniga viigistama.
Armutult tiksuv kell oli jõudnud 93. mänguminutini, kui süürlased äkitselt vasturünnaku said. Mardik Mardikiani sööt vabastas al-Somahi ja viimane saatis palli Iraani väravavahi jalgade vahelt läbi võrku. Üks Aasia parimaid ründajaid oli löönud oma koondisekarjääri esimese värava ja viinud Süüria grupist kolmandana edasi. Järgnenud väravatähistus oli emotsionaalne ja tõeline. Sellel hetkel ei eksisteerinud ühtegi konflikti.
Syrian commentator breaks into tears after Omar Al-Somah's historic goal against Iran. Wow 😳 #IranSyria #Syria #soccer #WorldCupQualifier pic.twitter.com/n2akOeGNhW — Faizz (@fzc77) September 5, 2017
Mõned tunnid enne Iraani ja Süüria vahelise kohtumise algust jõudsid külalismeeskonnani rõõmusõnumid kodumaalt, sest riigi sõjavägi oli murdnud enam kui kolm aastat kestnud ISIS-e piiramisrõnga Deir ez-Zoris - äärmusrühmituse viimases suuremas tugipunktis Süürias. Al-Assadi portree on staadioni kohal alles, aga muru vajab äsja vabastatud linnale proosaliselt omaselt uuesti külvamist. Süüria jalgpallikoondis kohtub Aasia tsooni play-off'is Austraaliaga ja see saab olema väga keeruliseks vastasseisuks. Koondise selja taga seisvad süürlased on lootusrikkad, sest sellest tundest palju enamat neile alles jäänud polegi.
