Suvised üleminekud Inglismaal - kes võitis, kes kaotas? (7)
Kui jalgpallihooaeg lõppeb, on fännide südames kurbus - ei nähta oma lemmikuid mängimas, kuigi mõne klubi toetajate puhul võib see ka kergendus olla. Väljakutel toimuv asendub aga üleminekuturu tralliga.
Tänavune suvi oli eriline. Läks laamendamiseks - maailmarekordiline tehing, mis viis Neymari PSG-sse, järgi Kylian Mbappe. Sama tähelepanuväärne oli AC Milani tegutsemine, mis nägi välja kui Rooma linna ehitamine.
Suvine aken keerleb aga suuresti Inglismaa ümber, mis globaalse brändina pälvib tähelepanu üle maailma ja kus klubid ka tihti üleminekuakna olemusele kõige paremini vastavad. Liiga rikkus tähendab, et isegi keskmikud löövad juba aastaid lauda pakkumisi, mis ületavad 30 miljoni eurot.
Everton maksis Gylfi Sigurdssoni eest 50 miljonit, Swansea laenas islandlase asemele aga Müncheni Bayernist Renato Sanchesi, ühe oma põlvkonna talendikaima mängija. Vaatame aga siinkohal lähemalt kuue suurima - kahe Manchesteri klubi, Liverpooli, Chelsea, Arsenali ja Tottenhami tegemisi.
Klubid on järjekorda seatud eelmise hooaja tulemuste põhjal.
Chelsea - kas tiitlikaitsjalt ebaõnnestunud aken?
Sisse: Alvaro Morata (Real Madrid), Tiemoue Bakayoko (Monaco), Antonio Rüdiger (Roma), Willy Caballero, Davide Zappacosta (Torino), Danny Drinkwater (Leicester)
Välja: Juan Cuadrado (Juventus), Nemanja Matic (Manchester United), Dominic Solanke (Liverpool), Asmir Begovic (Bournemouth), Christian Atsu (Newcastle), Bertrand Traore (Lyon), Nathan Ake (Bournemouth), Marco van Ginkel (PSV, laen), Ruben Loftus-Cheek (Crystal Palace, laen), Nathaniel Chalobah (Watford), Kurt Zouma (Stoke, laen), John Terry (Aston Villa), Loic Remy (Las Palmas), Dieco Costa (Atletico)
Hinne: 3+
Enne eelmise hooaja lõppemist tundus üsna kindel, et Romelu Lukaku on uueks hooajaks tagasi Chelseas. Nii see aga ei läinud ja suve algus oli siniste jaoks üsna närviline. Meeskonda toodi Monacos eelmisel hooaja säranud Tiemoue Bakayoko, kuid samas kaotati kogu liiga üks parimaid kaitsvaid poolikuid Nemanja Matic. Siinkohal tekib küsimus - kas serblane oleks jäänud, kui prantslane poleks saabunud?
Conte poolt oli proovimine keskvälja tugevdada üsna riskantne samm olukorras, kus meeskonnal oli parim paar liigas. Jah, praegusel hetkel on Matic Bakayokost parem mängumees, kuid vanusevahet vaadates oli antud samm pigem tulevikku vaatav - küsimus on, kauaks Conte ise suudab Chelsea kõikuval peatreeneritoolil olla, et sellest ka kasu lõigata. Selle hooaja valguses oli pigem tegu halva otsusega, Matic on olnud suurepärases vormis, Bakayoko aga alles kohaneb uue liigaga.
Lukakust ilma jäädes toodi sisse ka Alvaro Morata. Ei julgeks pead anda, kuid Morata võib olla Chelsea jaoks isegi parem valik kui belglane, sest on mõnevõrra parema sööduoskusega ning suudab äärepoolikuid mängu kaasata, mis loob võimalusi Eden Hazardile, Pedrole ja Willianile. Seda oskust näitas ta väga ilmekalt Juventuses mängides, samas on Lukaku Inglismaal kohanenud ja statistiliselt üks efektiivsemaid kesktormajaid liigas.
Kaitsetäienduste osas näitas Conte, et on siiski itaallane ning tõi Serie A-st meeskonda nii Antonio Rüdigeri kui ka Davide Zappacosta, kes on mõlemad esmapilgul soliidsed täiendused.
Conte saab hindeks tugeva kolme. Ta suutis küll täiendada nii kaitset kui ka rünnakut, kuid ei saa jätta tähelepanuta, et liiga üks parimaid kaitsvaid poolikuid müüdi ning mitte ohutusse kaugusesse – see mees on nüüd konkurentide ridades ja näitab suurepärast vormi.
Tottenham - tasa sõuad, kaugele jõuad?
Sisse: Davinson Sanchez (Ajax), Paulo Gazzaniga (Southampton), Juan Foyth (Estudiantes), Serge Aurier (PSG), Fernando Llorente (Swansea).
Välja: Kyle Walker (Manchester City), Federico Fazio (Roma), Clinton N'Jie (Marseille), Kevin Wimmer (Stoke).
Hinne: 4+
Spursi fännidele oli suve esimene pool ilmselt päris raske – sotsiaalmeedia täitus naljadega klubi üleminekukpoliitika kohta. Samas oldi selles raames isegi tublid, sest lahkus ainult üks algkoosseisu mees. Kyle Walkeri minek oli kvaliteeti arvestades küll hoop, aga sellega saadi varakult arvestada. Teised staarid aga jäid väiksema palga kiuste pidama ja see näitab meeste usku peatreener Mauricio Pochettinosse.
Üleminekuakna viimased nädalad olid aga korralikud, kui esmalt toodi talendikas Amsterdami Ajaxi keskkaitsja Davinson Sanchez, kes maadles inglaste suure tulevikulootuse Marcus Rashfordiga üsna edukalt Euroopa liiga finaalis. Paremkaitsesse leiti Walkerile asendus ja tasemelangus ei olegi ehk eriti suur, sest Serge Aurier võib õige juhendamise korral olla vähemalt Walkeri tasemel mängumees.
Viimasel päeval toodud Fernando Llorente lisab aga kogemust, mille puudumise tõttu pole Spurs ilmselt suutnud eelnevatel aastatel tiitleid võita. Kuidagi raske oleks Tottenhami üleminekuid ülemäära kritiseerida, sest neil pole teistega võrreldavat finantsrusikat. Üldjoontes tehti kõik, mis suudeti.
Pochettino hinne on tubli neli.
Manchester City - kas raha toob Pepile hädavajaliku tiitli?
Sisse: Bernardo Silva (Monaco), Ederson (Benfica), Kyle Walker (Tottenham), Danilo (Real Madrid), Benjamin Mendy (Monaco).
Välja: Kelechi Iheanacho (Leicester), Aleksandar Kolarov (Roma), Joe Hart (West Ham, laen), Fernando (Galatasaray), Nolito (Sevilla), Pablo Zabaleta (West Ham), Gael Clichy (Basaksehir), Jesus Navas (Sevilla), Bacary Sagna, Willy Caballero, Samir Nasri (Antalyaspor), Wilfried Bony (Swansea), Joe Hart (West Ham, laen), Jason Denayer (Galatasaray).
Hinne: 5
Pep Guardiola peab pärast suvist hullamist mängijateturul tooma ühe kahest suurest tiitlist, vastasel juhul muutub olukord hispaanlase jaoks üpris keeruliseks. Lühidalt kokku võttes tegi City üleminekute osas puhta töö.
Minema saadeti palju mängujoonisesse mittesobivaid mängijad, asemele toodi kolm korralikul tasemel äärekaitsjat – Benjamin Mendy, Danilo ja Kyle Walker. Esimene on ehk veidi üllatanud oma väga kvaliteesete tsenderdustega ning Walkeri kvaliteet oli teada juba Tottenhami päevilt, Danilo aga tundub esialgu täitvat johnoshealikku rolli, täites erinevaid positsioone.
City murekohad võivad pigem tekkida pigem formatsioonivaliku osas, sest 3-5-2 võimaldaks kasutada nii Sergio Agüerot kui Gabriel Jesust ründaja kohal, samas on City valikud ründajate alla liigagi head - ei Monacost toodud Bernardo Silva ega suvel endale hoitud Raheem Sterling sobi äärekaitsjaks, vaevalt rõõmustaks see roll ka Leroy Sanet.
Ilmselt oleks tehtud täienduste juures City jaoks parim formatsioon siiski 4-3-3, mida Pep on hakanud ka kasutama, üritades sinna sobitada ka Jesuse ja Agüero. Samas võib tekkida küsimus - kas need kaks suudavad oma ego alla suruda?
Hooaja algust vaadates on mured igatahes põhjendamatud - kui kahekesi väravavahiga vastamisi pääseti, lükkas Agüero isetult söödu kõrvale brasiillasele. Seda duot tasub Premier League'i kaitsjatel enim karta, oma kogemuse sai juba ka Ragnar Klavan.
Claudio Bravo ebaõnnestunud hooaeg sundis City ka uue väravavahi jahile ja tundub, et Edersoniga Pep ei eksinud. Erinevalt Bravost on tegemist jõulise väravavahiga, kes sobib Inglise jalgpalli. Paberile vaadates oleks raske meistriks valida kedagi teist peale City, küsimus on pigem selles, kas uued mängijad suudavad Premier League’iga piisavalt kiiresti kohaneda.
Guardiolale ei saa üleminekute osas midagi ette heita – hindeks viis.
Liverpool - kuhu jäi keskkaitsja?
Sisse: Mo Salah (Roma), Dominic Solanke (Chelsea), Andrew Robertson (Hull), Alex Oxlade-Chamberlain (Arsenal).
Välja: Lucas Leiva (Lazio), Andre Wisdom (Derby County), Kevin Stewart (Hull), Mamadou Sakho (Crystal Palace), Divock Origi (Wolfsburg, laen).
Hinne: 2
Liverpoolil oli suve alguses vaja teha kolm täiendust – kaks kaitsjat ning üks ründav mängija. Viimase osas tehti korralik täiendus Mohamed Salahi näol, kes sobib ideaalselt Jürgen Kloppi mängustiili. Numbrid ei valeta, kuue mänguga liigas on egiptlasel kirjas neli väravat ja kaks söötu.
Vasakkaitsesse toodi Hulli mängumees Andy Robertson, kes pole ehk nii atraktiivne nimi, kuid on seni suutnud rünnakul üsnagi arvestatav jõud olla. Pigem on küsimärk tema kaitsemäng. Probleemid tekkisid aga keskkaitse osas, kus praegu on ainult neli meest – Joel Matip, Dejan Lovren, Ragnar Klavan ning Joe Gomez. Arvestades, et Nathaniel Clyne on pikaks ajaks audis ning Gomez täidab enamasti paremkaitsja kohuseid, siis on olukord kaunis nukker.
Liverpooli ambitsioonidele ehk Premier League'i tiitliheitlejate hulgas olemine ja Meistrite liigas stabiilselt edasi jõudmine vastab keskkaitsjatest vaid Matip, Lovren on ebastabiilne ja Klavan ideaalis neljas valik, kelle rolliks jääks peamiselt karikamängud.
Lahendusena nähti Southamptoni Virgil van Dijki, kes oleks tõstnud Liverpooli tiitliheitlejate hulka, kuid tuli välja, et ka Saintsi finantsrusikas on piisavalt suur - isegi 60 miljoni euro eest ei lubatud mehel minna. Jääb arusaamatuks, miks otsustas Klopp minna nii kangekaelselt just hollandlase järgi, kui samal ajal napsas Everton endale Inglismaa koondislase Michael Keane'i ja Tottenham Ajaxis läbimurdehooaja teinud Sanchezi. Need mehed oleksid Liverpoolis Matipi kõrval esimesed valikud.
Pole ilmselt liialdus öelda, et Liverpool see aasta suurte tiitlite eest - Inglismaa kõrgliiga ja Meistrite liiga - ei võitle, sest lisaks auklikule kaitsele puudub ka maailmatasemel väravavaht. Ja mis tehakse, kui Lovren või Matip saab vigastada? Liverpooli kaitse on väga habras.
Chelsealt napsati Dominic Solanke, kes peaks suutma vahetusest sekkudes mänguplaani muutust tuua, siiamaani on aga mees saanud liigas kirja vaid 54 minutit. Alex Oxlade-Chamberlain on pikas plaanis ehk hea täiendus, sest karismaatilise Kloppi all mängimine peaks endisele Arsenali mehele sobima, esialgu tundub mees aga olevat tugevas alavormis.
Positiivne oli Naby Keita diili kinnitamine, olgugi, et mees liitub biitlite linnaga alles järgmisel suvel. Samas näitas Liverpooli suurenenud ambitsioone seegi, et Barcelona haardest suudeti vabastada Philippe Coutinho. Tundub, et Kloppi mänguplaan on pärit vanade heade aegade Brasiilia koondiselt – vahet pole palju teie lööte, me lööme rohkem.
Klopp saab kõigist peatreeneritest halvima hinde – kahe. Sakslasel on olnud kolm hooaega aega Liverpool kõrgustesse tõsta ja seda pole juhtunud. Nii suure klubi puhul võiks vähemalt enne hooaega tekkida tunne, et nad on tagasi tiitlivõitluses, aga kaitseliiniga, mis on viimase nelja mänguga lasknud 11 väravat, võideldakse pigem viimase Meistrite liigasse viiva koha eest.
Arsenal - sa põlesid läbi, Wenger ...
Sisse: Alexandre Lacazette (Lyon), Sead Kolasinac (Schalke).
Välja: Wojciech Szczesny (Juventus), Chris Willock (Benfica), Takuma Asano (Stuttgart, laen), Emiliano Martinez (Getafe, laen), Yaya Sanogo (Toulouse), Gabriel (Valencia), Kieran Gibbs (West Bromwich), Alex Oxlade-Chamberlain (Liverpool).
Hinne: 3-
Üle mitmete aastate tundus Arsenali suve algus paljutõotav. Sead Kolasinaci näol toodi vajalik mees kaitseliini ning viimaks täiendati ka rünnakut ja seda üsnagi tugeva avaldusega – Lyonis mitu head hooaega teinud Alexandre Lacazette liitus kahurimeestega.
Start üleminekuaknale oli Arsene Wengeri senist poliitikat arvestades sümpaatne. Vaja olnuks veel kontrollivat poolikut, kuid seda ei tulnud ja Inglismaa suvi muutus Arsene'i jaoks väga vihmaseks. Alexis avaldas soovi klubist lahkuda ja kuigi lõpuks ta jäi, ei täida Arsenal hetkel säärase kaliibriga staari ambitsioone.
Vaevalt tuli üllatusena ka Liverpooli huvi Oxlade-Chamberlaini vastu, aga Wengeri otsus teda enne müüki mängitada oli kummaline. Sellele loogilise põhjenduse leidmine on üsna keeruline. Kurioosne oli ka Wengeri jutt, et Thomas Lemari eest oleks 50 miljonit mõistlik hind, kuid viimasel päeval oldi sama mehe eest valmis lauale käima kaks korda nii palju.
Läks liikvele nali, et Arsenal on ainus meeskond, kus peatreener kaotab riietusruumi usalduse ja seejärel vahetatakse välja hoopis riietusruum, aga tundub, et naljast on asi kaugel. Paberil polnudki ehk Arsenali üleminekud kokkuvõttes nii kohutavad - jah, oli rumalaid diile, aga samas tehti ka vajalikke - kuid Wenger suutis selle suvega meeskonna mentaalselt viia madalseisu.
Aeg minna oli juba hooaeg või kaks tagasi. Kartused, et kordub Manchester Unitediga juhtunu, mis langes Sir Alex Fergusoni lahkudes madalseisu, ei ole õigustatud - Ferguson suutis oma viimasel hooajal maksimumi välja pigistada ka meestest, kes nüüd mängivad Premier League'i keskmike tasemel, samas kui Arsenali mängijate kvaliteet on märksa ühtlasem ja kõrgem.
Wengeri hindeks kujuneb kolm väikese miinusega. Jah, toodi kaks väga vajalikku meest, kellest üks - Kolasinac - on kohe osutunud väga korralikuks täienduseks. Lacazette pole oma vormi veel leidnud. Nagu näha, tuli hooaja algus Arsenali jaoks väga keeruliselt, kuid nüüdseks on suudetud ennast koguda. Tegemist võib olla tiitlinõudlejatele väga ebameeldiva meeskonnaga, samas on Arsenali eesmärk taas neljas koht.
Manchester United - Kas Mourinho jätkab teisel hooajal võitmise traditsiooni?
Sisse: Romelu Lukaku (Everton), Nemanja Matic (Chelsea), Victor Lindelöf (Benfica).
Välja: Wayne Rooney (Everton), Adnan Januzaj (Real Sociedad), Cameron Borthwick-Jackson (Leeds, laen), Adnan Januzaj (Real Sociedad), Timothy Fosu-Mensah (Crystal Palace), Andreas Pereira (Valencia).
Hinne: 4+
Üleminekuaken oli Mourinho jaoks tavaline - tehti kõik vajalik. Suve alguses tundus üsna kindel, et klubiga liitub prantslaste täht Antoine Griezmann, kuid see jutt vaibus pärast Atletico mehe otsust jääda klubile raskel ajal truuks. Tagantjärgi tekib küsimus, kas Mourinho valis ründajat kolmikust Lukaku, Morata ja Griezmann või oli plaanis panna Griezmann äärele ja tuua üks kahest suurest kesktormajast nii või naa? See selleks.
Kõige põletavam probleem – täiendus kaitsva poolkaitsja kohale – sai ilmselt parima võimaliku lahenduse, kui Chelseast Matic kätte saadi. Meeskonda oli vaja nii kogemust kui ka maailmatasemel mängumeest ja saadi viimaste aastate üks parimaid kaitsvaid poolikuid liigas. Tegemist on Mourinho tüüpi mängijaga, nagu portugaallane ütles. Huvitav on siinkohal seegi, et enne suve ütles Jose, et rivaalidevahelisi üleminekuid enam ei toimu, aga sel suvel toimus neid esikuuiku klubide vahel suisa kolm!
Lukaku siirdumine Unitedisse oli ilmselt üldsuse jaoks suur üllatus, sest mees oli justkui kõrgemate jõudude poolt Chelseale lubatud. Nagu näha, on United taasleidnud klubile väärilise kesktormaja. Belglane on olnud kindel ost, sest on juba aastaid liigas stabiilselt mänginud ja kuigi võis kahelda, kuidas ta suurklubi survega toime tuleb, räägib tänavuse hooaja statistika ehk kuus mängu, kuus väravat enda eest.
Esimene, aga antud juhul viimane üleminek oli rootslasest keskkaitsja Victor Lindelöf. Praegu tundub veidi imelik, miks mees toodi, sest Unitedil on keskkaitsesse valikut küll ja veel, suve alguses see aga nii ei tundnud, sest Chris Smalling ei tundu olevat Mourinhole ülemäära sümpaatne ning Phil Jones on vigastustele aldis. Samuti on pikaajalise vigastuse hankinud Marcos Rojo ning Louis van Gaali ajal keskkaitses korralikult toime tulnud Daley Blind ei kuulu sellel positsioonil Mourinho soosingusse.
Teoreetiliselt on Lindelöfi näol tegemist korraliku täiendusega, kes koos Eric Baillyga võib moodustada üpris tugeva paari, mille abil mänge domineerida, mõlemad on keskkaitsjate kohta ka üsna hea sööduoskusega.
Palju oli juttu ka Ivan Perišicist, kes oleks toonud Unitedi vasakule äärele midagi teistsugust kui Anthony Martial ja Marcus Rashford pakuvad – suurem õhujõud karistusalas, arvestades ta pikkust, ning kvaliteetsemad tsenderdused Lukakule. Üleminek jäi siiski ära, sest nagu Unitedile selgus, ei ole Interiga lihtne läbirääkimisi pidada.
Kokkuvõttes tõstis Mourinho nende üleminekutega Unitedi siiski tiitlinõudlejate hulka ja saab hindeks tugeva nelja. Nagu ta ise suve alguses ütles, et tahab nelja meest, sai aga kolm. Samas on hooaja algus näidanud, et Rashfordi ja Martiali kõrvale Perisici toomine oleks olnud ääre ülemehitamine. Samas on hooaeg noor ning kindlasti tekib perioode, kus horvaadi teened oleksid olnud otsustavad.
