Tallinna Lõvid võtsid venelastelt võimu Eestimaal (17)

Risto Kallaste (ees) ja Martin Reim. Foto: Siim Semiskar/ERR SportTallinna Lõvid oli aastatel 1979-1989 tegutsenud legendaarne Eesti noortemeeskond, kus mängisid teiste seas paljud hilisemad Eesti koondislased: Mart Poom, Martin Reim, Indro Olumets, Risto Kallaste, Toomas Kallaste, Toomas Krõm, Lembit Rajala, Meelis Lindmaa, Arvo Kraam, Marko Kristal. Meeskonna peatreener oli Roman Ubakivi. Lõvide mänedžer ja Martin Reimi isa Olev Reim avaldas 1992. aastal Lõvide tegemistest põhjaliku, 208-leheküljelise raamatu "Lõvide lugu".

Soccernet.ee rääkis nüüd, aastal 2013 Lõvide teemal Ubakiviga, O. Reimiga, M. Reimiga, Olumetsaga ja Andres Sõbraga. Viimane, tuntud korvpallitreener, oli aastail 1987-1989 klassijuhataja Tallinna 49. Keskkooli spordiklassis, kus õppis enamik lõvipoistest.

"Ma ütlen kohe julgelt, et seda, kuidas poisid siis mängisid, ei anna võrrelda sellega, kuidas poisid praegu mängivad. Õige treener oli ja treener teadis, mida on Eesti poistele vaja, et kohalikele venelastele tuupi teha. Ja nad said ka, nigu tahtsid! Te ju teate seda, et lõvipoisid võtsid võimu venelastelt Eestimaal? Igas vanuses. Juba pärast kahe-kolme-aastast treenimist meil enam vastaseid siin Eestimaal ei olnud," rääkis O. Reim Lõvidest varjamatu vaimustusega.

"Kui mängiti juba A-klassis ja oldi 17-18-aastased ja toimusid viimased Eesti meistrivõistlused, siis oli seal kümme osavõtjat ja kõik ülejäänud üheksa olid Vene grupid, Lõvid olid ainukesed eestlased. Oli üheksa mängu, Lõvid mängisid kõigiga läbi ja kogutagajärg oli 71:4, see on mulle meelde jäänud surmani. Milline ülekaal, kujutage ette! 71:4 oli väravate vahe! Väga võimas!" jätkas O. Reim.

"Mul on põnev endal seda meenutada, et kui läksime mängima kuskile Ida-Virumaale, siis venelased ütlesid, et „oi, Lõvid on vastas, me nagunii kaotame". Nad olid juba enne mängu kaotanud."

REKLAAM

"Me käisime igal aastal Moskvas ja Leningradis ja kogu aeg võitsime. Võitsime Leningradi Zeniiti ja seda suurt Venemaa kuulsat Smena Spetsialiseeritud Jalgpallikooli, no see oli uskumatu! Need, kes seda nägid, need teavad seda, aga on ka kadedaid, kes arvavad, et me pakume üle, näiteks Josep Katsev, kes on praegu jalgpalliliidus, tema oli venelaste treener."

"Ükskõik, kas olime parajasti Prantsusmaal või Ameerikas, kõik imetlesid, milline oli meie poiste tehnika ja kuidas nad palli valdasid. Võisid paar poissi panna palliga žongleerima, nii et pool tundi pall maha ei lähe. Katsuge praegu võtta ükskõik, missugusest grupist, kas sellest Levadiast või sellest kuradi Nõmme Kaljust, ma tahaks näha, kes see teeb järgi. Niisugust meeskonda ei ole ja ei saagi tulla, sest pole niisuguseid treenereid. Need noored on kobakäpad, kes praegu on. Ubakivi ütleb, et ta on vana ja ta ei viitsi enam sellega tegeleda, aga tema peaks minema praegu ja kontrollima, kuidas praegused noortetreenerid trenni teevad, see on suur jama. Eesti poistel läheb ju praegu väga pahasti igal pool Eesti meistrivõistlustel, igal pool on venelased eesotsas. Kui ma vahel huvi tunnen, loen ja vaatan Internetist, siis on mul kurb küll. Aga siin on ka oma põhjus muidugi – venelased on nagunii agressiivsemad ja julgemad. Ma olen tähele pannud, et kui sa oled natukene kiirem ja julgem ja tegutsed kiiresti, siis mõte töötab ka kiiremini. Ja see väikene edu ongi vene rahvusel sees. Selleks, et seda ületada, on vaja väga head pallitehnikat ja seda Lõvid valdasid, see oli Ubakivi kunst ja seda ei suuda millegipärast keegi järgi teha," jutustas O. Reim.

Lai haare ja rohke trenn tõid edu... ja tänavakaklused

"Lõvid mängisid tehniliselt ja taktikaliselt head jalgpalli. Lõvide auks peab ütlema, et nad olid 19-aastaselt rahulikult 19-aastaste Euroopa tasemel," sõnas Ubakivi. "Paraku jäi nende potentsiaal realiseerimata. Aga see ei olnud mängijate ega treeneri süü, see oli põhjustatud professionaalse juhtkonna puudumisest."

Edukate Lõvide suurimaks saavutuseks loetakse rahvusvahelise turniiri Helsingi Cup võitu kahel järjestikusel aastal – 1987 ja 1988. Esimesel korral osales Lõvide vanuseklassis 64 meeskonda, teisel korral 42 meeskonda. Mis oli Lõvide edukuse valem?

"Sel ajal oli jalgpalliklubisid suhteliselt vähe, eriti neid, kus Eesti rahvusest poisid mängisid. Klubi valik oli suure haardega, hästi palju käis sealt poisse läbi üle Tallinna. Praegu on need klubid, kes tegutsevad, väiksema piirkonna peal, ühte klubisse ei satu nii palju häid poisse. Minul selles mõttes vedas, et saime neid poisse üle linna ja oli selline aktiivne treener Roman Ubakivi, kes oma vanemad poisid – kõmperid ja mõtsnikud ja vildersonid – saatis koolidesse poisse otsima. See oli üks põhjus, miks mängijaid ühest satsist nii palju koondisesse jõudis," selgitas M. Reim.

"Linna pealt olid kokku võetud kõige paremad," arvas ka Olumets, kes tõi välja veel ühe põhjuse: "Me tegime juba siis mingi 4-5 korda nädalas trenni, kui me olime 10-12-aastased. Eestis ei teinud siis keegi nii palju trenni. Eestis ei mängitudki eriti jalgpalli."

"Tegime head tööd poistega, nägime palju vaeva," ütles Ubakivi, kes rõhutas ka oma esimese kasvandikepõlvkonna tähtsust: "Esimene põlvkond, kus olid need mõtsnikud ja kõmperid ja vildersonid, purustas selle müüdi, mis siis Eestis valitses, et eestlased ei suuda jalgpalli mängida. Siis oli see absoluutne üllatus. Esimese põlvkonna ajal ei olnud ju eraldi spetsialiseeritud jalgpallikooli, nagu oli teistes liiduvabariikides. Meil ei olnudki ette nähtud valmistada lapsi ette tippspordi jaoks. Selle põlvkonna teene oli sisuliselt palju suurem. Lõvid olid juba teine põlvkond, kes venelastele mänguliselt tappa andis."

O. Reim meenutas, kuidas venelased Lõvide algusaegadel vastutasuks tappasaamise eest väljakul lõvipoistele muul moel tappa andsid: "Kui me käisime Lasnamäel või kuskil mängimas, siis pettunud venelased tulid tee peal kallale, kui poisid üksinda koju läksid. Rein Mälton, kes oli väga hea andekas poiss, läks sellepärast ära, et sai nii peksa, et ema käis mul kodus ja ütles, et poiss ei taha enam jalgpalli mängida, sest saab venelastelt peksa. Ja siis mina korraldasin selle nii, et läksime poistega alati koos sinna ja koos tulime tagasi."

Ubakivi soovis edukusele kaasaaitamise eest tänada ka Allan Dorbekut, kes aitas kehvasid tingimusi leevendada: "Kasutasime ära, et meil oli [Oktoobri Rajooni Laste ja Noorte] Spordikooli direktor vana jalgpallimees Allan Dorbek. Sügav kummardus talle, ma tahaks öelda, et saime Oktoobri rajoonist tuge ja saime oma võimalused maksimaalselt ära kasutada. Iga võistkond vajab ju baase ja materiaalseid värke. Need olid tänapäeva mõistes muidugi absoluutselt armetud ja naeruväärsed, aga ilma selleta poleks midagi saavutada saanud."

Pettuse ärahoidmiseks kastitäis Vana Tallinnat

Kolmel aastal järjest – 1982, 1983, 1984 – tehti Lõvidele üleliidulise Nahkpalli turniiriga (ehk nende aastate tippsündmustega) seoses suurt ülekohut. Aastal 1982 Tbilisis, kus enne viimast alagrupivooru olid Lõvid ja kohalik meeskond ühe pulga peal, käskisid sealsed komsomolijuhid eestlastel kuumal päeval neljatunnine linnaekskursioon ette võtta. Aastal 1983, kui turniir toimus Tallinnas, ei lubanud kohalikud võimud vastupidiselt eelnevalt lubatule Lõvidel üldse turniiril osaleda ning Eestit esindasid hoopis Lasnamäe Start ja Narva Energia. Aastal 1984 Užgorodis olid Lõvide otsustavas alagrupimängus armeenlaste vastu kohtunikud ära ostetud. Vastased võitsid ebaõiglaselt määratud hilisest penaltist 1:0 ning kui O. Reim pärast mängu kohtunike ruumi tormas, nägi ta, et seal joodi šampanjat.

"Meil oli alati kastitäis Vana Tallinnat kaasas, et kohtunikud meile liiga ei teeks ja laseks meil oma mängu mängida," mäletas O. Reim. "Oh jumal, kurat, kuidas igal pool Nahkpalli turniiridel peteti vanemate mängijatega! Meie olime alati õiges vanuses ja muide, Moskva ja Leningrad olid ka alati õiges vanuses ja neid me ka võitsime, aga kuradi tšetšeenid ja kasahhid ja armeenlased ja aserbaidžaanlased ja sellised olid absoluutsed petised. Kui meie kümneaastased poisid olid siledad poisid, siis nendel olid püksis juba karvad, see oli täielik naljanumber! Nihuke jama käis kogu aeg seal kommunistlikul Venemaal, ma vihkan seda kuradi Vene komsomoli, kes seda Nahkpalli turniiri korraldas. See oli niisugune pettus, et mine hulluks."

M. Reim ütles pettuste kohta: "See oli väga tavaline üldse sportmängudes. See ei olnud midagi erakordset, et jalgpallis kellelegi eestlastele midagi tehti, kuna vaadati, et liiga ohtlikuks muutuvad ja võivad midagi võita. Ma arvan, et sama oli nii korvpallis kui ka teistel spordialadel või ükskõik, mis elualal. See oli tavaline stiil, et kas siis ametnikud või kohtunikud mingitmoodi sekkusid. Eks seal ikka oli vihastamist ja raevu ja kurbust, aga sealt sai väga hea elukooli. Ega kõik ei ole nii fair play, nagu me spordist räägime. Ka tänapäeval on ju sellist asja ja selleks peab valmis olema ja selle üle elama."

Toorutsenud brasiillased purustati 6:0

"Kui võrrelda Nahkpalli asjadega, siis kohtuniketöö oli aus. See, mis platsil toimus, tõi ka tulemuse. Ma mäletan, et seal oli mänge, kus oli tõesti väga kõvasid andmisi," ütles M. Reim Helsingi Cupi teemal.

1987. aasta turniiril alistasid Lõvid teiste seas Brasiilia võistkonna, kelle treenerit abistas kuulus Roberto Falcao, koguni 6:0. Kahest mängust, mida Ubakivi peab Lõvide läbi aegade parimaks, on üks just see mäng (teine on 3:0 võit Saksa liidumaa Schleswig-Holsteini noortekoondise üle 1988. aasta oktoobris Kadriorus).

"Eks brasiillased läksid üle ookeani Euroopat loputama, aga Lõvid mängisid väga hästi. Nad mängisid tõesti hingega. Kogu meeskond mängis nagu viiulit, nagu orkester. Iga mees tegi, mis ta tegema pidi. Kergelt võit ei tulnud, ega meie tasemete vahe ei olnud selline, et 6:0 võita. Aga seisul 2:0 nad juba hakkasid psühholoogiliselt murduma. Nad hakkasid lõhkuma, mööda jalgu virutama, läksid täitsa endast välja, hakkasid antijalgpalli mängima," meenutas Ubakivi.

Sama mäletas ka M. Reim: "Brasillaste klubi oli hästi mänginud ja arvas, et nad on kõige kõvemad mängijad turniiril. Mul on isegi see mäng videolindil olemas ja on näha, kuidas hakati toorutsema ja jalgadesse sõitma, sest neile ei mahtunud pähe, et mingi võistkond võib neid üle mängida."

"Häid mänge õnnestus teha ka Soome selle aja tugevamate klubide vastu. Kui võrrelda, et praegu oleme käinud oma noortevõistkondadega hästi palju soomlastega mängimas, siis nende tippvõistkondadega on suht keeruline hakkama saada, peab panema paremad poisid kokku mitmest klubist, et vastu saada. Nüüd on vaja kõvasti ja paremini tööd teha, et saada sellele noortetasemele järgi, mis praegu Soomes on," võrdles M. Reim tolleaegset Eesti ja Soome noorte tasemevahet praegusega.

Oma esimeses Helsingi Cupi finaalis võitsid Lõvid Espoo Honkat 3:1 ja teises Finnairin Pallot 2:0. "Kui me mängisime, ma ei mäleta, kas esimesel või teisel aastal, finaalis, siis oli ikka päris palju vaatajaid, see oli üllatus," märkis Olumets.

Ameerikas oli paradiisi tunne

1989. aastal said Lõvid unelmvõimaluse osaleda Dallas Cupi turniiril USA-s. O. Reimi Ameerika-kirjeldused raamatus "Lõvide lugu" on väga ülistavad, luues USA-st tõelise paradiisi kuvandi.

"Seal oli juba õhk teine. Kui läksid lennukist välja, siis oli täpselt selline paradiisi tunne. Me olime muidugi enne ka välismaa õhku nuusutada saanud, aga Ameerika oli ikka hoopis kaugemal kui Soome," kommenteeris Olumets.

"Praegu, 20 aastat hiljem Ameerikasse minnes ei ole see vahe nii suur ja nii hull, aga aastal 1989 olid kõik need korraldus ja võistlused loomulikult väga suursugused ja uhked. Aga jalgpall oli ikka samasugune, kuigi seal võistkondi oli võib-olla veel tugevamaid kui Helsingi Cupil, seal oli mingisuguseid koondiseidki, kellest me jagu ei saanud, aga kogemus oli hea," ütles M. Reim. Lõvid said Dallas Cupil ühe võidu (9:0), ühe viigi (1:1) ja ühe kaotuse (1:2) ning alagrupist edasi ei pääsenud. Kaotus saadi Mehhiko rahvuskoondiselt.

"Ma olin ju elukogenud ja reisinud inimene, ma olin ise profijalgpallur olnud ja pärast treener. Ma ei ütle, et ma nüüd näpu panin suhu ja imestasin, et vau, kuidas küll nüüd inimesed elavad. Ma ei ole kunagi seda rikkuse poolt nii tähtsaks pidanud, et kui sul on suur maja, siis sa oled jõle tähtis ja õnnelik inimene," rääkis Ubakivi, kelle jaoks oli Ameerika-reis kõige tähtsam hoopis perekondlikel põhjustel: "Mul oli isiklikus plaanis väga raske, sest ma olin väga ületöötanud ja ma haigestusin grippi, ma värisesin, külmavärinad olid kogu aeg. Aga mul oli ju isa Ameerikas. Isa oli sunnitud 1944. aastal viimase paadiga Hiiumaalt lahkuma. Kogu pere ei saanud paadi peale, aga tema oli Nõukogude võimu vastu sõdinud ohvitser ja tal oli vaja pääseda ja ta sai kuidagi peale. Suur perekond jäi kõik Hiiumaale maha – minu pere ja mu tädi pere. Mu tädimees oli ka ohvitser, aga ta ei olnud elukutselt ohvitser, ta oli mobiliseeritud ohvitser. Isa oli sunnitud põgenema ja läks Rootsi ja sealt Ameerikasse. Seal sain isaga teist korda elus kokku. Esimest korda kohtusin temaga Helsingi Cupil, kuhu ta tuli vaatama. Teisel korral ma sain juba pikemat aega isaga koos olla."

Dallas Cupi teemal ütles ta veel: "Kohalik eestlaskond, suur tänu neile, võttis meid oma hõlma alla. Halb asi oli seal võistkonna suhtes see, et mängijad jaotati kõik peredesse laiali, meil ei olnud enam meeskond, me ei saanud korralikult trenni teha. Aga noh, alati ei ole sportlik asi peamine."

Trennist äraminek oleks Olumetsast võib-olla narkari teinud

Lõvid astusid 49. Keskkooli spordiklassi 1982. aasta 1. septembril.

Indro Olumets. Foto: Siim Semiskar/ERR Sport"See, et me spordiklassi saime teha, oli jälle esimese põlvkonna teene. Tänu nendele saime me meistermeeskonna, mis tähendas, et avanes võimalus avada spetsialiseeritud jalgpallikool. Katsev sai sinna direktoriks, see oli Oktoobri rajooni baasil. See oli esimene asi, mis ma nõudsin teha, muidu pole üldse mõtet siin jalgpalli arendada. Ja kuna sai avatud spetsialiseeritud jalgpallikool, siis me saime spordiklassi teha," rääkis Ubakivi. "Au ja kiitus 49. Keskkoolile ja nende direktorile, et nad võtsid selle risti enda kanda. Jalgpallurid on ju küllaltki sõjakad poisid ja kui selline seltskond tuleb ühte kooli kokku, siis kujutate ette, see on küllaltki plahvatusohtlik materjal pedagoogidele. Saime ka 49. Keskkooli saali kasutada, tol ajal meil paremat ei olnud."

Hiljem spordiklassi klassijuhatajaks saanud Sõber iseloomustas lõvipoisse nii: "Oli väga vägev sportlik seltskond. Ubakivi oli siis valinud sportlikul printsiibil hästi treenitud vutimängijad ja ma võin ainult positiivselt öelda – väga vinge aeg oli nendega koos möllata ja ka talvelaagrites käia."

"Oli selliseid tõsisemaid poisse nagu [Martin] Reim ja minu meelest super andekas oli tookord Risto Kallaste. Mina kui spordimees, kossumees olen vutist alati lugu pidanud, mulle jalgpall väga meeldib, nii et ma usun, et ma ei olnud nendele seal vale mees. Ma usun, et nad jäid rahule," jätkas Sõber.

"Selles mõttes oli mul nendega tegemist, et ma pidin kooli administratsiooni ja poiste vahel jõlpima kõvasti, sest ega see õppimisevärk nende seas pehmelt öeldes väga populaarne ei olnud."

Raamatus "Lõvide lugu" on kirjas, et konflikt Sõbra ja Ubakivi vahel 1988. aastal üha süvenes, sest esimene nõudis sporditegevuse kõrval ka vaimse arengu tagamist, teine aga pani kõik ühele kaardile. Ubakivi keelas puudumise nii treeningutelt kui ka treeneritöölt (lõvipoisid pidid hakkama uutele pisikestele kasvandikele treeneriks), puudumisele järgnes karistus. Kannatajaks oli kooliskäimine. Sõber kehtestas omakorda treeningukeelu nendele, kes koolist põhjuseta puudusid. Vahepeal kehtestas ta koguni mõnede poiste puudumise eest treeningukeelu kõigile.

"Vahel oli umbes sellist suhtumist, et "ma olen vutimees ja seda koolivärki pole vaja". See käis mulle pinda. Ma olen alati sedameelt olnud, et õppimine peab olema korras, teatud tasemeni. Ühel päeval, kui vutt või korvpall ära lõpeb, on vaja ju ka midagi teha, aga tookord oli kahjuks selline mentaliteet [Olev] Reimil ja Ubakivil, et pole vaja õppida, vaid ainult vutti mängida, ma mingil määral tundsin seda. Aga no see nüüd kõige hullem ka ei olnud, kokkuvõttes oli see aeg rohkem positiivne," kommenteeris Sõber.

"Suurt konflikti polnud, aga natuke ütlemist muidugi oli," sõnas Ubakivi, kes rääkis, et ta saab Sõbrast aru, kuid ta selgitas ka oma arusaama: "Küsimus oli selles, et oli selge, et näiteks Olumetsast ei saa mingit tuumafüüsikut, aga oleks võinud saada väga hea jalgpallur. Ma arvan, et kui ta ei ole mingis asjas andekas, siis jumal temaga, pange see kaks või midagi, aga lapse huvides ei ole mõtet teda karistada sellega, et ta ei saa enam mängida. Siis ta ei saa ju realiseerida seda, milles ta on andekas. See, kui keelata ära asi, mille nimel ta elab, ei pane teda paremini õppima. Jalgpallitrennist äraminek oleks Olumetsast võib-olla hoopis narkari teinud. Kui näiteks mingi geniaalne laulja sünnib järsku Eestis, siis oleks lollus tema elu ära rikkuda ja keelata tal laulmine ära, kui ta matemaatikas ei saa läbi. See on minu loogika. Messi tegutses näiteks ainult jalgpalli peal, keegi ei piinanud teda mingi muu asjaga."

Sõjavägi sai treeningutel läbi käidud

Roman Ubakivi. Foto: Siim Semiskar/ERR Sport"Roman Ubakivi oli karmi käega treener ja võib-olla tuligi tal sellel ajal selline olla. Seal oli nagu sõjaväekord. Olen naernud, et sõjavägi sai juba treeningutel läbi käidud. Kõik reeglid olid paigas, mida võis ja mida mitte, ja karistused olid kogu aeg soolas, kui millegi vastu eksisid," iseloomustas M. Reim Ubakivi treeninguid. "Päris paljudele sai see saatuslikuks, et nad ei suutnud seal vastu pidada, ja läksid kuskile midagi muud tegema. Lõvidest käis hästi palju rahvast läbi, kes tulid ja üritasid, aga ei jäänud püsima. Aga ma arvan, et need, kes seal olid, said mingi elukooli kätte ja ka võimalikult hea jalgpallialase treenituse."

Kas Ubakivi väga range distsipliin ja karistusmeetodid tulid kokkuvõttes kasuks või oleks treener võinud natuke vähem autoritaarne olla? "Eks ta ikka oleks võinud natukene leebem olla, aga ma ei oska öelda, kas see tuli kasuks, ega see kahjuks kindlasti ei tulnud. Tänapäeval ei saa niimoodi teha, ajad on muutunud," vastas Olumets.

"Kõik oleme elus. Nagu näeme, mis ei tapa, teeb tugevaks. Eks see praegu on naljakas. Mõnda asja, mis noorena tundus väga räige või karm, võtad nüüd naljana. Nii mõnelegi tuli mõni range karistus või nõue kasuks, sest sellega sai korra majja," ütles M. Reim.

Raamatus "Lõvide lugu" on kirjas, et pärast 0:1 kaotust Leningradile 1982. aasta Nahkpalli turniiril Tbilisis jättis Ubakivi ära traditsioonilise mängujärgse ujumise, jättis suuremad süüdlased ilma magustoidust ja puuviljast ning sundis pimedas mägedevahelises orus mängijaid läbi ehitatava gaasitoru roomama, mistõttu läksid poiste seljad marraskile.

Sarnaselt M. Reimile võrdles ka Ubakivi ise jalgpallitreeninguid sõjaväega: "Jalgpalli ei saa üldse mängida, kui distsipliini ei ole. Distsipliin on hädavajalik. Jalgpall on ju nagu sõjaväe osa. Kujutage ette sõjaväe osa, kus pole distsipliini! Missugune lahinguvõime sellel oleks? Sama on jalgpallis. Jalgpall on ju kollektiivne mäng, ega see ei ole mingi individuaalne ala, seal peab olema kollektiivne mõtlemine. Kui sul seda ei ole, siis sa pole lihtsalt mängukõlbulik. Nii elementaarne see ongi. Ma ei tea ühtegi suurt meeskonda, kus ei ole distsipliini. Mida kõrgem tase, seda kõvem distsipliin. Meil on praegu selline liberaalne ühiskond ja liberalism ja üksteisevastane konkurents, et jalgpall õpetab teistsugust elufilosoofiat, võrreldes sellega, mis praegu Eestis valiseb ja kuidas praegu noored elust aru saavad."

Laheda seigana Lõvide ajast rääkis M. Reim järgmist: "Käisime sel ajal hästi palju reisimas ja loomulikult ka Venemaal ja üks asi, mille peale tänapäeval ei tuldagi, aga mis Vene ajal oli alati suhteliselt probleemne, oli söömine. Söögid ei olnud igal pool Venemaa pärapõrgus kõige paremad, aga kuna treenerile oli tähtis, et poistel oleksid kõhud täis ja nad jaksaksid trenni teha ja mängida, siis oli käsk taldrikud tühjaks süüa. Selle söömisega sai igasugu nalja tehtud, alates tervelt toitude allaneelamisest kuni toitude peitmisteni. Kui tänapäeval lapsed mõtlevad, et ei sobi, kui muna või kartulid on natuke halvasti praetud, siis seal olid mingid asjad, mida ei saanud suu sissegi võtta, aga pidi kuidagi ära sööma."

Ta lisas: "Üheltpoolt mõistad, et pidi ju midagi sööma ja kui valikut ei olnud, siis pidi sööma seda, mida oli. Mingid asjad olid sellised, mida pidi täiesti tervete tükkidena alla neelama, sest hammastega nendest jagu ei saanud. Siis ei olnud sellist valikut nagu praegu."

Poom alistas males NSV Liidu koondise treeneri

Paljude reiside ajal pani Ubakivi poisid malet mängima. "Tähtis oli nende ajud liikuma panna. Ega see ei olnud minu mõte, see oli Vene jalgpallikoolkonna mõte, kes eelistas intellektuaalset jalkamängu, mis nõuab ajusid. Ma olin võib-olla esmaavastaja Eestis," selgitas Ubakivi.

Mart Poom. Foto: Märt Vassiljev"Mäletan, et Poom mängis väga hästi malet," lausus Olumets. Ubakivi tõi välja ühe Poomi kangelasteo males: "[NSV Liidu koondise olümpiavõitjaks viinud treener Gavril] Katšalin kunagi mängis Poomiga Tbilisis ja oma üllatuseks ta sai Poomi käest peksa. Tal vajus suu lahti, et "tohoh, kuradi eestlased!" Ta ei arvanud, et eestlased üldse jalgpalli mängida oskavad, rääkimata malest. See oli mõnus moment."

"Noorest peast panin poisid malet mängima, A-klassis ei olnud see enam nii tähtis – kel olid ajud, sel olid ajud, ja kellel ei olnud, sellel ei olnud, tuli lihtsalt arvestada sellega. Igal asjal on oma aeg, mida inimeses arendada. Ja kui sa selle aja mööda lased, siis oled ikka lootusetult hiljaks jäänud. Need mängijad, kes preagu on 19 ja mängivad siin Inglise koondisega ja teistega nagu 13-aastased, need ei jõua enam kunagi teistele järele. See on kaotatud põlvkond. See kuus aastat – viis aastat tegi vist sakslane ja üks aasta Hollandi treener seda tööd – on mööda lastud aeg, meie oma treener oleks peajagu parema töö teinud," rääkis Ubakivi.

"Samuti on intelligentsiga – on teatud aeg, kus sa võid seda arendada, ja kui sa oled juba hiljaks jäänud, siis pole midagi teha. Nagu on rääkima hakkamisega – inimest, kes on 30 aastat kuskil džunglis olnud, ei saa enam rääkima õpetada. Minu arust see on erakordne saavutus, kui keegi seda saavutab."

Ubakivi: Reim keeras oma poja karjääri tuksi

Ubakivil on kahju sellest, et lõvipoisid hiljem suurt karjääri teha ei saanud: "Aastal 1968 meil oli absoluutselt äbarik jalgpallijuhtkond, kes laskis jalgpalli üldse välja visata arendamisele kuuluvatest aladest ja likvideerida meistermeeskond. Võiks ju mõelda, et aastaks 1991 oleks võinud midagi ajaloost õppida, aga ajaloost võib õppida alati seda, et ajaloost midagi ei õpita. Aastal 1991 valiti uus juhtkond. Aga seekord ei pressinud mitte teised alad jalgpalli ära, nagu esimene kord juhtus, vaid nüüd, kui meil oli juba suure vaevaga meistermeeskond Spordi näol olemas, tuli juhtkond kokku ja otsustas, et meile polegi vaja üldse profitasemel mängijaid. Kahjuks nad on kõik ise elus ja praegu ka asja juures, nii et mis ma siin ikka räägin, eks nad ise tea, aga see tase oli veel õnnetum, kui oli tase 1968. aastal. Selle peale lihtsalt nuta või naera. Me oleksime pidanud kõik oma paarkümmend mängijat, kes olid profitasemel, välismaale saatma, panema nad palga peale ja korraliku trenni peale, mille jaoks Eestis ei olnud absoluutselt võimalusi. Ma ise pakkusin, et ma hakkan agendiks, kui keegi ei taha, et ma proovin nad oma sidemetega kas või Soomesse saata mängima. Aga siis ma sain nii palju sõimata sealt jalgpalliliidust. Ilma jalgpalliliidu loata ei saa ju ühtegi mängijat välismaale viia. Ega ma loll ei olnud, ma sain aru, et minu võitlus nende vastu oli lootusetu. Minu kohus oli poiste eest viimase padrunini seista ja seda ma tegin, minu südametunnistus on puhas. Jalgpalliliit käis jõuga minust ja minu arusaamadest üle. Andku jumal nüüd armu, et nemad selle südametunnistusega hakkama saaksid."

Ta jätkas: "Kõik need mehed, kes olid korralikult spordiklassi tingimustes paar korda päevas treeninud, pandi Norma tehasemeeskonda kehakultuuri taseme peale. Kui varem oli kuskil 10-12 tundi nädalas, siis nüüd nad hakkasid treenima 5-6 tundi nädalas. See tähendas muidugi, et me suretasime lihtsalt oma professionaalse taseme välja."

Ubakivi sõnul oleks välismaal lõvisid tahetud. "Neile olid kõik profiliigad lahti. Ma ei räägi üldse Soomest, kus oleks iga klubi neid kahel käel vastu võtnud," ütles Ubakivi. "Kui me mängisime Ameerikas Dallas Cupil, siis tuli minu juurde Marylandi ülikooli itaallasest treener ja ütles, et on kohe nõus vastu võtma kogu meie võistkonna oma ülikooli, ilma eksamiteta. Need, kes poleks küündinud tippklubideni, oleksid saanud korraliku ilma rahata Ameerika ülikooli hariduse. Aga meie soss-sepad otsustasid, et teisiti on parem."

"Õnneks oli mees, kes vastuvoolu ujus – Poom, kes ujus välja, nii nagu tal võimed lubasid. Aga teistel jäi karjäär väga mannetuks," arvas Ubakivi.

"Tänaseks on see asi õnneks vajaduse poolt paika sunnitud, nii et nüüd on praktiliselt kõik koondises mängivad mängijad ju välismaal. Ja kõigile on selge, et sellel, kes mängib siin Eesti esivõistlustel, väga head šanssi Eesti koondisesse pääseda ei ole. See on aja jooksul lihtsalt paika loksunud, mitte et keegi oleks teadlikult selle suuna võtnud."

Ühes 2003. aasta Eesti Päevalehe artiklis oli mainitud, et enamik lõvipoistest on elus majanduslikult läbi löönud, aga üks (nime ei avaldatud) sattus kuritegelikule teele. Ka Ubakivi ei pidanud nüüd sobilikuks avaldada, kes see kuritegelikule teele sattuja oli, kuid rääkis: "Ma arvan, et ta poleks sinna sattunud, kui poleks lõigatud ära jalgpallikarjääri võimalust, aga see lõigati ära. Ma oleks võinud ta nädalaga välismaale müüa. Mitte oma kasuks, vaid jalgpalliliidu kasuks muidugi, polnud küsimust. Aga jalgpalliliit oli selle vastu ja mina olin nende silmis kurjategija."

Ubakivi ütles päris karmi väite O. Reimi aadressil: "[Olev] Reim oli ise see mees, kes oma poja karjääri tuksi keeras, kui me oleme ausad. See ei olnud tema poisi pikkus, mida ta kogu aeg hädaldas, vaid see oli tema enda otsus ja arusaam, miks näiteks [Martin] Reim ei mänginud kuskil Inglismaa kõrgliigas ja Poom mängis. Reimi isa oli ka jalgpalliliidu juhatuses ja hääletas selle poolt, et mängijad hakkaksid Eesti koondise tuumikmeeskonnana mängima Norma tehasemeeskonnas Eesti liigat, mitte profitasemel välismaal. See oli tema otsus. Kuidas vana Reimi südametunnistus selle faktiga hakkama saab, ma ei tea. Ma arvan, et ta on nüüd nii targaks saanud, et ta saab aru, mis ta tegi. Selle asemel, et selles eas treeningkoormust tõsta, see ära lõigata tähendab profimängija surma. Ja seda paari aastat, kus peaks panema juurde, pärast enam tagasi ei tee."

O. Reim kommenteeris Ubakivi väidet nii: "Huvitav küll, Martin muide oligi sellel ajal välismaal, ta oli ju aasta otsa Soomes maailma suurimas paberivabrikus Jämsänkoskis tööl ja teenis kõvasti raha. Kui ta tagasi tuli, ostis ta korteri ja auto ja mööbli. Soomlased tahtsid ta veel Tampere ülikooli paberitootmist õppima saata. Ja siis meil oli tõesti väga suur mõtlemine, mida teha: kas teha karjääri töömehena ja saada korralik haridus või jätkata jalgpalliga. Aga jalgpallis koondise esimene treener Uno Piir kutsus kõik poisid tagasi, kes välismaale olid läinud, ja Martin tuli tagasi."

"Meie perekonnas oli niimoodi, et hariduse pead saama. Ja Martin on praegu ainukene lõvipoiss, kes on kõrghariduse saanud. Ta on lõpetanud Tehnikaülikooli. Seda kõik ei suuda, teised olid väga halvad õppijad. Ma ei räägi Poomist, Poom oli klass tagapool ja ta ei käinud spordiklassis, tema sai rahulikult oma tööd teha. Mina tahtsin poisid Pedasse ära peita, et Nõukogude armeest pääseda, see oli Lõvide raamatus ka sees. Ja poisid ei saanud ju sisse Pedasse, sest nad olid halvad õppijad. Nad olid omamoodi hullud jalgpallurid – head jalgpallurid, aga natukene ennasttäis – ja ma võtsin Martini viimasel hetkel ära ja ütlesin, et nende hulka Pedasse sina ei lähe, siis hakkad samuti seal kehvasti õppima. Ta oli alati neljade ja viitega lõpetanud. Sundisin teda minema TPI-sse, lahku lõvidest ja näete – lõpetas poiss. Võttis vahepeal akadeemilise puhkuse, käis Soomes tööl ja oli tehtud mees. Ja Eesti koondis kutsus ta tagasi ja nii ta läks."

"Mina arvan, et mina pole siin küll millegagi eksinud. Ma ei tea, kas ma sain aru, mida Ubakivi väitis, me peaks siis temaga kokku istuma ühise laua taha ja rääkima, minu arust sellist asja pole olnud."

Parimad lõvid läksid lõhkumise liigasse

Üks etteheide on O. Reimil ka Ubakivile. Saanud 1988. aasta lõpus vabariigi esindusmeeskonna Sport peatreeneriks, valis Ubakivi meeskonda kaheksa Lõvide juhtivat mängijat - Mart Poom, Risto Kallaste, Martin Reim, Indro Olumets, Lembit Rajala, Toomas Krõm, Toomas Kallaste, Meelis Lindmaa.

"Mina ei olnud sellega nõus, et panna 16-18-aastased poisid Nõukogude Liidu teise liigasse mängima, et neid lõhkuda. See oli lõhkumise liiga. Samal ajal tuli palju kutseid igale poole välismaa noorteturniiridele. Kui tuli õudselt kihvt kutse suurele-suurele turniirile Prantsusmaale, siis Ubakivi keelas sinna minna. Parimad poisid siis ei läinudki, Toomas Krõm oli neist kõige kuulsam, kes läksid, ja nad said nii kõvasti lüüa, et häbi oli. Mina ka ei läinud sinna, mina hoidsin sellest jamast eemale," selgitas O. Reim.

"Nii et mina ei tahtnud, et nad Nõukogude Liidu liigat mängiksid. Poisid saidki seal vigastada – Olumets sai väga pika trauma ja Rajala lõpetaski seal saadud trauma tõttu mängimise, palun väga. Nõukogude Liidu liigas oli ju niimoodi, et kui nad sõitsid kuskile mängule, siis nad ei saanud meeskonda kokkugi, Ubakivi ja tema abitreener pidid minema ise platsile, selline jama oli kogu aeg, et seda on häbi meenutada," jätkas ta.

"Poisid põgenesid Ubakivi eest välismaale ära. Lõvidest Risto Kallaste, Toomas Kallaste, lisaks Ott Mõtsnik, Tiit Kõmper – kõik jooksid tema eest ära, sellepärast et tema tahtis Nõukogude Liidus nendega liigat mängida ja noori poisse lõhkuda."

Pikka artiklit sobib lõpetama üks O. Reimi jutustatud seik: "Üks põnev asi, mis on raamatus ka sees: Lõvide aja lõpupoole tuli Eestisse Nõukogude Liidu jalgpallijuht Nikolai Koloskov, kes on praegugi kõva koha peal Venemaal. Ta kutsus kõik jalgpallitegelased kokku, mina ja Ubakivi olime ka seal, ja teate, mis ta ütles? Koputas sulepeaga laua peale ja kõva häälega ütles: "Mida ma olen kuulnud, mille pärast ma üldse siia tulin, et kuulda on, et eestlased tahavad teha Tallinna "Huntidest" (me olime Tallinna Lõvid, eks ole, tal läks segamini või ei tulnud talle meelde, kõik hakkasid naerma selle peale) mingit rahvusmeeskonda!" Ja ta hoiatas, et niisugused asjad meie riigis läbi ei lähe, et jätke see jama kohe, mingit rahvusmeeskonda olla ei tohi!"

SEOTUD LOOD
Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (17)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

PREMIUM LIIGA SUURED UUDISED
Pohlak Maardu taandumisest: meie liiga areng on klubide arengust ees
EILE VÄLJAS
RISTNURK
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
36
28
6
2
100:28
90
2.
36
25
9
2
106:20
84
3.
36
24
6
6
101:32
78
4.
36
20
5
11
103:47
65
5.
36
13
6
17
46:63
45
6.
36
10
8
18
47:88
38
7.
36
9
10
17
40:63
37
8.
36
8
4
24
34:95
28
9.
36
2
2
32
29:146
8
10.
36
10
6
20
52:76
36
VIIMASED PILDIGALERIID
Valletta jätkab tiitlikonkurentsis
EESTLASED VÕÕRSIL
Valletta jätkab tiitlikonkurentsis (0)
 
FÄNNITURNIIR 2017

Traditsiooniline fänniturniir avas sel aastal Aastalõputurniiri.
Tagasi Tallinnas!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK