Täna öösel me ei maga (0)
Kolm. Kaks. Üks. Vise. Sireen. Sees.
Igal spordifännil on olnud spordis iidoleid, eeskujusid, sangareid. Eriti väikese lapsena - kes siis ei mäletaks neid mänge, võistlusi ja sportlasi, kellele kõige esimesena kaasa sai elatud?
Minu jaoks oli selleks võistluseks, nendeks mängudeks NBA finaalseeria aastal 2001 - Los Angeles Lakers versus Philadelphia 76ers. Midagi keerulist ei olnud millegipärast hakkas mulle meeldima just Lakers ja nende noor tagamängija Kobe Bryant. Tagantjärele oleks huvitav teada saada, miks just tema ja miks just Lakers seitsmeaastasena piisas mulle ilmselt vaid mõnest väikesest asjast, mõnest pealtpanekust, ilusast viskest... teate küll, kuidas need asjad minna võivad.
NBA finaalseeriat näitas toona ETV (!). Videomakk aitas keset ööd toimunud mänge lindistada ning kogu koolipäeva jooksul tuli seejärel kõrvu kinni hoida ning igasugusest korvpallijutust eemale joosta, et mitte mängu tulemust või võitjat enne kojujõudmist ja mängu vaatamist teada saada.
Kuigi ETV NBA-projekt väga pikalt ei kestnud, oli pisik minusse juurutatud ning Kobe ja Lakers südamesse oma koha sisse võtnud. Päris tükk aega enne seda, kui sinna jõudis näiteks jalgpall. Tean, et ma pole sugugi ainus omavanune, kellel selline jutt rääkida see finaalseeria oli paljude jaoks esimene kokkupuude NBA-ga või isegi korvpalliga üldse, kui välja arvata tol ajal moes olnud korvpallikaartide kogumine. Igal juhul oli Sporditähest välja kougitud Kobe poster esimene minu toaseinal.
Kuna netistriimid ja muu taoline tol ajal loomulikult levinud ei olnud, siis ei saanud ma vahepeal päris tükk aega oma lemmikutele aktiivselt kaasa elada. Vahel ikka spordiuudistest tulemusi kuulsin või lehest lugesin, aga midagi enamat paraku võimalik teha ei olnud. Naljakas mõeldagi, kui palju on maailm just selles osas viimase natuke enam kui kümne aastaga muutunud.
Seega pidingi vahepeal Kobe kangelastegudest Eesti uudisteportaalide ja ajalehtede kaudu kuulma. Kohtuprotsess. Ühes mängus 81 punkti. Hooaja keskmine punktisaldo ühe mängu kohta 35,4. Neljas mängus järjest vähemalt 50 punkti. Ja nii edasi.
[embed]http://www.youtube.com/watch?v=FeXZY4eVLlo[/embed]
Ühel hetkel jõudis aga internetindus nii üldiselt kui ka minu kodus sellisele maale, et vaikselt sai hakata algelisi striime vaatama. Nägin otsepildis näiteks 2007. aasta viimast finaalmängu ning ehk nipet-näpet veel. Aga mis peamine mul oli endal võimalik hoida silma peal Kobe ja Lakersi tegemistel. Küll põhiliselt mänguprotokollide näol, aga siiski. Huvi taas kasvas.
Striimide kvaliteet ning töökindlus oli 2008. aastaks selline, et mul oli võimalik edaspidi kõiki finaalmänge otseülekandes vaadata. Loomulikult öösiti. Kuigi panin iga kord endale äratuse, jäid mõned mängud ikkagi vahele, kuna ma lihtsalt ei ärganud öösel kell neli-viis üles. Finaalide otsustavad mängud nägin aga kõik ära ning nii elasin kaasa kõigele Kobe ja Lakersi pettumus 2008. aasta finaalides ning sellele järgnenud kaks tiitlit järgmistel aastatel. Elu oli lill.
Sealtmaalt edasi hakkasin lisaks varasemale mõistma, milline iseloom, milline karakter, milline inimene Kobe ise on. Sellist töötahet kombinatsioonis töövõimega, võidujanuga, ma-lähen-läbi-selle-seina mentaliteediga ei ole olnud mitte ühelgi korvpalluril ning ilmselt ei saa ka tulevikus kellelgi olema. Jutud, kuidas Kobe öö otsa trenni teeb, läbi valu täiesti mõeldamatute vigastustega endiselt kohtumistes kaasa teeb või mänge täiesti hullumeelselt peensusteni enda jaoks avab ja läbi mõtleb, kõlavad nagu linnalegendid... ainult et need ei ole linnalegendid. See on päris inimene. (Vist.)
Tänu Kobele mõistsin, et spordis või ükskõik millisel elualal on suurimaks võimalikuks andeks mitte füüsilised eeldused, nutikas pea või kena välimus, vaid just nimelt soov ja tahe töötada, üha paremaks saada, enda piire edasi nihutada. Võime teha tööd absurdselt palju, naeruväärselt detailideni ning ebanormaalse järjekindlusega. Jalgpallist on hea näide tuua siitsamast Eestist kes on lugenud Mart Poomi raamatut, teab, millest ma räägin. Väga häid mängijaid eristab tõelistest tempionidest tihtipeale just see, kas see väga hea mängija suudab ennast sundida veel paremaks saama.
Just seetõttu elasin ehk varasemast veelgi enam Kobele kaasa 2013. aasta kevadel. Natuke tausta Lakers oli hooaja alguses endale saanud lisaks saanud kaks superstaari Steve Nashi ja Dwight Howardi näol ning meeskonnast oodati kindlat tiitlipretendenti, kuid erinevatel põhjustel oli meeskonna põhihooaeg katastroof ning ähvardas play-off mängudest kõrvale jäämine. Ühel hetkel ütles Kobe avalikult välja ma luban, et me jõuame play-offi. Tagasiteed enam polnud.
Põhihooaja viimased kümmekond mängu olid Kobe poolt lollakalt pöörased. Ta võttis kogu meeskonna oma õlgadele, mängis igas mängus kõikvõimalikke tõsiseid vigastusi ning treenerite-kaasmängijate hoiatusi-palumisi trotsides kaasa sisuliselt kõik mänguminutid, pannes sisuliselt mängu kogu oma tervise. Seda kõike seetõttu, et ta oli ju lubanud.
Ja siis see juhtus. 12. aprill 2013. Tänase supermeeskonna Golden State Warriorsi vastu. Mängida jäänud alla kolme minuti, Warriors on kahega peal, Lakers vajab hädasti võitu. Kobe oli selles mängus mänginud kaasa kõik minutid. Läbimurde ajal kukub ta järsku pikali ning haarab vasakust kannast. Achilleuse kõõlus rebenes pooleks. Kõik. Hooaeg läbi? Ei veel. Bryant laseb arstil kanna üle vaadata ning teades oma saatust, läheb ikka veel kogu valust hoolimata vabaviskejoonele ning sopsab sisse kaks kõige inspireerivamat vabaviset korvpalli ajaloos.
[embed]http://www.youtube.com/watch?v=g2afNT_7c9o[/embed]
See vigastus on minu jaoks üks nendest hetkedest, mille puhul sa mäletad täpselt, kus sa sel hetkel olid, kui seda uudist kuulsid. 9/11. Michael Parki hukkumine. Kobe Bryanti vigastus. Igaühel on kindlasti omad lood rääkida.
Mina sain sellest teada järgmisel hommikul oma voodis. Olin Lakersi viimaseid mänge enamjaolt otseülekandes vaadanud, aga see mäng jäi mul hilise algusaja tõttu vahele. Ärkasin üles, võtsin telefoni kätte, et Lakersi mängu tulemust näha. Võit, jess! Ja siis nägin pealkirju...
Võin vanduda, et mul tuli pisar silma ning püsti tõustes võttis emotsioon jala värisema. Selleks hetkeks oli Kobe ja Lakersi ristirännakust play-offide poole saanud juba ka minu jaoks isiklik asi. Nii palju ülevaloldud öid, selle seas magusaid võite, kibedaid kaotusi. Ja Kobe andis endast tõesti absoluutselt kõik. Lõpuks tuli lihtsalt välja, et seekord liiga palju.
[embed]http://www.youtube.com/watch?v=8J_GWa1XyNk[/embed]
Sellest küll piisas, et play-offi lõpuks jõuda ja lubadus täita, kuid see polnud enam see. Lakers langes avaringis kuivalt.
Teadsin kohe, et hoolimata vanusest ja Achilleuse kõõluse 6-9-kuulisest paranemisajast tuleb Kobe tagasi. Tuligi, aga ei olnud enam päris endine. Järgmised kaks hooaega läksid vastavalt põlve- ja õlavigastuse nahka.
Sel hooajal on Kobe väljakul olnud oma parimate aegade hale vari. Nagu ta ka ise tunnistab, ei pea tema keha enam vastu. Novembri lõpus andis ta teada, et lõpetab selle hooaja lõpus oma karjääri. Kuna Lakers hetkel meeskonnana kõrgetele kohtadele ei mängi, saigi ülejäänud hooajast tõsine Kobe Bryanti lahkumistuur. Igal võõrsilmängul on teda tervitamas, tema karjääri tähistamas ning temaga hüvasti jätmas tuhandeid fänne ning seda isegi Lakersi kõige kibedamate rivaalide kodus.
Täna öösel saabki ring täis. Lakers peab oma hooaja viimase mängu kodus Utah Jazzi vastu. Kobe viimane mäng ja 13. aprill on minu kalendris suurte tähtedega olnud juba kuid. Kui mõne finaalmängu maha magamine oli minu jaoks tõsine õnnetus, siis täna öösel sätin ma endale kella poole kuueks kindla peale kohe mitu äratuskella valmis. Viimane hüvastijätt minu nooruspõlvekangelasega.
Kõige selle järel jõuan alles nüüd oma jutu ivani, põhjuseni, miks see kõik jalgpalliblogis on. Nähes eile Cristiano Ronaldo järjekordset superesitust, lõi see mulle pähe. Olgu sinu Kobeks siis Ronaldo või Lionel Messi maagia, Gianluigi Buffoni või Iker Casillase tõrjed, Wayne Rooney väravad... you name it. Millega iganes sina üles kasvasid. Hinda seda veel siis, kui need mehed mängivad. Ühel hetkel on lihtsalt juba hilja, sest kõigil ei vea ja lõpp võib tulla järsku. Minul vedas.
[embed]http://www.youtube.com/watch?v=1Hi0skAwlHM[/embed]
