Tarmo Neemelo: koondises ma läbi ei kukkunud! (2)
Kuidas sai Nõmme Kalju FC ründajast, Premium liiga kaitsemängijatesse õõva külvavast Tarmo Neemelost (34) Karu? Kas ja mida õppis ta kunagiselt klubikaaslaselt ja Rootsi jalgpalli elavalt legendilt Henrik Larssonilt? Kui kaua ta veel tippvutti mängib? Kuidas meenutab mees oma väliskarjääri? Lugejad küsisid, Tarmo vastas, kirjutab värske ajakiri Jalka.
Kuidas Karu hüüdnime said? (Sille, Nõmme)
Uhuu. Ma olen Flora süsteemist pärit ja kunagi käisin Floraga Türgi laagris kaasas. Floras olid siis vist [Jevgeni] Novikov ja [Aleksandr] Tarassenkov, kes mind nii hüüdma hakkasid, ja nii see külge jäi. Mul endal suurt vahet ei ole, kas mind nii kutsutakse või mitte.
Sa ei saanudki koondises jalga valgeks – valgeks sai ainult peanupp. Tulid kuidagi lootustandvalt areenile, aga koondises seda päris läbimurret ei tulnudki. Nõustud? (Oliver, Tallinn)
Päris ei nõustu. Eks Eesti koondises on niigi raske väravat lüüa, palju praegugi neid resultatiivseid mehi on? Lähiminevikust on võtta Andres Oper ja Indrek Zelinski. Häid mänge tegin ma koondise eest küll. Väravaid tuli vähe, aga sellega ma ei nõustu, et oleksin läbi kukkunud. See oli väga kihvt aeg, muidugi oleks võinud [koondisekarjäär] pikem olla, aga mina vaatan sellele positiivselt tagasi, sain ennast proovile panna. Eks praeguse ründajatepõua põhjuseks on see, et Eesti peab suur osa mänge julmalt kaitsma ja ründaja peab roppu moodi tööd tegema, nii ei jätkugi energiat. Meil on kiired ründajad küll, aga kui vaatad telekast või staadionilt, siis vastaste kaitsjad on ikka kiiremad. See ongi seepärast, et kaitsetööle on juba nii palju energiat kulunud. Ega viimasel ajal pole meil säravaid tulemusi üldse olnud. Kui vaatame lõppenud Euroopa meistrivõistlusi, siis me pole ju Põhja-Iirimaast nii palju halvemad. Samamoodi oleks näiteks Ungari mängitav.
Sa oled ses mõttes huvitav kuju, et kuigi oled Flora süsteemist pärit, pole sa kordagi Flora esindusvõistkonnas mänginud. Kuidas nii juhtus? (Martin Melesk, Tallinn)
Jah, ma alustasin küll Paidest, aga hiljem läksin Kehtna jalgpallikooli. Vanem vend hakkas trennis käima, eks ma läksin temaga kaasa. Jalgpalli ja võrkpalli vahel oli väga raske valida (Neemelo käis paralleelselt mõlemas trennis – toim.). Mängisin ju võrkpalli noortekoondises ja rannavolles tulin juunioride klassis Eesti meistriks. Kergelt see otsus ei tulnud, aga jalgpall tundus põnevam ja huvitavam mäng. Kui hakkasin Kehtnas käima, pidin iga päev sõitma 50 kilomeetrit sinna ja 50 tagasi, enam polnud aega võrkpalliga tegeleda. Peale kooli hüppasin kohe bussi peale ja öösel jõudsin tagasi. Sõitsin liinibussiga Paidest Türile ja siis tuli Kehtnast jalgpallikooli buss vastu, õppimisaeg jäi toona lühikeseks. Floras jäi läbimurre tulemata võibolla seepärast, et olin natukene hilisema avanemisega. Pealegi, kui ma olin 13–14, kadus Paides trenn ära ja mul jäi paar aastat vutiga vahele. 15aastaselt hakkasin Kehtnas käima. 2011. aastal oli mul Flora pakkumine laual, aga pärast pikka kaalumist otsustasin Kaljusse jääda. Arvan, et tegin õige otsuse.
Oma karjääri algusaastatel mängisid FC Kuressaare eest. Kas sa ei tahaks tulla Saaremaale oma karjääri lõpetama? (Mati, Kuressaare)
(Naerab – toim.). Mõte on hea, aga ma arvan, et see ei teostu, ma pole veel ju Paide eestki mänginud! Paide võttis selle hooaja eel ühendust ja uuris, mis seis on. Hoiavad mul silma peal.
Kuidas sa ründesse sattusid? Sinu masti mees võiks ju vabalt keskkaitsja olla?
(Maarja Nurm, Rakvere)
Võiks küll, aga juba noorena sattusin ründesse. Kuressaares ja TVMKs olen olude sunnil keskkaitses mänginud, väga koduselt ma end ei tundnud. Kui Kuressaare sai Flora käest 17 : 0 (2003. aasta meistriliiga eelviimane voor – toim.), siis olin mina keskkaitses. Polnud väga hea tunne, pärast käis pea ringi. TVMKs pani [peatreener Sergei] Ratnikov mind meelega kaitsesse, et näha, kuidas kaitsjad ründajate vastu tegutsevad, et mul tekiks tunnetus, kuidas ründajana kaitsjate vastu mängida. Nõmme Kaljus olin ühel karikamängul olude sunnil ju lausa väravas (Kalju väravavaht Siim-Sten Palm sai Jõhvi Lokomotivi vastu punase kaardi ning kõik vahetused olid tehtud – toim.).
Mida pärast vutikarjääri peale hakkad?
(Priit, Tartu)
Eks ma proovin kooli ära lõpetada. Praegu olen Tallinna ülikoolis kehakultuuri magistriastmes ning ainult lõputöö on vaja teha. Näen end tulevikus spordivaldkonnaga seotult. Ülikooli läksin ma tegelikult juba 2001. aastal, bakalaureus sai tehtud, aga magistrisse astusin hiljuti. Kui Eestis mängida, siis saab kindlasti kooli ja hariduse sobitada. Soovitan soojalt kõigil õppima minna! Usun, et võiksin kõrgemal tasemel veel mõned aastad jalgpalli mängida. Kui ma enam kõrgliigas ei mängi, siis pigem tahaks proovida näiteks rannajalgpalli.
Kas sulle ülikonda meeldib kanda?
(Triinu, Pärnu)
Kui peab, siis kannan, ei ole selle vastu midagi. Igapäevaselt ei ole otstarbekas.
Sul on nagu selline vahetusmängija soolikas sees: tuled ja skoorid. Kuidas seda seletada?
(Tauno, Rakvere)
Soolikas on kuidagi külge poogitud. Kui ära lööd, jääbki selline maine külge. Eks kindlasti tahaks rohkem mängida ja põhikoosseisus alustada. Kuidagi on viimased poolteist aastat nii välja kukkunud, et olen pigem varus. Mis seal ikka, tuleb oma töö ära teha ehk väljakule minna ning värav lüüa. Ma ei tahaks olla kastanite tulest tooja, tahaks ikka algkoosseisus platsile saada. Võibolla pole ma siis ennast piisavalt tõestanud – tuleb veel rohkem tõestada!
Mis on spordiajakirjanike kõige lollim küsimus, mida sulle on esitatud?
(Kats, Tallinn)
(Naerab – toim.). Ma enda kohta ei oska öelda, aga olen kuulnud, et mõnele ei meeldi, kui pärast mänge küsitakse, mis tunne on. Vahet pole, kas sportlane on siis võitnud või kaotanud, väsinud on ta ikkagi. Samas öeldakse, et ei ole lolle küsimusi, on rumalad vastused!
Kas oled soccernet.ee foorumis näinud lõbusaid pilte endast, kus sind on erinevatesse situatsioonidesse photoshop’itud? (Karl, Tartu)
Jah, on näidatud küll (naerab – toim.). Mõned on päris humoorikad, annab nende peale tulla! Isiklikult ma midagi ei võta, kui kellelgi on igav ja viitsib teha, siis mis seal ikka.
Kirjelda oma elu ilusaimat või meeldejäävaimat väravat!
(Kristjan, Paide)
Üks on kindlasti koondisevärav Saksamaal Türgi vastu. Mäng jäi 1 : 1 ja see polnud kuldne värav, aga hõbedane küll (Neemelo võitis kolli eest 2006. aasta Eesti ilusaima koondisevärava auhinna Hõbepalli – toim.). Meeldejääv on ka 2005. aastal TVMK eest Florale löödud oma hooaja 40. värav – üle puusa otse nurgalöögist!
Kas on mõni jalgpallurile vajalik oskus, mida sa ei saanudki käppa või õigemini jalga?
(Jaagup, Valga)
Ega ma suur trikimees ei ole, jalad nii kiiresti ei käi (muigab – toim.). Peale trikkide ei tule muud ette. Palli oskan peatada ja sööta, sellest piisab!
Läksid omal ajal kindlasti suurte lootustega välismaale, aga kõige paremini ei läinud. Ma ei mõista, miks eestlastel välisliigades alati nii raske on?
(Meelis Jaago, Järvamaa)
Hea küsimus. Ega seal välismaal kerge ei ole, eriti kui lähed vähemagi suuremasse klubisse. Ma läksin otse Helsingborgi, mis on Rootsi mõistes suurklubi, kohe oli vaja end tõestada. Sain seal ka vigastada, aga see pole muidugi vabandus. Ütleme nii, et Soome periood mul ei ebaõnnestunud, olin MYPA suurim väravakütt, lõin hooajal kaheksa väravat. Peale Soomet tuli Belgia (Zulte Waregem – toim.). Ega Belgia kõrgliiga pole naljaasi, tuleb kõvasti võidelda – prantslasi ja kohalikke noori välejalgu olid kõik kohad täis. Eks igaühel läheb omasoodu. On ju ka eestlastel väljamaal palju õnnestumisi olnud. Mõistlik on minna väikeste sammudega. Kui lähed suurklubisse ja mängida ei saa, tuleb paratamatult langus. Valida tuleb jõukohane liiga. See muidugi ei tähenda, et Rootsi liiga ei võiks eestlastele jõukohane olla. Palju loevad erinevad kokkulangevused, näiteks vigastused ja treenerivahetused.
Kui sa Helsingborgi läksid, räägiti, et hakkad kohe koos Henrik Larssoniga mängima. Ma nüüd ei mäletagi, kas te lõpuks saite koos platsile? (Tarmo Ala, Võru)
Liigamängus ei saanud, aga trenni tegime küll koos. Ta oli väga rahulik tüüp, õpetas ning vajadusel andis nõu. Kui esimesse trenni tuli, oli staadion täis, kõik olid teda vaatama tulnud. Kõva tegija, lõi veel vanas eas palju väravaid. Jälgisin palju tema peamängu, ta on küll lühike tüüp, aga võitis kõik peapallid ära. Jube hästi kattis palli ka. Neid asju ma tema puhul vaatasin ja üritasin sealt midagi õppida.
Jõudsid mängida nii Belgias, Rootsis kui ka Soomes. Millises riigis sa end kõige kodusemalt tundsid? (Taavi Masing, Tallinn)
Kodusemalt vast Soomes. Soome või Tallinn – ega tänapäeval enam suurt vahet ei ole. Tingimuste poolest meeldis kõige rohkem Belgia, see oli kõige professionaalsem. Infrastruktuur oli võimas, meil oli suur kompleks erinevate väljakutega. Meditsiiniline pool oli teistsugune, mängijate eest kanti hästi hoolt, pidi igasugused massaažid ja ravid läbi käima. Elu oli igal pool normaalne, aga kogemuse mõttes on kõige rohkem Belgia meelde jäänud.
Mäletan vist õigesti, et 2006. aastal visati sind korraks koondisest välja, põhjuseks pidutsemine. Mis juhtus? (Jakob, Põlva)
Käisime peol, aga valel ajal. Paraku nii läks. Juba järgmisel või ülejärgmisel mängul olin koondises tagasi.
Kas midagi kahetsed ka, kui karjäärile praegu tagasi vaatad?
(Sten, Helsingi)
Pigem ei kahetse, mis siin ikka kahetseda? Muidugi, eks ole palju testimas käidud ning alati on ootustega mindud. Hollandis käisin, näiteks Prantsusmaal Nancy klubis oli väga raske. See tase oli ikka meeletu, tundus väga kõrge, oleks olnud natuke liiga suur tükk. Õnneks on mul kõik testimised väga korralikud olnud, kutsuja on ise huvi tundnud. Praegu on võibolla kohati lausa nii, et testija peab endale ise lennupiletid ostma.
