Tippjalgpall moodustab 0,04% kogu maailma jalgpallist (0)
FIFA on kahel aastal (2000 ja 2006) korraldanud suure uuringu oma liikmesriikide seas, et saada ette pilti jalgpalliharrastuse ulatusest maailmas. 2006. aasta andmetel mängis jalgpalli 265 miljonit meie planeedi elanikku. Sellele lisandus viis miljonit ametimeest ja kohtunikku ehk siis kokku oli 11 aastat tagasi jalgpalliga seotud 270 miljonit inimest, kusjuures FIFA küsimustele vastas 3/4 tema toonasest 207 liikmesriigist. Tõenäoliselt jätsid vastamata tillemad liikmed ja suurte riikide vastavad arvud on kajastatud kokkuvõttes.
Lugu ilmus algselt juulikuu Jalkas.
FIFA palus liikmesriikidel saata elukutseliste ja amatöörmängijate hulk, samuti saali- ja rannajalgpalli ning ebaregulaarsete ja registreerimata harrastajate hulk. Muidugi on sellise statistika kogumine seotud raskustega, sest eri riikides võib statistika kogumise võimekus olla erinev. Aga tänu 2000. aastal tehtud avakatsele sujus 2006. aasta uuring paremini.
Kuna veerand FIFA liikmeist siiski ei vastanud ja andmed on terve kümnendi vanad, ei kajasta nad enam tänapäeva seisu. Aga minu eesmärk on välja tuua muu. Tuua välja proportsioonid, mis üheteistkümne aasta jooksul pole tõenäoliselt muutunud. Nimelt on selle jalgpalliga vähemal või suuremal määral seotud 270 miljoni inimese seas 113 000 elukutselist mängijat, neid, kes saavad mängimise eest palka.
Nemad on suures jalkaperes need, kes on kuulsad kas üle ilma, oma riigis või regioonis. Nemad on telepildis, uudistes, fotodel. Nendest räägitakse ja nendega tehtud intervjuusid kuulatakse-loetakse. Nad on teleriklõpsu ja hiirekliki kaugusel. Nende nimedega särke müüakse ja neid kantakse. Nemad reklaamivad tooteid ja teenuseid. Paljud neist kindlustavad oma karjääriga materiaalselt oma elu. On ka neid, kes peavad leppima niru palgaga, ja neid, kes peavad saamata jäänud palgaraha eest võitlema. Aga nendestki kirjutatakse meedias.
Lühidalt – need 113 000 olid aastal 2006 jalgpalli koorekiht. Paljudele inimestele nad ongi jalgpall. Mis paljudele – võib ikkagi öelda, et sisuliselt kõigile kaasaelajatele tähendab jalgpall justnimelt tippjalgpalli, mille keskmes on profimängijad.
Samas – need 113 000 moodustavad 270 miljonist vaid 0,04%!
Teiste sõnadega: kui me vaatame, loeme ja räägime jalgpallist ning vaidleme omavahel selle üle, mida nägime ja millest lugesime, siis oleme me kapseldunud vaid selle 0,04% protsendi külge. Kogu muu jalgpall moodustab aga 99,96%. Selle osa vastu on meedia huvi tibatilluke. Nagu märgitud, kuuluvad selle alla kõik amatöörid, noored ja päris jalgpalli sõsaralad. Aga jalgpalliga on seotud ka amatöörklubidele kaasa elavad fännid, oma laste mängudel käivad ja nende igakülgsest arengust huvitatud lapsevanemad. Harrastusmängijatel on vanemad, õed-vennad, pruudid-peiud, sõbrad, tuttavad, sugulased, kolleegid, lapsed.
Brasiilia tuntud näitekirjanik ja spordiajakirjanik Nelson Rodrigues armastab oma maa sotsioloogide, antropoloogide ja ajaloolaste kohta öelda, et nad pole eriti intelligentsed inimesed, kuna on unustanud Brasiilia suurima sotsiaalse fenomeni: jalgpalli. Kui ta tahab kellegi kohta halvasti öelda, sõnab Rodrigues: "X on sama tark nagu sotsioloog."
Sama kehtib sotsioloogide, antropoloogide ja ajaloolaste kohta üle maailma. Jalgpall on fenomen, mille mõju suurust on ühiskonnateadlased väga visalt nõus tunnustama. Ka nemad näevad üksnes seda 0,04%, pidades seda pelgalt meelelahutuseks ja palaganiks. Tõsi, jalgpall on ka meelelahutus, aga seda on ainult tippjalgpall, mis mahubki just selle 0,04% sisse, kus peale meelelahutuse on oluline koht ka fännide lojaalsusel ning rahvuslike, paikkondlike, usuliste, sotsiaalsete identiteetide tekkel, hoidmisel ja tugevdamisel.
Tänapäeval kasutatakse jalgpalli populaarsust ära tegelemaks erinevate sotsiaalse vastutuse projektidega ning jõudmaks hõlpsamalt raskesti ligipääsetavate sotsiaalsete gruppideni (kodutud, narkomaanid, prostituudid) ja pakkudes neile abi- ja terviseprogramme eluga toimetulekuks. Meelelahutus kargab küll silma ja imbub kõikjale, selle mõju võib olla suur, kuid see moodustab kogu maailma jalgpallist veelgi väiksema osa kui 0,04%.
Asi pole nende kahe protsendi teineteise vastu mängimises, vaid mõistmises, et nad on teineteisega lahutamatult seotud: pisike profipallurite hulk ja profijalgpall saavad juurdekasvu hiigelsuurest amatööride ja noortejalgpallurite armeest. Hiigelsuur kaasaelajate hulk omakorda maksab elukutseliste palga mängupileti, nänniostu, maksutelevisiooni ja reklaamiraha kaudu (mis tegelikult ei tule mitte firmade, vaid tarbijate taskust). Tippjalgpall omakorda innustab ülejäänuid oma glamuurse eeskujuga ning õnneks või kahjuks loob ka jalgpalli kuvandi.
Mida me selle teadmisega 0,04 protsendist peale hakkame? Võiksime endale teadvustada, et suurtelt ja väikestelt ekraanidelt meid üleujutav tippjalgpall on tegelikult imeväike osa suurest ülemaailmsest jalgpallist. Et jalgpall on midagi palju enamat kui Messi ja Cristiano Ronaldo duell pallimurul ja konkurents maailma parima tiitlile. Ja et ühiskonnateadlased võiks lõpuks märgata fenomeni, mis ulatub igasse elusfääri ning liidab inimesi üle maailma.
