Ühe linna lugu: Lissabon. Nostalgia ja ebausk (0)
Lissabonist on teiste hulgas tuule tiibadesse saanud nii Cristiano Ronaldo, Luis Figo kui ka Rui Costa, kuid linna kuulsusrikkas jalgpalliloos on eriliselt tähtsateks peatükkideks Teisele maailmasõjale järgnenud aastad.
On vähe teisi jalgpalliväljakuid, mis asuks niivõrd kuninglikus seltskonnas kui Restelo staadion Lissabonis. Atlandi ookeani suubuva Tejo jõe kaldal seisab Portugali pealinna üle valvav poole aastatuhande vanune Belemi torn, selle läheduses kõrgub üle jõe Avastuste Monument, mis tähistab Portugali kuulsaimate monarhide, teadlaste ning maadeavastajate, eesotsas Vasco da Gama ja Fernao de Magalhaesi elu ning mille juures seistes avaneb vaade maailmakuulsale Jeronimose kloostrile, mida külastavad igal aastal miljonid turistid.
Ajaloolised käänulised tänavad on Belemis kõrvuti modernsete laiade alleedega, siin asuvad Lissaboni botaanikaaed, Portugali presidendipalee ning Portugali kõrgliigaklubi Belenensese kodustaadion Restelo, mille kõrgematelt tribüünidelt avaneb allpool voolavale Tejole hingemattev vaade.
Maailmas pole teist sellist sõna, mis iseloomustaks mõnda linna niivõrd hästi kui saudade iseloomustab Lissaboni. See on mälestustest tingitud igatsus, melanhoolne ja nostalgiline, ehtportugallaslik. 1946. aastal oma seni ainsa Portugali meistritiitli võitnud Belenensese kunagisi hiilgeaegu mäletavad nüüd vaid vähesed ning ehk on klubi väärikas asukoht linna nostalgialembust silmas pidades just seetõttu sobilik.
Toonane Portugali meistritiitel lisas Belemi linnaosa klubi koheselt kuninglikku seltskonda - just Belenenses oli Madridi Reali valitud vastaseks 1947. aasta detsembris, kui nende omavaheline mäng pühitses sisse vastavatud Santiago Bernabeu staadioni. Ajaloolisest matšist annab tunnistust vimpel, mis on aukohal Belenensese pisikeses trofeeruumis – rauduksega suletud toas, mille kaks auhinnakappi on paari viimase aastakümne jooksul saanud juurde vaid mõned täiendused.
Belenensese 1930. ja 1940. aastatel saavutatu hakkas tuhmuma 1970. aastate lõpul, kui aastaid aset leidnud kaheldava väärtusega tehingute tõttu ilmnesid klubi esimesed suured majanduslikud raskused. 1982. aastal langes Belenenses esimest korda kõrgliigast välja ning kaotas seetõttu oma koha "suures nelikus" - lisaks Portugali suurklubidele Benficale, Portole ja Sportingule oldi kuni selle ajani ainsaks klubiks, mis oli kõrgliiga loomisest saadik sinna kuulunud.
Restelo asukoht, mis tundus kuninglikesse kõrgustesse püüdlevale klubile kunagi ammu sobivaks kasvulavaks, on Belenensese jaoks nüüd aga sisuliselt vangikongiks. Jeronimose klooster, mille taga Restelo asetseb, kuulub alates 1983. aastast UNESCO maailmapärandite nimekirja ja seetõttu on Belenensese jaoks ehituslubade saamine ülimalt keeruline. Muutusi oleks aga hädasti vaja, sest 19 000 inimest mahutav jooksurajaga staadion on ajahammastest läbinisti puretud ja ei meelita tänasel päeval mängudele enam kui 5000 inimest. Belenensese 1946. aasta triumf on jäänud klubi säravaimaks saavutuseks ning on eriliselt tähtis seetõttu, et selleni jõuti vaatamata samaaegselt riigi jalgpalliväljakuid krooninud Portugali kõigi aegade võimsaimale ründeliinile.
Sportingu Viis Viiulit
Nimi Stradivarius kõlab tuttavana ka klassikalisest muusikast kaugetele inimestele. Itaalia keelpillimeistri Antonio Stradivari perekonna poolt 17. ja 18. sajandil loodud viiulid on niivõrd prestiižsed, et mingi valdkonna absoluutsele tippsaavutusele poogitakse veel tänaselgi päeval külge nimetus "oma ala Stradivarius". Säilinud 500 pilli ümbritseb müütiline aura. Aastate jooksul on Stradivariuseid koheldud kui jumalikke instrumente, kuigi mitmed pimetestid on tõestanud, et ei kontserdipublik ega muusikud ise ei tee Stradivariustel ning uutel viiulitel erilist vahet. See ei olegi muidugi tähtis - viiulite kuulsus on muusikamaailma piirid ületanud, neid teavad ka inimesed, kes pole Stradivariuseid oma silmaga kunagi näinud ega nende kõla kuulnud.
Suurel jalgpallilinnal Lissabonil on vastu panna omad maagilised viiulid ning vaatamata sellele, et nende mängu kõla on nüüdseks pea kõigi mälust ununenud, on legendid Portugali pealinna rohelises pooles jätkuvalt au sees. Sportingu poolehoidjad võivad soovi korral Internetist kerge vaevaga vaadata videosid roheliste triipudega särgis Cristiano Ronaldost ning Luis Figost, kuid Os Cinco Violinost, Viiest Viiulist, on kõigi jaoks vabalt leitavad vaid mõned üksikud videoklipid. Kõikidest legendaarsetest ründeliinidest on 1940. ja 1950. aastatel Portugali kaitsjaid öösiti hirmuhigis üleval hoidnud Viis Viiulit meie jaoks ehk kõige kättesaamatumaks ja müütilisemaks. Kaasviiuleid dirigeeris virtuoos, kelle toonast mõju on tänapäeval raske hoomata.
Lõuna-Angolas portugallastest vanematele sündinud Fernando Peyroteo ei meenutanud välimuselt tavalist jalgpallurit. Nooruses liigse kehakaaluga võidelnud ründaja oli Portugali mängijatele ebatavapäraselt kõrgekasvuline ja ülimalt tugeva kehaehitusega, kuid tema hiilgav väravavaist kerkis Luandas juba varakult esile. Nii reisiski 19-aastane noormees 1937. aastal professionaalse karjääri algatamise lootuses Lissaboni, kus ta sõlmis lepingu Sportinguga. Klubi ungarlasest peatreener Jozsef Szabo, kes oli Portugalis üks esimesi (võrdlemisi) tänapäevaste treeningmeetodite kasutajaid, pani koguka noormehe koheselt erirežiimile.
Kui ülejäänud meeskond tegi trenni kahel korral nädalas, tulid Szabo ja tema abilised Peyroteoga väljakule neljal päeval seitsmest ning see sai koheselt tasustatud mehe esimeses ametlikus kohtumises, kui ta lõi igipõlise linnarivaali Benfica võrku kaks väravat. Vaatamata algsetele muredele, kohanes Peyroteo kiirelt ning Sportingu juhtkond taipas, et noormehe näol oli nende ridades tõeline supertalent. Hooaja teises pooles 20. sünnipäeva tähistanud Peyroteo lõi oma esimesel hooajal Sportingu eest 30 matšiga 57 väravat. Ühe linnalegendi alusel tahtsid kõik vastasmeeskonna mängijad enne kohtumise algust Peyroteoga kätt suruda, et näha, kas Sporting on rohe-valgesse särki ikka lihast ja luust inimese pannud… Ilmselt oli see ka mõistetav, sest näiteks Lecat kostitas mees 1942. aastal üheksa väravaga, Academica võrku lõi mees 25 minutiga viis väravat. Peyroteo oli püüdmatu.
Jalgpalliajakirjaniku Tavares da Silva poolt nime saanud ründeliini kuulusid veel Jesus Correia, Albano Pereira, Manuel Vasques Soerio ning Jose Travassos, kuid vanusevahe (kui Peyroteo tegi SCP eest oma debüüdi, olid Vasquez ja Travassos 11-aastased) tõttu mängisid Viiulid täisrivistuses koos vaid vahemikus 1946-1949. Neil kolmel hooajal lõi kvintett aga 56 mänguga uskumatuna näivad 215 väravat, hooajal 1946/47 jäi 19 liigamängus Peyroteo arvele 42 tabamust. Kokku lõi juba 31-aastasena karjääri lõpetanud Peyroteo Sportingu eest 334 mänguga 544 väravat - keskmiselt 1,62 tabamust mängu kohta. Selliste numbriteni pole jalgpalliajaloos jõudnud mitte ükski teine mängija.
Loomulikult olid toona teised ajad, teised võimalused ja vahendid. Vahe tugevamate ja nõrgemate meeskondade vahel oli Tejo-laiune, kuid Os Cinco Violinos on ilma mingi kahtluseta üks muljetavaldavamaid, kui mitte kõige muljetavaldavam edurivi jalgpalliajaloos. Kahju on sellest, et nende kõrghetkedest on säilinud vähe videomaterjali, kuid ka sellest, et Viiulite aegadel ei eksisteerinud sotsiaalmeediat - kirjapandule tuginedes oleks neid kahtlemata olnud huvitav jälgida.
Albano ei hiilanud pikkusega ning oli tavaliselt väljakul viibinud 22 mehest kõige lühem, kuid see-eest oli ta hea huumorisoonega ja alati positiivne. Pärast oma vihmast debüütmängu Portugali koondise eest sõnas ta: "Vihma kallas nii kõvasti, et ma jäin vist veel viis sentimeetrit lühemaks..." Travassos ja Vasques olid parimad sõbrad, kes tegid Sportingu eest koos oma debüüdi ning jätsid jalgpalliga 13 aastat hiljem ühiselt hüvasti; Jesus Correia hüüdnimi oli Dois Amores ("Kaks Armastust"), sest lisaks jalgpallile tegeles mees igapäevaselt ka rulluisuhokiga ning tõi mitmeid selles spordialas kasutusel olnud tehnilisi elemente, nagu palliga pöördeid ja kiireid petteid, üle jalgpallimurule.
SCP eest lõi Correia 157 mänguga 126 väravat ning lõpetas 28-aastasena jalgpallurikarjääri, et oma tõelisele kirele ruumi teha - ning tuli rulluisuhokis kuuel korral maailmameistriks. Viie peale kokku üle 800 värava löönud Os Cinco Violinos on ära teeninud kõrge koha jalgpalliajaloo autahvlil - lisaks nende uskumatutele saavutustele on säilinud kvintetti ümbritsev müstiline saladusloor, mis nende legendi veelgi kõlavamaks muudab.
Benfica Mosambiigi ründaja
Antonio Salazar on Euroopa koolide ajalooõpikutes jäänud nimeks, mis leiab tihti mainimist vaid ääremärkusena. Temast ei räägita samas kontekstis Adolf Hitleri, Benito Mussolini ega Fransisco Francoga, ometi valitses Salazar Portugali oma äranägemise järgi pea 40 aastat. Salazari toetajad kaitsevad meest peamiselt sellega, et Esimese maailmasõja poliitilisest kaosest õppust võtnud mees suutis Portugali Teisest maailmasõjast eemal hoida. Tema kriitikud, keda on Portugali nooremate põlvkondade seas oluliselt rohkem, heidavad Salazarile aga ette, et tema valitsusajal jäi Portugal ülejäänud Euroopast aastakümneid maha ning mitmed riiki tänaselgi päeval kimbutavad sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid said alguse tema otsuste tõttu.
Salazar tõusis Portugali peaministriks 1932. aastal ning pani aluse Estado Novo'le ("Uuele Riigile"), mille üheks kampaanialauseks sai Fado, Fatima e Futbol. Fado on muusikaliik, mis paneb saudade-tunded helidesse, ning Fatima oli kohaks, kus väidetavalt ilmutas end kolmele lapsele Neitsi Maarja. Need kolm F-i tegid Portugalist isoleeritud riigi, kus katoliiklikul kirikul oli suurem sõnaõigus kui riigikoolidel ning kus oli jalgpalli toel võimalik oma poliitilist võimu suurendada. Salazari jaoks oli jalgpall Portugali rahvuslikuks uhkuseks ning seetõttu leidsid riigi kaks suurimat klubi Sporting ja Benfica vaheldumisi ka tema toetuse. Salazar rahastas oma tegevusi suurel määral Portugali ülemerekolooniate arvelt ja kuigi Aafrika riikide ekspluateerimine on muidugi keerulisem teema, mis nelja lehekülje peale ära ei mahu, peab Lissabon lisaks Peyroteole olema Mustale Mandrile tänulik veel ühe Pärli eest.
Pärast seda, kui Benfica tütarklubi Grupo Desportivo ei andnud Mosambiigis talle isegi võimalust katsetel osaleda, otsustas nooruk mängima hakata Sportingu tütarklubi SCLM-i eest ning jättis vastasmängijad ja pealtvaatajad ammulisui juba 17-aastasena. Ta oli plahvatuslik ja nii tehniline, kui 1960. aastate alguse tingimustes võimalik oli, kuid samas tagasihoidlik ja alandlik – omadused, mis ei ole valvsatele silmadele iialgi märkamatuks jäänud.
Jutud talendikast Mosambiigi ründajast olid Lissabonis levinud juba pikemat aega, mistõttu oodati tema saabumist linnas pikisilmi. Esmamulje ei petnud lootusi. Kui Eusebio oli lõpetanud oma esimese trenni Benfica kuulsas punases särgis, ütles meeskonna toonane keskkaitsja Germano klubi ründajatele: "Minuga on kõik hästi, sest ma olen kaitsja. Teie peate aga valmis olema, sest üks teist jääb päevapealt oma kohast ilma." "Kui see pean olema mina, olen selleks valmis, aga keegi lihtsalt peab pingile jääma, et ta mängida saaks," sõnas Benfica kapten Jose Aguas sama päeva õhtul Lissaboni reporteritele. "See on kuld, kuld!" hüüdis klubi toonane peatreener Bela Guttmann oma abitreenerile Fernando Caiadole.
Imelaps Eusebio üleminek Benficasse oli seiklus moel, mis oli võimalik vaid tolleaegses jalgpallimaailmas. Sportingu tütarklubi eest mängides jäi tulevane Portugali ründestaar silma brasiillasest treenerile Jose Carlos Bauerile, kes oli oma Portugali klubiga Ferroviaria Mosambiigis turneel. Bauer teadis, et Eusebio ostmiseks vaja minevat raha ei saa ta iial kokku, kuid veidi hiljem kohtus brasiillane ühes Lissaboni juuksurisalongis Guttmanniga, mehega, kes oli olnud Baueri peatreeneriks Sao Paulos. Arusaadavatel põhjustel nappis skautidel võimalusi mängijate oskuste jäädvustamiseks, mistõttu pidid klubid otsuste tegemisel lähtuma suusõnalistest raportitest - ning Bauer suutis Guttmanni veenda Mosambiiki reisima. Ainsaks probleemiks oli see, et Eusebio mängis klubi eest, mille pallurid liitusid Portugali kolides Benfica suurima rivaaliga.
Guttmann teadis, et võti Eusebio ülemeelitamiseks peitus tema perekonnas ja nii käiski ungarlane Eusebio ema Dona Elisa jutul. Üheskoos allkirjastati 1960. aasta detsembris leping, mille alusel võis Eusebio professionaalsel tasemel esindada vaid Benficat. Aguias'e juhtkond oli kindel, et Sporting või keegi teine (Eusebio sõnul üritas Torino Juventus teda palgata juba 15-aastasena) saab üleminekule jälile ning seetõttu kasutati kõigis dokumentides Eusebio nime asemel aliast Ruth Malosso.
Eusebio - Ruth Malosso - lendas Portugali, kuid pidi 12 päeva veetma riigi lõunarannikul, sest Benfica ametnikud kartsid võimalikku inimröövi… olid teistsugused ajad. UEFA reeglite ning Sportingu algatatud veniva kohtuprotsessi tõttu sai Benfica Eusebio oma ridadesse ametlikult registreerida alles viis kuud hiljem, seega oldi Lissabonis noore ründaja võimetest teadlikud, kuid väljaspool Portugali pealinna veel mitte. See muutus 1961. aasta mais, kui Eusebio alustas oma teist ametlikku mängu Benfica eest vahetusmeeste pingilt.
Pele poolt dirigeeritud Brasiilia gigant Santos juhtis Pariisis toimunud rahvusvahelisel turneel poolajaks juba 4:0 ning muutusi näha soovinud Guttmann tõi Eusebio viimaks väljakule. Järgnenud 45 minutit nõelus üksik punane särk Santose kuulsate valgete vahel kirurgilise täpsusega, kontrollides palli nii, nagu vanale Parc des Princes’ile kogunenud inimesed oleks oodanud Pelelt. Eusebio lõi kolm väravat ja teenis penalti, mida ei realiseeritud, ning kuigi Benfica kaotas matši 3:6, ei rääkinud Euroopa jalgpallireporterid järgmisel päeval mitte brasiillaste meisterlikkusest, vaid 18-aastasest Mosambiigi poisist, kes võlus tunnistajaid iga oma puutega. O Rei, "Kuningas", oli kroonitud.
Guttmanni needus
Eusebio ja Benfica valitsesid 1960. aastate lõpus ning 1970. aastate alguses Portugali jalgpallimaastikku kindlakäeliselt. Portugali koondise eest 41 väravat löönud Must Pärl juhtis Benfica 11 meistritiitlini ning viie karikavõiduni, kuid Euroopas on tänase päevani suudetud triumfeerida vaid kahel korral - aastatel 1961 ning 1962. Benfica hilisem ebaõnn eurosarjades on Portugalis saavutanud müütilise kuulsuse, sest nii mõnegi arvates on mängus üleloomulikud jõud.
Enne 1990. aasta Euroopa karika finaali AC Milani ja Benfica vahel käis Eusebio Viinis Bela Guttmanni haual ning palus oma endist treenerit, et too Benficalt needuse tõstaks. Mida iganes Eusebio ungarlasega omavahel ka ei rääkinud, kasu see endaga kaasa ei toonud. Mõni tund hiljem oli Eusebio tunnistajaks Milani 1:0 võidule.
Pärast Eusebio avastamist ja 1962. aasta Euroopa karika võitmist küsis Guttmann klubi tähtsamatelt ninadelt palgatõusu või suurt ühekordset rahalist boonust. 1929. aastal Wall Streeti krahhi tõttu pea kõik oma perekonna säästud kaotanud Guttmanni jaoks oli majanduslik kindlustatus hilisemas elus ülimalt tähtsal kohal ning kui Benfica juhtkond talle selgitas, et leping on leping, mida peaksid mõlemad osapooled ühiselt täitma, otsustas Guttmann minutipealt ameti maha panna.
Lahkudes tõi ta kuuldavale sajatuse, mis hõljub Estadio da Luzi kohal veel tänaselgi päeval: "Benfica ei tule Euroopa meistriks järgmised sada aastat ja ükski Portugali klubi ei suuda seda teha kahel korral järjest!" Needuse teise poole murdis Porto triumf Meistrite liigas 2004. aastal, kuid Benfica on pärast 1962. aastat kaotanud juba kaheksas Euroopa finaalis. See võib tunduda naiivne ja isegi tobe, aga Bela Guttmanni needus on Lissabonis ehtne ja käegakatsutav, sest folkloor, legendid ja müüdid, ebausk ja pime õnn on selle linna lahutamatuteks osadeks.
Selle aasta 13. mai oli Lissaboni ning kogu Portugali jaoks… omapäraseks päevaks. Antonio Salazari kunagised kolm F-i - Fado, Fatima e Futebol - ühinesid tollel laupäeva õhtul viisil, mis oli veidi nostalgiline ning nukker, kuid samas tuleviku suhtes üdini optimistlik – ja teistmoodi ei kujutaks seda Portugalis ettegi. Kõigepealt kuulutas nädalavahetuseks Portugali lennanud paavst Fransiscus täpselt sada aastat tagasi Fatimas Neitsi Maarja ilmutust näinud lapsed pühakuteks, hiljem tuli Benfica klubi ajaloos esmakordselt neljandat korda järjest riigi meistriks ning õhtule pani punkti Lissabonis sirgunud Salvador Sobral, kelle melanhoolne laul Amar Pelos Dois võitis Eurovisiooni lauluvõistluse.
Et kõik need sündmused samale päeval sattusid, on huvitav juhus, kuid pidutsemise puhkehetkedel jõudsid nii mõnedki lissabonlased saudade-mõtteid mõlgutada. Benfica poolehoidjad loodavad, et see oli märk needuse lõppemisest ning sellest, et kodumaal võitmatu Benfica suudab vormi nüüd ka Euroopa väljakutel maksma panna. Sportingu fännide jaoks oli see märk sellest, et ehk sirgub nende maailmakuulsast akadeemiast peatselt uus Peyroteo, uus Figo, uus Ronaldo, kes aitab klubil taas kinnitada koha Portugali absoluutses tipus. Belenensese jaoks pole viimastel aastatel palju rõõmustada olnud ning nemadki loodavad üleloomulikule abile. Kui needused on tõelised, miks peaks 13. mail toimunu olema vaid kokkusattumus?
Samast seeriast "Ühe linna lugu" on varem ilmunud Milano, Buenos Aires ning Hamburg.
