Ühe linna lugu: Milano. Igaveses muutuses (2)
Rahvaarvult Itaalia suuruselt teine linn Milano on riigi värav Euroopasse. Ajaloolise majandus-, kultuuri- ja moepealinnana pole imestada, et jalgpallihullus riigis on just sealt pärit kaks võimsat hiidu, kes aastate jooksul maailmale lugematul arvul meeldejäävaid meeskondi, mängijaid ning esitusi pakkunud on.
Monumentale nime kandvast metroopeatusest vagunisse sisenedes võib kergendatult hingata, sest suurem osa reisijaid on eelmises peatuses maha läinud. Võrreldes rahvarikaste esimese, teise ja kolmanda metrooliiniga ei sõida teisele poole Garibaldit selle, vaid aasta tagasi avatud viienda liiniga just eriti palju inimesi. Seda enam paistan suurt kaamerakotti ning kolmjalga kandes üksikute reisijate hulgast välja ning äratan tähelepanu – ilmselge turist omas mahlas, kellel saab lillal liinil lääne poole sõites olla vaid üks eesmärk.
"Kas lähete San Sirole?" Tunnistan vastaspingil istuvale härrasmehele, et nii tõesti on. "Kui te seal varem käinud ei ole," – raputan pead – "tuleb teil maha minna üks peatus enne San Siro staadionit, hipodroomil. Kõndige mööda Via Rospigliosit; usaldage mind." Veidi kõhklevana soostun ja asun mööda seinaga ääristatud tänavat kõndima sinnapoole, kus tean maailmakuulsat staadioni asuvat. Via Rospigliosil käivad ehitustööd ning alleel olevate puude kaitseks on püstitatud kõrged, eesootava nägemist takistavad seinad, kuid värvikas ja enamjaolt trükimusta mitte kannatav graffiti annab tunnistust, et enam pole palju jäänud. Ootamatult, ette hoiatamata ilmub nähtavale kõrge betoontorn ikoonilise punase kandetalaga.
Mõlemale linna suurklubile - AC Milanile ja Internazionalele - koduks olev San Siro on massiivne ja aukartustäratav, näide disainist, mis on mõeldud pahviks lööma ja intimideerima. See mõjub. Staadion kerkib samanimelises linnaosas teiste hoonete kõrval esile nii, nagu teeks seda hiigelsuur kosmoselaev. Väline võimsus peidab aga nukrat sisu. Hooajal 2008-09 oli Milani kodumängudel keskmine publikuarv napilt alla 60 000, Interil 55 000. Seejärel on staadionil käijate arv jõudsalt langenud. Madalpunkt saavutati üle-eelmisel hooajal, kui mõlema klubi mänge käis vaatamas 36 000 inimest. Vähesem rahvahulk Milano klubide mängudel on peegelpilt üldiselt Itaalia jalgpallis valitsevast – 20 aasta jooksul on pealtvaatajate arv langenud kolmandiku võrra.
Ruumi kokku hoidev seletus on see, et inimesed ei taha enam staadionitel käia. Itaalia jalgpallisõbrad eelistavad mänge jälgida koos sõpradega baaris või perekonnaga televiisori ees. Jalgpalli vaatamine mugavas ja turvalises kodus on Itaalia jalgpalli samasuguseks lahutamatuks osaks nagu on superfännid ultrad. Nende 20 aasta jooksul on maailm hoomamatult palju edasi liikunud, staadionid aga jäänud samaks ning ajahambalt üha valusamalt pureda saanud. Aeguvad kolossid ei hiilga turvalisusega ning neil istumiseks küsitud piletihinnad on paljudele liiast.
On omamoodi proosaline, et ka Milani ja Interi ühises muuseumis uhkele kohale seatud staadionimakett näeb lähemal vaatlusel välja, nagu see oleks ehitatud tikkudest ning vähimgi puudutus võiks selle ümber lükata. See on küll piltlikult öeldud, sest San Siro on vananevatest hiiglastest ehk ilmselt parimas seisukorras, kuid numbrid räägivad siiski oma keelt - 17 Serie A-s sellel hooajal kasutusel olevast staadionist on kaheksa ehitatud enne teist maailmasõda ning vaid kaks viimase 40 aasta jooksul.
Nerazzurri (itaallaste ja šveitslaste loodud Internazionale) ja Rossoneri (kahe inglase poolt loodud ning seetõttu ka ingliskeelse nimekuju säilitanud Milan) on nagu poolvennad, kes jagavad ühte narivoodit ning ei suuda otsustada, kumb peaks ülemisele asemele kuuluma. 2015. aasta juulis tundus, et vennad kolivad viimaks lahku. Milan jõudis kokkuleppele Fondazione Fiera Milanoga ning pälvis õiguse linna loodeosas asuvasse Portellosse uus, 48 000 inimest mahutav ultramodernne staadion. Lootused uuest ja omanäolisest algusest ei kestnud aga kaua.
Augustis asusid klubi ja FFM avalikku sõnasõtta selle üle, kes tegelikult maaostu kinni maksma peaks ja nii teatas Milani vastuoluline omanik Silvio Berlusconi, et on plaani tagasi võtnud ja Milan jääb San Sirole. Plaani üks algatajatest oli Berlusconi tütar Barbara, kelle õigustele tema enda isa veto pani. Ka Internazionale ei taha San Sirolt, nende jaoks Giuseppe Meazzalt, lahkuda. Klubi indoneeslasest omanik Erick Thohir käis välja idee, et staadioni renoveerimiseks võiks kahe peale kulutada 300 miljonit eurot, mille peale Berlusconi tõdes, et selle raha eest võiksid mõlemad sealt ära kolida. San Siro on inimeste kollektiivsesse teadvusesse sööbinud sama tähtsana, kui Internazionale ja AC Milan ise. See on legendide sünnipaik.
Teine maailmasõda oli Milano kui ühe enim kannatanud Itaalia linna jaoks katastroofiline. Liitlasvägede vaippommitamise tagajärjel jäi koduta vähemalt 400 000 inimest, sõja jooksul hävis nii palju hooneid, et nende rusudest ehitati linna Monte Stella mägi. Eriti said kannatada linna südames asuvad kultuuriväärtused nagu Duomo katedraal, La Scala ooperimaja ning Vittorio Emanuele Galerii. Üle noatera pääses kurvast saatusest ilmselt kuulsaim Milano kunstiteos, Santa Maria delle Grazie kirikus asuv Leonardo da Vinci "Viimane õhtusöömaaeg". Kuigi kirik hävis 1943. aasta pommitamistes peaaegu täielikult, olid ametnikud seinamaali juba paar aastat varem liivakottide ja muude ehitusmaterjalidega kinni katnud ja nii selle päästnud. Vahetult pärast sõda hakati Itaaliat taas üles ehitama ning Marshalli plaani abiga sai tõelisuseks Itaalia majandusime – sõjale järgnenud buumiaastad, mil Itaalia muutus vaesest lõunariigist võimsaks tööstusjõuks.
Vahemikus 1951-1961 kolis Milanosse 300 000 tööotsinguil inimest, järgmisel, 1962. aastal saabus linna 105 000 immigranti. Ime kõrghetk oli aastatel 1958-1963. Hästi demonstreerib tolleagset Milano elu kuulsa Itaalia lavastaja ning filmirežissööri Luchino Visconti meistriteos "Rocco ja tema vennad", milles vaene Lõuna-Itaalia (mezzogiorno) perekond kolib parema elu nimel Milanosse, kuid ei suuda turbulentses ja muutuste keerises olevas ühiskonnas oma kohta leida. Visconti sõnul filmis ta linateose mustvalgena, sest just nii nägi igapäevaselt muutuv Milano välja tavalisele Lõunast tulnud perekonnale, mille liikmed tõusid tööle minekuks üles juba enne päikesetõusu ja jõudsid koju vaid mõned tunnid enne keskööd. Oma koha eest tuli võidelda hambad ristis. See oli aeg muutusteks, raskeks tööks ning oma teeraja loomiseks. Tolleaegne Internazionale meeskond on kõige selle võimsaks kehastajaks.
Helenio Herrera kaks esimest hooaega Interi peatreeneritoolil ei möödunud kiidulaulude kõlades. Kahel eelneval aastal Barcelonaga La Liga tiitli võitnud argentiinlane saabus Milanosse suurte ootuste saatel ning arvestades klubi presidendi Angelo Moratti poolt talle makstud palgasummat, polnud seal ka midagi imestada. Herrera võttis Barcelonast kaasa armastuse ründava ning elegantse mängustiili vastu ja üritas selle ka Interis tööle panna, aga see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. 1961. aasta kevadel tuli meistriks Torino Juventus ning Inter jäi Milani selja taga kolmandaks, järgmisel hooajal napsas tiitli Milan, kelle peatreener Nereo Rocco kasutas kaitsest lähtuvat taktikat.
Pärast kahte ebaõnnestunud aastat kõikuma hakanud töökoha säilitamiseks otsustas ka Herrera Interi süsteemi muuta ja liigutas Armando Pichhi väljakul kahese kaitseliini taga olevasse vabasse rolli. Sündis (kuri)kuulus Interi catenaccio – variatsioon Rocco taktikast ning 1930. aastatel Šveitsis juhendanud austerlase Karl Rappani verrou'st ehk riivist. Tugevad kaitseliinid aitasid Milano klubidel 1960. aastaid domineerida. Inter võitis kümnendi jooksul kolm ja Milan kaks Serie A tiitlit ning Inter kaks ja Milan ühe Euroopa karika, samuti kuulusid Milani ja Interi mängijad Ballon d’Ori valimistel tihti esikolmikusse. Herrera ja Inter olid aga palju enamat kui see nüüdseks põlu alla langenud taktikatermin.
"Kui Herrera Itaaliasse tuli, ei teadnud keegi treenerite nimesid," sõnas tolleaegse Interi mängujuht Sandro Mazzola (Superga lennukatastroofis hukkunud Valentino Mazzola poeg) UEFA kodulehele. "Treenerid ei huvitanud kedagi. Nad ei avaldanud ajakirjanduses arvamust, nad töötasid ainult riietusruumis ja väljakul. Helenio muutis kõike." Ajal, mil Milanot aitasid üles ehitada immigrandid, kes töötasid pikki päevi ja vahel ka öid, sobis Herrera neile eeskujuks kui rusikas silmaauku. Kaasaegsete sõnul oli Herrera aktsent väga tugev ning tal oli Itaalias algselt väga raske sisse elada. Selle kompenseerimiseks nägi argentiinlane taktika ja uute treeningmeetodite väljatöötamisel kannatlikult vaeva. "Keegi ütles mulle kunagi, et ma töötan 30 tundi päevas – see oli suurim kompliment, mis mulle iial tehtud," tõdes Herrera elu viimastel aastatel jalgpalliajaloolasele Jonathan Wilsonile. Alles Herrera käe all sai Interist selle sõna tänapäevases mõistes tõeliselt professionaalne jalgpalliklubi.
Interi bossina korraldas Herrera treeninglaagreid, mille jaoks broneeriti korraga terve hotell. Sellisel juhul ei pidanud mängijad päevade jooksul nägema ühtegi kõrvalist isikut ja said pühenduda oma keskendumisvõime arendamisele; perekonnad ja sõbrad asendusid massööride ja jõutreeneritega. Herrera tunnistas hiljem, et sai idee ühest raamatust, milles arutleti 16. sajandist pärit spirituaalsete harjutuste üle. Laagrid olid kõike muud kui kerged. Ühes sellises jäid paar aastat varem Ballon d’Ori võitnud hispaanlane Luis Suarez ja vasakäär Mario Corso kurnaval maastikujooksul teistest maha ning jõudsid kokkulepitud finišikohta meeskonnakaaslastest mitu minutit hiljem. Seal ilmnes, et Herrera ja ülejäänud võistkond olid bussiga minema sõitnud ning Suarezil ja Corsol ei jäänud muud üle, kui kümnekilomeetrine teekond tagasi hotelli jalgsi ette võtta.
Herrera oli ekstsentriline perfektsionist, iga hinna eest võitja ja innovaator, mees, kellest pärast keerulisi algusaastaid sai Itaalias sama tuntud nimi kui mängijatest, keda ta juhendas. Oleks patt väita, et tänapäeval materdatud catenaccio oli vaid kaitses istuv ja pikkadele pallidele keskenduv taktika. Herrera käe all sai vasakkaitsjast Giacinto Facchettist vastasmeeskonna kolleegide hirm, lüües hooajal 1965-66 Serie A-s kümme väravat. Kogu karjääri jooksul sai Facchetti Interi eest jala valgeks 75 mängus. "Meie keskkaitsjad Picchi ja Guarneri võisid San Sirol 60 minutit tribüünidele vaadata ja otsida, millise tütarlapse nad õhtul välja viivad," ei nõustu Herrera süsteemi laitmisega ka Mazzola. "Vastased mängisid ainult oma väljakupoolel. välismängudel püsisime rohkem taga, kus tundsime ennast kindlamana."
1967. aastaks olid Milano buumiaastad selja taga ning siseneti ebakindlasse ajastusse, mida jäid saatma terroriaktid ja tööliste streigid. Ühes Milano imega lõppes ka Interi ime. Inter kaotas 1967. aastal hooaja kaks viimast mängu, mis maksid neile nii Serie A kui Euroopa karika trofeed. Herrera lahkus klubist legendina, kes kirjutas ennast Itaalia jalgpalliajalukku vastuolulise, kuid kahtlemata väga olulise tegelasena. Iialgi konfliktidest hoidumata avaldas Herrera oma memuaarid, kirjutades sisekaanel: "See on Herrera, kurat ise! Nüüd kirjutab ta memuaare! Tulgu Jumal meile appi! Nagu poleks ta juba piisavalt kära teinud!"
"Sacchi? Ma ei tea temast midagi. Aga teie?" 22-aastane Marco van Basten oli 1987. aastaks ründaja rolli samamoodi ümber leiutanud, nagu kümme aastat hiljem tegi seda aasta nooremana Interiga liitunud Ronaldo. Van Basten tahtis lapsena saada hoopis võimlejaks ning tema mängustiili jälgides võib öelda, et see mõte ei kadunud hollandlase alateadvusest ka täiskasvanueas. Vaatamata pikale kasvule (188 sentimeetrit) oli ta graatsiline ja elegantne, võimelisena korda saatma uskumatuid akrobaatilisi vägitegusid, mis andsid talle hüüdnime Utrechti Luik. Van Basten tuli palli saamise eesmärgil tihti sügavale keskväljale ja tema tulemuslik (kahel viimasel hooajal Amsterdami Ajaxis 53 liigamänguga 68 väravat) koostöö Ajaxi ääremängijatega kindlustas talle ülemineku AC Milani. Van Basten oli Euroopas 1987. aasta suveks juba tuntud nimi, aga keegi ei pannud talle pahaks, et ta ei teadnud, kes on Arrigo Sacchi.
Van Bastenist veidi hiljem saabus Milani ka teine hollandlane Ruud Gullit. Ka tema oli juba maailmakuulus mängija ning oli selge, et Berlusconi taktikepi all sündinud kaks suurt üleminekut on vaid kõige algus. Kunagise legendaarse ründeliini Gre-No-Li kolmas rootslane, neljal viimasel hooajal Milani peatreeneriks olnud Nils Liedholm oli juba klubist lahkunud ning nüüd olid kõigi pilgud Itaalias pööratud aasta varem suure hurraaga klubi omanikuks saanud (kuulsal tseremoonial laskus mees San Siro väljakule helikopterist) Berlusconile – kellest saab Milani uus juhendaja? Van Basteni küsimus ajakirjanikele oli siiras ja sellel oli ka tõepõhi all. Mitmed meediaväljaanded olid Arrigo Sacchi tunnistanud Signore Nessunoks – härra tundmatuks, mistõttu oli tema nimetamine uueks Milani peatreeneriks kui välk selgest taevast.
Aasta varem Parma Serie B-sse viinud 41-aastane Sacchi polnud varem kõrgliigamänguga kokku puutunud ning mis veelgi enam, isegi mitte professionaalsel tasemel mänginud. Ühtäkki oli ta aga ühe jalgpallimaailmas enim meediakära tekitava võistkonna juhendaja. Kahtlejaid oli enesestmõistetavalt palju, kuid Sacchil oli neile ühel oma varastest pressikonverentsidest vastus: "Selleks, et olla hea ratsutaja, ei pea eelmises elus olema olnud hobune". Koheselt oli selge, et Sacchi ei ole suu peale kukkunud ja ilmselgelt polnud seda ka Gullit, kes reporteri küsimusele, "mis juhtub, kui (muutuste keerises olev) Milan Euroopasse ei pääse?" vastas stoilise rahuga: "kui mu emal oleks ****, oleks ta mu isa."
See oli vürtsikas kokteil juba enne selle segama hakkamist. Kaks maailmatasemel uut mängijat, ettearvamatu Berlusconi ja laiemale avalikkusele tundmatu peatreener, kes ammutas üheaegselt inspiratsiooni nii hollandlaste Totaalsest Jalgpallist kui catenacciost (Serie B-sse tõustes lasi Parma endale 34 mänguga lüüa vaid 14 väravat). Ka mängijad polnud Sacchis algselt kindlad ja nende ümberveenmiseks lõi kindla käega mees treeningväljakul meeskonnavaimu tähtsuse tõestamiseks harjutuse, milles kümnele ründemängijale anti 15 minutit, et väravavahi ja nelja kaitsja vastu skoori teha. Juhul, kui pall sattus kaitsjate valdusesse, pidid ründajad uuesti poolelt väljakult alustama. Ründajad eesotsas Van Basteni ja Gullitiga ei löönud ühtegi väravat.
1980. aastate lõpus ja järgmise kümnendi alguses oli Itaalia jalgpallimaailma kuningriik ning Milan selle kroonprints. Sacchi juhitud Milan triumfeeris koduliigas kohe esimesel hooajal, järgmisel aastal lisandus meeskonda kolmaski hollandlane - Frank Rijkaard - ning võidutseti ka Euroopa karika finaalis. See Milani meeskond on kahtlemata üks kõigi aegade parimatest. Lisaks kolmele hollandlasele, kes moodustasid 1988. aasta Ballon d'Ori valimisel esikolmiku (saavutus, mida kordasid 22 aastat hiljem Lionel Messi, Andres Iniesta ja Xavi), kuulusid meeskonda ka keskväljal mänginud Carlo Ancelotti, kiire ja tehniline Roberto Donadoni ja kaitseliini tugitala, üks Itaalia kõigi aegade parimatest mängijatest, Franco Baresi. Baresi kõrval mängis keskkaitses Alessandro Costacurta, paremkaitsja kohal oli Mauro Tassotti ning vasakkaitses noor Paolo Maldini. Kaitsenelik mängis Milanis nelja peale kokku 82 hooaega, nelja peale kokku mängiti 2867 ametlikku mängu. Need numbrid on hoomamatud ja ebareaalsena tunduvad.
Need olid võimsad aastad, mil Milano punamust meeskond mängis jalgpalli hollandi ning sinimust meeskond saksa aktsendiga. Milani kolmele hollandlasele oli Interil vastu panna kolm sakslast - Lothar Mätthäus, Andreas Brehme ning Jürgen Klinsmann ja nad suutsid Serie A-s triumfeerida aasta pärast Sacchit. Inter näitas häid tulemusi, kuid maailma tähelepanu oli pööratud vaid Milanile. Kui Milan alistas Euroopa karika finaalis Bukaresti Steaua, tegid nad seda võimsalt. Rumeenia klubi rünnati niivõrd suure näljaga, et lõppskoori 4:0 asemel võinuks tablool ilutseda ka kahekohalised numbrid. "Jalgpall ei saa enam iial olla samasugune," teatas Prantsusmaa spordileht L'Equipe järgmise päeva hommikul.
Van Basten oli selle erakordse võistkonna käilakuju. Milanis mängides oli hollandlane kahel hooajal Serie A parim väravakütt, kolmel korral võitis ta Ballon d'Ori auhinna ja 1992. aastal nimetati ta ka FIFA aasta mängijaks. Kahjuks jäi see ka van Basteni viimaseks suureks auhinnaks. Van Basten oli omamoodi piinatud geenius, kes oli omaenda heaolu jaoks liialt suur mängija. Kaitsemängijatest mööda tantsisklemine lõppes hollandlase jaoks tihti jõhkra mahatõmbamisega ning tema pahkluud ei pidanud sel ajal vilemeeste poolt rakendatud üsna leebele suhtumisele vastu. Van Basten oli sunnitud läbima mitu operatsiooni ning jättis 1993-94 ja 1994-95 hooajad vahele, lootuses, et ta saab taas väljakutele astuda. Nii paraku ei läinud. Van Basteni viimasel, poolikul, hooajal lõi 29-aastane hollandlane 22 mänguga 20 väravat.
Milani punased triibud ei varja veritsemist, Interi sinised triibud ei kata sinikaid. Milano klubid elavad praegu üle karmimaid aegu, kui nad harjunud on. Viimasel viiel aastal on liigat domineerinud Juventus ning võib üsna kindlalt väita, et käesolev hooaeg on kuuendaks järjestikuseks, mil kumbki Milano meeskond pole koduliigas triumfeerinud. Viimati juhtus midagi sellist kolm kümnendit tagasi, kui Interi 1980. aasta võidule järgnes Milani triumf alles 1988. aastal. Kuulsusrikaste klubide uus tulemine võib teoks saada idamaise abi näol. Möödunud aasta juunis maksis hiinlaste Suning Group Interi enamusosa eest ligi 270 miljonit eurot, ka Berlusconi on soostunud Milani hiinlastele müüma ja see tehing peaks kõigi eelduste kohaselt läbi minema käesoleva aasta märtsis. Vähemalt üks klubi legendidest on sellise väljavaate osas aga skeptiline.
"Ma ei suuda mõelda Interist ja Milanist kui hiinlaste omanduses olevatest klubidest," tunnistas Marco van Basten nädalapäevad tagasi väljaandele Gazzetta dello Sport. "Kaks niivõrd ajaloolist klubi peavad jääma itaallaslikuks. Küsimus pole vaid ajaloos, see on kires, mis on hindamatu väärtusega. Mulle ei meeldi mõte hiinapärasest Milanist. Viga on liigses rahale mõtlemises. Mõeldakse televisioonikompaniidele ning unustatakse fännid, mõeldakse tänasele ning unustatakse eilne. Pole mingi ime, et Itaalia jalgpall on tagaajaja rolli jäänud."
Milano jalgpallisõbrad on murelikud nii oleviku kui tuleviku pärast. Ei tasu aga unustada, et tegemist on linnaga, mis on ennast ajaloo jooksul mitu korda üles ehitanud, ümbermõtestanud, taasavastanud. See on suurte muutuste, innovatsiooni ning kultuuri kodulinn, Itaalia värav Euroopasse. Pole kahtlustki, et Milan ja Internazionale tõusevad taas ning ühes nendega võib oma endise hiilguse taastada kogu Itaalia jalgpall.
"Ühe linna lugu" on Soccernetis igal kolmandal pühapäeval ilmuv artikkel, milles on vaatluse all ühe kuulsa jalgpallilinna klubid, kuulsad mängijad ja treenerid, kuid ka linna sotsiaalne ja kultuuriline ajalugu.
