Üks klubi, kolm identiteeti: Wimbledon seisab taas kodulävel (2)


30 aasta eest Inglismaa karikavõitu tähistanud Wimbledoni fännidel oli ülemöödunud nädala lõpus taas pidutsemiseks põhjust, kuigi seekord ei käidud selle jaoks isegi väljakul.

Kui Londonist tulija peaks Stadium MK-le jõudmiseks Milton Keynesist läbi sõitma, oleks Mauricio Pochettinogi näinud iga paarisaja meetri järel korduvaid ringteid, avaraid avenüüsid ning neid ääristavat näiliselt lõputut rohelust. Asjatult ei kutsu nad Milton Keynesi Eedeni linnaks. Võib-olla oleks Londoni korrapäratu korrapäraga ning liiklusummikutega harjunud Pochettino jõudnud mõelda, kui ebabritilik see asula välja näeb, enne kui tema autojuht oleks selgitanud, et Milton Keynes rajati alles 50 aasta eest Londoni ülerahvastatuse leevendamiseks. Aga Londonist tulija peab Stadium MK-le jõudmiseks vahetult enne Milton Keynesi A5-lt maha keerama. Mõtted linnaplaneerimisest jäid Pochettinol sel korral mõlgutamata. Mis oli ilmselt hea, sest ta oli tulnud tööd tegema.

Manchester United ei viibinud Milton Keynesis oma parimas koosseisus, kuigi Louis van Gaal oli liigakarika teises ringis väljakule saatnud Javier Hernandeze, Shinji Kagawa, Andersoni, Danny Welbecki, Jonny Evansi ja David De Gea; piisavalt kogemusi, et kolmanda liiga võistkond valutult seljatada. Guillem Balague kirjutab Pochettino Tottenhamist rääkivas raamatus, et argentiinlane vajas Stadium MK-l otsuse langetamiseks viit minutit. Usaldusväärsemadki allikad möönavad, et teisel poolajal polnud Spursi lootsi enam staadionil näha. 18-aastane Dele Alli võitis kõik kahevõitlused, kontrollis keskvälja mängleva kergusega ning oli MK Donsi ülekaaluka 4:0 võidu üks peamisi arhitekte. Vähem kui pool aastat hiljem maksis Pochettino tema eest viis miljonit naela.

Alli kaks jalga püsisid hooajal 2014/15 kindlalt maapinnal. Tema esitused ei muutunud, kui Suurbritannia meedia hakkas teda võrdlema ühe saareriigi ajaloo säravaima mängija Paul Gascoigne'iga; kui meedia kirjutas, et Alli, Benik Afobe'i ja Will Griggi Dons ei tohiks kolmandas liigas mängida, sest nad on liiga head; kui meedia kirjutas, et Alli, Afobe'i ja Griggi Dons ei tohiks kolmandas liigas mängida, sest nad on petised, vargad, kes röövisid Lõuna-Londonist ühe kogukonna pidepunkti ning hävitasid kuulsusrikka jalgpalliklubi identiteedi. Dele Alli kehitas seepeale vaid õlgu. Tema mängis oma kodulinna - planeeritud või mitte - eest. 

***

Surmahirm Paul Gascoigne'i näol ütleb kõik.

Lõuna-Londoni kurikuulus Plough Lane oli 30 aasta eest vana esimese divisjoni võistkondadele sama ahvatlev sihtpunkt kui mahajäetud vaimuhaigla B-kategooria õudusfilmis ning selle veel kurikuulsamad asukad, Wimbledon FC "Crazy Gang", olid ühtlasi rohkem mootorsaagide ning veriste kitlitega hulluarstid kui lihast ja luust jalgpallurid. Kaks edukat hooaega olid Gascoigne'ist voolinud Newcastle Unitedi põhimängija ning kergitanud ta 21-aastasena ka Inglismaa rahvusmeeskonna vaatevälja, aga erinevatel põhjustel oli tal Wimbledoni vastu seni jäänud murule tulemata. Klubi esihullul Vinnie Jonesil oli noorele keskväljamehele tutvumiskink välja mõeldud.

Jones rippus terve kohtumise vältel Gascoigne'il turjas, hilisema koondislase igat sammu matkides ning teda igal võimalusel halastamatult togides, rebides ja lüües. Mänguisu kaotanud Gascoigne müksas Jonesi õlaga. See oli halb idee. Foto järgnenud intsidendist on üks kuulsamaid Inglismaa jalgpalliajaloos - vihast lõrisev Jones, agoonias Gascoigne'i perejuveelid raudses haardes. Kas on üks pilt hiljem mõnda võistkonda, mõne ajastu vaimu nii tabavalt edasi andnud kui see?

Jonesi, John Fashanu, Dennis Wise'i, Wally Downesi ja Lawrie Sancheze teravad küünarnukid ja ebasportlikud võtted said nii skandaalseteks, et teised kõrgliigaklubid keskendusid Plough Lane'il mitte tulemusele, kuivõrd terveks jäämisele. Iga brutaalne mäng lisas müüdile elujõudu. "Kui sa astusid meie majja, ootas sind ilutulestik," sõnas Jones.

Plough Lane ei olnud tänapäeva perfektsuseni hooldatud muruväljakutega võrreldes 1980. aastate alguses palju enamat kui äsja küntud kartulipõld. Vastasmeeskondade pisikestes riietusruumides puudus soojendus ja tihti maitsestasid võõrustajad nende teetasse soolaga, et anda külalistele aimu mängu jooksul neid ees ootavast. Kogemus täisraha eest. "Me treenisime pargis, sõime hommikusööki teenindusjaamades koos veoautojuhtidega ning igaüks võis üle meie väljaku oma koera jalutada," meenutas hiljem Põhja-Iirimaa koondist juhendanud Sanchez. "Aga kui meie jaoks oli Highbury'l mängimine kultuurišokiks, mõelge, mida võisid teised meeskonnad siia tulles tunda ..."

Wimbledon FC kuvandit ei olnud kaunistanud ka nende meteooriline tõus kõrgliigasse - peatreener David Bassett käskis mängijatel mistahes vahendeid kasutades võita iga kohtumise jooksul vähemalt 12 nurgalööki ja nõnda viibiski pall suurema osa Wimbledoni mängude ajast õhus. Iroonilisel kombel muutus Plough Lane'i muru tänu sirgjoonelisele taktikale paari aastaga üheks kõrgliiga kaunimaks. "Parim viis Wimbledoni vaatamiseks on läbi teleteksti," torkas Gary Lineker toona.

1988. aastal pääses Wimbledon ootamatult Inglismaa karikafinaali. Vinnie Jones niitis kahe jalaga maha Steve McMahoni, Lawrie Sanchez lõi peaga värava, Dave Beasant tõrjus penalti ning Wimbledon saatis Wembley'l korda midagi suurt ja ajaloolist; kamp hullumeelseid, kes alistasid maailma tähtsaimal turniiril Aldridge'i, Beardsley ja Barnesi Liverpooli - "kultuuriklubi", nagu legendaarne John Motson nad mängu järel ristis.

"Liverpooli punases meres oli väike sinine sektsioon," meenutas Jones hiljem atmosfääri Wembley'l. "Nad ei lõpetanud laulmist ja poleks seda teinud ka siis, kui me oleks kaotanud. Ma ei unusta seda iial - sellest on möödas palju aastaid, kuid see oleks olnud justkui eile."

***

1989. aasta Hillsborough' staadionikatastroof ning sellele järgnenud Lord Taylori raport muutsid Inglismaa staadionitele esitatud nõudeid kardinaalselt ning Plough Lane oma ägisevate tribüünidega võis nendele vastavusest vaid und näha. Klubi juhatus eesotsas omaniku Sam Hammamiga lubas Wimbledoni jaoks rajada kaasaegse kodu, kuid ükski välja pakutud asukoht ei saanud omavalitsuselt rohelist tuld.

Tegelikkuses olid Hammamil aga teised plaanid. Londonis asub hulgaliselt pool- ning täisprofessionaalseid klubisid (näiteks lõppeval hooajal 16 Inglismaa viies kõrgemas divisjonis), mistõttu kartis ärimees, et niigi madala  külastatavusega Wimbledon ei suuda metropolis jätkusuutlik olla ning targem oleks sealt üldse lahkuda. Crystal Palace'iga Selhurst Parki jagama hakanud klubi publikuarv kinnitas tema kartusi - 1993. aastal võõrustas Wimbledon seal Evertoni ning mängu käis vaatamas vaid 3036 inimest, kõige vähem Premier League'i ajaloos. "Mäletan, et vaatasin mängu ajal vahetusmeeste pinkide taga olnud tribüünile ja sõna otseses mõttes seisis seal üks vanamees koeraga," sõnas toona 21-aastane Neal Ardley eelmisel aastal Guardianile. 

Kui Hammam tõi võimalike uute asukohtadena välja Dublini ja Cardiffi, jäi terve mõistus peale ning Wimbledon jätkas 1990. aastate lõpus üle oma varju hüppamist, kroonides 1996/97 hooaja järjekordse kohaga karikavõistluste poolfinaalis. Samal aastal müüs Hammam klubi norralastest ärimeestele Kjell Inge Rökkele ja Björn Rune Gjelstenile. See oli Wimbledoni lõpu alguseks.

Ajaks, mil klubi jõud 2000. aastal viimaks rauges ning nad esiliigasse langesid, oli ärimees Pete Winkelmani peas formuleerunud ambitsioonikas plaan. Ta kavatses Lõuna-Milton Keynesi rajada 30 000 kohaga staadionikompleksi, kuhu kuuluksid ka hotell, supermarket, konverentsikeskus ja poetänav ... ainsaks väikeseks takistuseks oli see, et linna ainus jalgpalliklubi mängis tugevuselt kaheksandas liigas. Winkelman ei olnud keegi, kes oleks kaotusega leppinud. "Ma ei teadnud jalgpallist mitte midagi ning naiivsuse toel õnnestuski mul seda teha," rääkis ta hiljem. Norralased olid Wimbledoni esimeheks määranud Charles Koppeli, mehe, kes polnud iial ühelgi jalgpallimängul käinud ning kes nägi klubides vaid võimalust raha tegemiseks. Jah, nad said Winkelmaniga koheselt ühisele jutule.

Vahetult enne 2001/02 hooaja algust andis Koppel teada, et Wimbledon kavatseb kahe aasta jooksul Milton Keynesi kolida ning nõudis Football League'ilt nõusolekut. Wimbledoni fännid, Suurbritannia meedia, Inglismaa jalgpalliliit ja isegi parlament olid sellele vastu, liiga juhatus lükkas plaani ühehäälselt tagasi. Koppel esitas apellatsiooni, öeldes, et Milton Keynesi kolimine on ainsaks võimaluseks, kuidas kodutul ja rahast tühjaks jooksval klubil õnnestuks ellu jääda. Järgnes pikk ja keeruline protsess, mille käigus suutis Wimbledon ühel esiliiga kodumängul Rotherhami vastu staadionile meelitada vähem kui 900 inimest - neist 200 võõrsilfänni ning teist sama palju priilt sisse pääsenuid. Crazy Gang, karikavõit ja kurikuulus Plough Lane, kus nüüd kerkisid monotoonsed kortermajad, olid uue aastatuhande alguseks reliikviad möödunud aegadest.

Kui FA poolt ellu kutsutud komisjon küsis Wimbledoni fänniorganisatsiooni pealikult Kris Stewartilt, kas ta eelistaks klubi elu Milton Keynesis või surma Lõuna-Londonis, oli tema vastus kategooriline. "Mõlemad variandid tähendavad nagunii Wimbledoni surma ja seda, et me alustame uuesti püramiidi põhjast."

**

Sealt põhjast algas teekond 2002. aasta 10. juulil, kui laenatud särkidega vastloodud AFC Wimbledoni kapten Joe Sheerin ei teadnud kõigi oma meeskonnakaaslaste nimesid, klubi kaotas üheksanda liiga hooajaeelses sõprusmängus Suttonile 0:4 ning tuju oli nii hea, et üürikeseks hetkeks oleks võinud Wimbledoni ümberasumise unustada. Õhus oli midagi erilist - mitte rõõm, sest kogu räpane protsess oli veel käegaulatuvas kauguses -, pigem lootus, sest uus Wimbledon kuulus fännidele, kogukonnale, kellelt nende klubi võeti.

Winkelman lubas, et Wimbledon FC saab Milton Keynesi kolides alles jätta nii nime, kahepealise kotka logo kui vana Wimbledoni sinise särgi, aga klubi läks liiga lõplikku kinnitust oodates pankrotti ja Winkelman ostis Wimbledoni ise välja. Pärast seda oli ta lubatu vist unustanud. Muidugi arvas ta ka seda, et suurem osa Wimbledoni fänne hakkab Milton Keynesis klubil kaasa elamas käima, enne kui sõnas FourFourTwo's lugejate kirjadele vastates, et uue klubi asutajad olid Wimbledoni traditsioonid reetnud.

AFC Wimbledon, kelle mängijad andsid klubi ajaloo esimese matši järel intervjuusid õlletopsid käes, on olnud üdini hiilgav. Nad lõpetasid oma esimese hooaja 11 järjestikuse võiduga ning alustasid järgmist 21 võiduga, 2003. aasta 22. veebruarist 2004. aasta 4. detsembrini jäädi alistamatuks 78 matšis järjest. Üheksa hooaja jooksul tõusis AFC Wimbledon liigapüramiidil viiel korral ning jõudis juba 2011. aastal League Two'sse, 2016. kevadel kindlustati koht kolmandas liigas, kus neid ootas ees Milton Keynes Dons.

Lõppeva hooaja alguses pakkusid paljud MK Donsi League One'ist automaatselt kõrgemasse seltskonda tõusva kahe meeskonna sekka, samal ajal kui teiste klubidega võrreldes kergema kukruga Wimbledonile ei tahetud pikka pidu ennustada. 28. aprillil võis aga mustvalgelt paberile kirjutada, et Milton Keynes mängib järgmisel hooajal League Two's, taseme võrra madalamal kui väljalangemistsoonist kolme silma kaugusele jäänud Wimbledon. "Ja paras ongi," võttis Vinnie Jones Talkspordis hooaja lühidalt kokku.

Nüüd on Wimbledon taas valmis tuleviku poole vaatama. Selle jaoks tuleb oma juurte juurde naasta. Seni on klubi Kingstonianiga jaganud Kingsmeadow' staadionit, märtsis lükati aga kopp maasse Plough Lane'il, kõigest paarisaja meetri kaugusel kohast, kus Wimbledon naeris ja nuttis, võitis ja kaotas 80 aastat. New Plough Lane, mis avatakse ülejärgmiseks hooajaks, mahutab 11 000 inimest ning staadionit on võimalik laiendada 20 000-kohaliseks. 

Küsimusi, mis kerkisid õhku 20 aasta eest, praegu ei esitata. Uus Wimbledon elab päev korraga.

Kommentaarid

yo   •  
(212.53.97.***)
Lahe sissevaade!
jah   •  
(85.253.156.***)
Ka inglismaa liigas on tuldud läbi kartulipõllu, läbi robustse mängu, läbi raskuste ja kaotuste tähetede poole ja ikkagi....... miski veab mingit kampa edasi. See on kultuur. Wimbledon FC oli ikkagi tegija sats kui Poom veel premiere´is mängis ja seal ei kiputa alla andma..... Hea artikkel.

Sisene
Enne kommentaari avaldamist tutvu Soccernet.ee kommentaaride hea tavaga.
VÄRSKED VUTIJUTUD
Pikk ette (ja ise järele) | Pika põua lõpp: kas Paide ongi tiitlikursil või on Flora lihtsalt halb?
KOONDISEMÄNGU EEL
KÜLAS SIIM JUKS!
Udune Albion | Man City eri: kui keegi oleks 20 aastat tagasi öelnud, et tuleb Meistrite liiga võit, oleksin tema kainust kontrollinud
KOONDISE KESKVÄLJAMEHED
VARSSAVI EEL
Eesti koondist tabas suure mängu eel tagasilöök: üks mees jääb esialgu lennukilt maha
VARSSAVI EEL
Sõelmäng | Väravakuningas Henri Anier: pole olemas võimsamat emotsiooni, kui Eesti eest löödud värav
Eesti koosseis Poola vastu: Klavan, Mets ja Vassiljev olemas, kutse sai ka Laur
OTSUSED
Videokohtunik | Kes kelle kukutas ja kelle jalale ikkagi astuti?
PIKEMAT LUGEMIST
VARSSAVI OOTAB
Eesti, pane valmis! Poola koondise koosseis kubiseb suurtest nimedest
RISTNURK
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
Tallinna FCI Levadia
3
3
0
0
14:0
9
2.
Paide Linnameeskond
3
3
0
0
8:2
9
3.
Nõmme Kalju FC
3
2
1
0
9:0
7
4.
Tartu JK Tammeka
3
2
1
0
7:1
7
5.
Tallinna FC Flora
3
1
1
1
5:4
4
6.
Pärnu JK Vaprus
3
1
0
2
3:6
3
7.
JK Tallinna Kalev
3
0
2
1
3:5
2
8.
FC Nõmme United
3
0
1
2
1:5
1
9.
FC Kuressaare
3
0
0
3
2:15
0
10.
JK Narva Trans
3
0
0
3
0:14
0
SOCCERNET TV
VIIMASED PILDIGALERIID
Kas HPV-ga nakatumine võib tekitada vähki ka meestel?
VIDEOKOHTUNIK

Soccernet.ee heidab koostöös RefPaliga pilgu kohtunikemaailma. Mis on õige, mis on vale ja miks?

Vaata kõiki episoode siit!

PREMIUM LIIGA TALVISED LIIKUMISED

Premium liigas aset leidnud üleminekuid ja nendega seotud kuulujutte saad vaadata SIIT.

https://www.zone.ee/
SOCCERNETI FOORUM - FÄNNIDE KOHTUMISPAIK!

Räägi kaasa aktuaalsetel jalgpalliteemadel või muudel huvipakkuvatel teemadel! Külasta Soccernet.ee foorumit!

SILM PEALE!

Vaata siit värsket videolugu!

OTSEÜLEKANDED

Soccernet.ee selle nädala otseülekanded:

TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

PREMIUM LIIGA TABEL
Tallinna FCI Levadia
9
Paide Linnameeskond
9
Nõmme Kalju FC
7
Tartu JK Tammeka
7
Tallinna FC Flora
4
Pärnu JK Vaprus
3
JK Tallinna Kalev
2
FC Nõmme United
1
FC Kuressaare
0
JK Narva Trans
0