Üks riik, kaks iseloomu, tuhat rivaali (3)
Oktoobris kohtub Napoli Itaalia kõrgliigas kahe rivaali, Torino Juventuse ja AS Romaga. Nagu paljud rivaalide vahelised kohtumised üle kogu maailma, on ka nendes mängudes tähtis geograafiline vahemaa. Itaalias pole aga tähtis lähedus, vaid kaugus.
Itaalia on imeline, keeruline maa. Pealtnäha tundub, et selles keevaverelises riigis vihkavad kõik kõiki – piisab vaid veidi mõne meeskonna ajalugu lugeda, kui silma jääb pikk nimekiri üksteisega sõjajalal olevatest klubidest. Erinevatel ajaperioodidel Itaalia jalgpalli valitsenud Torino Juventust põlgab reeglina enamus Itaalia klubisid, Bergamo Atalanta on uhke selle üle, et pole ühegi teise klubiga sõprussidemeid soojendada suutnud. Kuigi Lõuna-Itaalias, Roomast 180 kilomeetri kaugusel asuva Napoli fännid on aastate jooksul sattunud paljudesse kurikuulsatesse rüselustesse ning pole kindlasti paipoisid, on klubi toetajate suurimaks probleemiks hoopis see, kus nad sündinud on.
Tuledesäras õhtu ja vaikne keskpäev
Põhja-Itaalia ja Lõuna-Itaalia, mida tuntakse ka Mezzogiorno (Keskpäev - toim.) nime all, on kaks vägagi erinevat geograafilist, poliitilist ja sotsiaalset nähtust. Põhja-Itaalia kaheksa regiooni on rikkad, nende sisemajanduse kogutoodang on kogu Euroopa üks kõrgemaid. Lõunas on lood sootuks teised – Mezzogiorno osakaal Itaalia ekspordis on vaid veidi üle kümnendiku. Kasvav majanduslik erinevus hakkas end ilmutama juba 1870. aastatel lõppenud Risorgimento ehk Itaalia ühendamisega, mille tagajärjel oli vastloodud Itaalia kuningriik enam huvitatud liberaalse Põhja-Itaalia arendamisest ning jättis maareformi ja ülikõrgete maksude vähendamist ootava Lõuna unarusse.
Kõigest järgmise 140 aasta jooksul juhtunust pole siinkohal paslik heietada, samuti ei piisaks ühest artiklist Itaalia ühiskonda vorminud keeruliste protsesside ja ajaloopöörete kokkuvõtmiseks. Selge on aga, et nii mõnedki tunnustatud ajaloolased, sotsioloogid ja majandusteadlased kahtlevad tänase päevani, kas Itaalia ühendamine tõi mõlemale osapoolele rohkem kasu kui kahju. Lõhe Põhja- ning Lõuna-Itaalia vahel on märgatav ja lahendust leida äärmiselt keeruline.
70% aastatel 2007-2014 töötuks jäänud itaallastest olid pärit lõunast, üleüldse töötab kaheksas lõunaregioonis ligikaudu 40% inimestest, naistest on tööga hõivatud umbes kolmandik. Iga üheksas Lõuna-Itaalia perekond elab allpool absoluutset vaesuspiiri. Elu seal on teistsugune. Aeglasem, kuid samas kiirem. Kui emotsionaalse ja värvika Itaalia süda tuksub niigi kiiremini kui enamikes teistes Euroopa riikides, siis Lõuna-Itaalia süda tuksub lisaks ka ebakorrapäraselt ja ettearvamatult.
Erinevused Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel on suureks osaks Itaalia jalgpallifännide kultuurist. Lõunast või Põhjast pärit vastaste üle naerdakse nende päritolu tõttu ning Itaalia jalgpalliliit (FIGC) on territoriaalse diskrimineerimisega hädas olnud aastakümneid. "Räpase lõunalase pesemiseks läheb vaja tervet seebitükki" on Napolisse sõitvate fännide repertuaari kuulunud juba sellest ajast, kui San Paolo väljakul saatis imesid korda ei keegi muu kui Diego Maradona. 1993. aastal näitasid Napolit võõrustanud Milani fännid üles oma rahulolematust Itaalia ühendamise "peasüüdlase" Giuseppe Garibaldiga, kutsudes teda Itaalia häbistajaks.
Napoli suhe Verona Hellasega on Põhja ja Lõuna vahelise põlguse üheks parimaks näiteks. 1985. aastal tervitasid Verona toetajad külla sõitnud napollasi loosungiga "Tere tulemast Itaaliasse!". Veronalased tunnevad uhkust selle üle, et William Shakespeare'i draama "Romeo ja Julia" leiab aset Veronas, seega lõid Napoli ultrad plakati kirjaga "Julia on hoor". Mõned aastad tagasi vastasid Verona fännid sellele loosungiga "Olge tervitatud napollased, Julia pojad!".
Napoli ja kogu Campania piirkonna elu on aastatuhandete jooksul oluliselt mõjutanud elanikest sõltumatud loodusnähtused, sealhulgas Napolist kümmekonna kilomeetri kaugusel olev Vesuuvi vulkaan, mille imponeeriv siluett linna iseloomustavate postrite ja postkaartide lahutamatuks osaks on. Kuulsaimale, 79. aastal Pompei linna hävitanud purskele on järgnenud veel vähemalt 40 väiksemat purset, mis on jõudnud läheduses asuvate küladeni, kuid mitte Napolini. 1973. aastal nakatus eelkõige kolmanda maailma haigusena tuntud koolerasse Napolis ootamatult 127 inimest, kellest 12 surid. 1980. aastal vapustas regiooni Irpinia maavärin, mille tagajärjel hukkus peaaegu 3000 inimest ning kodutuks jäi veerand miljonit. Kõik need traagilised sündmused on vastasmeeskonna poolehoidjatele loomulikult laulude ning loosungite loomiseks ainest andnud.
Õigus solvata, õigus solvatud saada
1980. aastatel demonstreerisid Verona fännid plakatit kirjaga "Vesuvio facci sognare" ("Vesuuv, aita meil unistada" - toim.). Selle erinevaid variatsioone on Itaalia jalgpallimängudel järgnevate aastate jooksul nähtud ja kuuldud sadu kui mitte tuhandeid kordi. 2013. aasta oktoobris kohtus Napoli suurim vastane Juventus liigamängus Genoaga. Juventuse ultrafännid skandeerisid matši ajal erinevaid hüüdlauseid, nagu "O Vesuvio, Lavali col fuoco!" ("Oh Vesuuv, pese neid [Napolit] tules" - toim.) ning ohverdades itaaliakeelse originaali, veidi vähem suupärasem: "Milline hais, isegi koerad põgenevad, kui napollased tulevad. Koolera ja maavärinate ohvrid, te ei pese end iial!" Kurikuulus skandeering lõppeb mitte just eriti hästi varjatud vihjega varem või hiljem kõiki Napoli fänne pussitada.
Algselt määras FIGC Juventuse ultratele kaheks järgmiseks kodumänguks staadionikeelu, kuid hiljem võttis selle tagasi, lubades selle taaskehtestada, kui klubi ultrad veel millegi sellisega hakkama saavad. Kuu aega hiljem võõrustas Juventus Napolit ning kodumeeskonna tulihingelisemad toetajad avaldasid tribüünidel suure plakati Vesuuvist, mille kraater oli välja lõigatud. Plakati all olnud tossupommist immitsenud suits imiteeris purskavat Vesuuvi, kogu vaatemängu saatsid taas palavikulised palved Napoli tulega matta.
Esmapilgul võib selline fännikultuur (või ka kultuuritus) tunduda vägivaldne ja eemaletõukav. Välisvaatlejal on Itaalias toimuvat aga keeruline mõista. Rivaalitsevate klubide toetajad vihkavad üksteist, kuid samas tahetakse kaitsta üksteise õigusi solvavatele lauludele ja hüüetele. 2013. aasta oktoobris määras Itaalia jalgpalliliit Milani ultratele Napoli toetajaid kooleraohvriteks kutsuvate hüüdlausete eest staadionikeelu.
Järgmisel kodumängul lõid Napoli ultrad San Paolol lahti loosungi, milles seisis: "Me oleme Napoli kooleraohvrid. Nüüd sulgege meie Curva (sektsioon, kus ultrad staadionil seisavad - toim.)!" Samuti hüüdsid Napoli fännid erinevaid vastasmeeskonna ultrate poolt kasutusel olevaid Napolit solvavaid lauseid.
"Näha inimesi teist gruppi inimesi solvamas ei ole vastik," ütles Napoli president Aurelio De Laurentiis pärast eelmainitud Juventuse ja Napoli vahelist kohtumist. "Kui ma kuulen, et Vesuuv peaks meid maamunalt ära uhtuma, paneb see mind naerma. See on satiir. See on provokatsioon linnale, mis vajab üles äratamist."
Ka Napoli fännid suhtusid toonase mängu jooksul olukorda kui protestiaktsiooni FIGC-i reeglite vastu ning aplodeerisid Juventuse fännidele. FIGC vihjest aru ei saanud ning määras Juventuse ultratele ühe mängu pikkuse staadionikeelu, Juventus otsustas ultratest vabanenud kohtadele tasuta sisse lasta Torino koolilapsed. Üle-eelmise hooaja alguses muutis FIGC reeglistikku ning enam pole territoriaalse diskriminatsiooni eest võimalik staadionikeeldu saada.
Võitlus Põhja alistamiseks
Derby del Sole (Päikesederbi - toim.) raames 15. oktoobril kohtuvad Napoli ja AS Roma pole alati rivaalid olnud. 1970. ja 1980. aastatel kutsusid Napoli fännid Roma toetajaid nõbudeks ning seetõttu olid tihtipeale verised ja vägivaldsed hoopis Napoli ja Rooma Lazio ultrate kokkupõrked. Roma ja Napoli suhted olid aga sedavõrd soojad, et tihtipeale vahetasid fännid kohtumise eel klubide vappe ning ka loosungeid. Asjad hakkasid allamäge veerema alates 1985. aastast, kui Napoli ostis varem kümme aastat Lazios mänginud Bruno Giordano.
Klubide vahelised suhted muutusid pingelisemateks ning eelnevad head suhted unustati 1987. aasta 25. oktoobril, kui Napoli mängija Salvatore Bagni tegi Roma ultrate suunas Itaalias vägagi solvava vihmavarjužesti. Rivaalid ollakse tänase päevani ning võitlus käib selle nimel, kes suudab domineerivatele Põhja meeskondadele Juventusele, Milanile ning Internazionalele konkurentsi pakkuda.
Roma ja Napoli vahelised suhted jõudsid absoluutsesse madalpunkti 2014. aasta 3. mail, kui Napoli kohtus Roomas Itaalia karika finaalmatšis Fiorentinaga. Karikafinaalid on erilised sündmused ja seda mitte ainult keevaverelises Itaalias. Politsei pühendab mängudele kõrgendatud tähelepanu ning ressursse, kuid tihti jääb sellest tragöödiate ärahoidmiseks väheseks. Enne matši läksid mitmes eraldiseisvas juhtumis omavahel kokku Napoli ja Fiorentina fännid, kes pöördusid ka neid lahutama tulnud politsei vastu.
Ühtkokku sattusid kergemate vigastustega haiglasse viis politseinikku, kaks turvatöötajat ning üks tuletõrjuja. Hullem ootas aga veel ees. Kuulihaavadega viidi haiglasse kolm Napoli poolehoidjat, kellest üks, 27-aastane Ciro Esposito seal mõned päevad hiljem suri. Politsei võttis vahi alla talle kuuluva putka kõrval teadvuseta lebanud 48-aastase AS Roma ultrate juhi Daniele De Santise, keda tuntakse Itaalias ka Gastone nime all.
Kümme aastat varem kogus De Santis tuntust sellega, et üritas Roma ja Lazio vahelist derbikohtumist edasi lükata, levitades staadionil kuulujutte lapsest, kes olla Rooma Olümpiastaadioni läheduses politseiauto alla jäänud. Fotod staadionil olevate ultrate ja Roma kapteni Fransesco Totti vahelisest arupidamisest lähevad kahtlemata Itaalia jalgpalli ajalukku. Kuigi täpselt pole teada, kes Esposito surmale eelnenud rüseluse alustas, mõisteti De Santis selle aasta kevadel mõrva eest 26 aastaks vangi.
Kahe aasta tagune karikafinaal lükati 45 minutit edasi ning ka siis olid olukorra keskmes ultrad. Seekord tõusis rahvusvahelise tähelepanu keskpunkti Napoli esiultra, kohaliku maffiabossi poeg Gennaro De Tomasso, kes kandis seljas särki kirjaga "Vabastage Speziale" – pidades silmas Catania klubi poolehoidjat Antonio Spezialet, kes mõisteti politseiniku tapmise eest kaheksaks aastaks rootsi kardinate taha istuma.
Teadmata, et Esposito tol hetkel veel elu ja surma piiril vaakus ning et tema surmas oli süüdi De Santis, mitte Fiorentina fännid, ähvardasid Napoli ultrad tungida nii väljakule kui Fiorentina fännidele kallale. Olukord päädis sellega, et ametnikud võtsid käekõrvale Napoli kapteni Marek Hamšiku, kes läks väljakut ja fänne eraldava aia otsas istuva De Tomasso juurde ning selgitas talle olukorda, mille tagajärjel andis De Tomasso oma nõusoleku fänne vaos hoida.
Lisaks sellele, et De Tomasso, tema särk ning tema arupidamine ametnikega jõudis läbi telepildi miljonite kohalike ja rahvusvaheliste vaatajateni, olid koha peal olukorra tunnistajateks ka VIP-loožis istunud Itaalia peaminister Matteo Renzi, senati president Pietro Grasso ja parlamendi maffiavastase komisjoni president Rosy Bindi. Mitte just parim reklaam niigi korruptsiooniskandaalide käes vaevlevale Itaaliale. Pärast finaali avaldasid Roma fännid aga Espositole temast tehtud graffiti näol austust.
Itaalia jalgpallikultuur on hullumeelne ning seda on sõnades keeruline edasi anda. Napoli on Serie A-le aastate jooksul pakkunud palju ning kuulub kahtlemata Itaalia jalgpalli ajaloolisele seinavaibale. See enigmaatiline linn hingab ning õhkab jalgpallist. Seda ei ole täheldanud mitte ainult poolehoidjad, vaid ka mängijad ise. Üheks Napoli toetajate lemmikskandeeringuks on "Che non salta Juventino é!" ("Kes ei hüppa, on Juventuse fänn!" - toim.) ning ühel mälestusväärsel korral, kui Partenopei fännid seda hüüdma asusid, hüppas keset mängu kaasa ka Napoli kolumblasest äärekaitsja Juan Zuniga.
"Kui ma oma jala San Paolole tõstsin, tundsin ma midagi maagilist, teistsugust," rääkis Manchester City mängija Yaya Toure pärast 2011. aastal Meistrite liiga kohtumise raames saadud 1:2 kaotust. "Kui õhtul mängiti Meistrite liiga hümni ning 80 000 inimest meid välja vilistasid, taipasin, millise supi sees me oleme. Ma olin oma karjääri jooksul mänginud palju tähtsaid mänge, kuid seda sõjahüüdu kuuldes hakkasid mu jalad värisema. Sellel hetkel sain ma aru, et nende inimeste jaoks pole see ainult meeskond, vaid tingimusteta armastus – nagu ema ja poja vahel. See oli ainus kord, kui ma jäin pärast kaotust väljakule, et etendust nautida."
Jalgpallifänlus on Itaalias elu ning inimeste identiteedi lahutamatuks osaks. Oma meeskonda toetatakse niivõrd innukalt, et tihti on tulemuseks ka vähem või rohkem vägivaldsemad konfliktid teiste klubide toetajatega. Põhi ning Lõuna üksteist ei salli ning seda on näha ultrate kokkupõrgetest ja teiste klubide fännidele mõeldud diskrimineerivatest loosungitest.
Samas võivad loosungid ja hüüdlaused olla ka kavalad ja naljakad ning nagu ka mainitud – rivaale toetavad. Kärtsu ja mürtsuga oma klubi toetamine pole maailma mastaabis midagi erilist. Itaalia jalgpallifänluse teeb huvitavaks ja kaasakiskuvaks just see, et väljapoole suunatud viha võib muutuda ka eneseirooniaks ja ühtse eesmärgi poole püüdlemiseks.
Et kuninglik spordiala on nii sügavalt juurdunud saapamaa eluolusse ja poliitikasse, võivad fännide sõnumid sealse ühiskonna jaoks märgilist tähtsust kanda ning kriitilist diskussiooni algatada. Lõhe Põhja- ning Lõuna-Itaalia vahel ei kao ilmselt niipea ning ka rivaalitsemine nende kahe niivõrd erineva piirkonna vahel ei näita jahtumise märke, kuid need, kelle jaoks Itaalia jalgpall on südames sooja koha hõivanud, jäävad kannatamatult järgmisi derbikohtumisi ootama. Ja Itaalias neid vähe pole.
Napoli sõidab Atalantale külla 2. oktoobril ning Juventusele 29. oktoobril, Romat võõrustatakse 15. oktoobril.
Itaalia (jalgpalli) poolustel on veel üks huvitav keerdkäik, nimelt sitsiilia.
Loodan lugeda ka edaspidi Italia jalgpalli kohta tulevaid artikleid antud toimitajalt!
Mahtava työ!
