Veneetsia jalgpallimekaks: ameeriklasest staaradvokaadi seiklused Itaalias (0)
Itaalia madalamatest liigadest pole väga tihti põhjust juttu teha, kuid kui maalilisse Veneetsiasse saabub ameeriklasest staaradvokaat, kes hakkab sealset jalgpallielu ümber korraldama ning palkab selle tarbeks ka Itaalia ründelegendi Filippo Inzaghi, ei saa see ometi kedagi külmaks jätta.
Kui kaitseadvokaat Joe Tacopina oma klientidega New Yorgi suurimatest kohtusaalidest väljub, vastab ta stereotüübile niivõrd, et võiks niisama hästi olla tegelane mõnes Hollywoodi krimipõnevikus. Mitte, et tugeva kehaehituse, libedate juuste ning veelgi libedama keelega itaalia-ameeriklase elu juba niigi filmilik poleks – tema klientide hulka on kuulunud näiteks räppar Jay-Z, pesapallistaar Alex Rodriguez ning mitmed New Yorgi politseinikud.
Kui töökaaslastelt ning konkurentidelt hüüdnime "sõjamasin" saanud Tacopina võttis ette oma ehk kuulsaima juhtumi, Natalee Holloway kadumise, lendas ta Aruba saarele otsima äsja vaimuhaiglast põgenenud narkodiilerit, keda tunti nime all Booty. Kõlab ju kui stsenaariumialge?
Tacopinale meeldib palju rääkida ja ta on selles osav. Ega muudmoodi New Yorgi tabloidide esikaantele ning krimianalüütikuna teleekraanidele ei pääsekski. Verejanulise hundina USA õigusmaastikul müttamise kõrval on Tacopinal juba viimased kümmekond aastat aga teinegi elu, mis viib teda vähemalt paaril korral nädalas maailma kõige romantilisematesse paikadesse. Joseph Tacopina on enda eesmärgiks võtnud Veneetsia linnale Scudetto toomise ning ta ei kavatse peatuda enne, kui tema raudne rusikas on kuldse karika Venezia praegu veel üsna tühja auhinnakappi paigutanud.
Plaan on ambitsioonikas ning kuulates Brooklyni mehe juttu võib jääda mulje, et tema üle on võimu saanud ameerikalik suurushullustus ning et ta kuulub Veneetsiasse tegelikult sama vähe kui Johnny Depp ja Angelina Jolie kassahitis "Turist". Mõned tema mõttekäigud on arusaadavad ja kaasakiskuvad ("Kui ma kuulsin Venezia kehvast olukorrast, mõtlesin endamisi, et see on ometi maailma kõige ilusam ja unikaalsem linn, kuhu koguneb igal aastal 30 miljonit turisti. Kuidas keegi teine selle harukordse võimaluse peale ei tule?"), järgmised tekitavad soovi Tacopinale piduripedaali olemust seletada ("Ainult 5 protsenti Real Madridi fännidest elavad Hispaanias, 95 protsenti on rahvusvahelised – kui meist saab globaalne bränd, miks ei võiks Veneziaga samamoodi olla?"). Eesootav töö ei saa olema kerge.
***
Veneetsia on tõesti ilma mingi kahtluseta üks kaunemaid ja omapärasemaid linnu maailmas, aga põhjuseid, miks see pole Rooma, Milano, Torino ja Napoli kõrval saanud üheks Itaalia jalgpallikeskuseks, on mitmeid. Alustame kõige tähtsamast – milline tippjalgpallur tahaks oma Ferrari, Lamborghini või Maserati asemel treeningule saabuda hoopis paadiga? Et Veneetsia asub 118 väikesel saarekesel, puudub linnas autode jaoks ruum ning lugematu arvu treppide tõttu ei ole sinna asja ka kaherattalistel sõidukitel.
Veneetsia keskmes saab liikuda vaid jalgsi, turistidele mõeldud gondlitel või vaporettodega, vesibussidega, mis on ühtlasi ainsaks transpordivõimaluseks Venezia Pierluigi Penzo staadionile. Paljud meist oleks tõenäoliselt nõus maksma suurt raha, et näha Messit, Ronaldot või Neymari ulpimas väikesel paadil mööda Veneetsia kanaleid. Ei mäleta, millal viimati oleks mõni suurem staar mängult merehaiguse tõttu eemale jäänud ...
Naljad kõrvale jättes pole eripärane asukoht võimaldanud Venezial oma potentsiaali realiseerida. Pierluigi Penzo on kahest küljest ümbritsetud veega (kui ma ütlen ümbritsetud, siis ma mõtlen ümbritsetud – staadioniväravate ja kanali vahel on ruumi umbes kolm meetrit), idast keele- ja kultuurikeskuse ning kirikuga, lõunas tudeerivad mereväe kadetid.
Juba 1913. aastal ehitatud ning seega Genoa Luigi Ferrarise järel Itaalia vanim staadion on väga halvas seisukorras ja juba ammu on olnud selge, et meeskond seal enam kaua mängida ei saa. Kui Tacopino saabus 2015. aasta suvel plaaniga mandrile ehitada 20 000 inimest mahutav staadionikompleks, mis sisaldaks kobarkino ning võimalust korraldada ka suuri välikontserte, pidid pankroti äärel oleva klubi juhatuse liikmed endale ärevusest vaat et espressotassid kaela kallama.
Venezia ei ole Tacopino jaoks hüpe tundmatusse. Itaalia immigrantide pojana kasvas ta New Yorgis üles AS Roma toetajana ning kui ta 2000. aastate keskel viimaks Stadio Olimpicot külastas, pakkus käik mehele unustamatu elamuse. Lisaks ennenägematule atmosfäärile jäi Tacopinale aga silma ka see, et iganenud ja hoolitsemata staadionikatel vääris oluliselt paremat.
Juba toona kasulikke kontakte omanud Tacopina vajas vaid paari telefonikõnet, et hakata klubi ostmiseks investeerijaid kokku ajama, 2007. aastal alguse saanud protsess jõudis viimaks lõpule neli aastat hiljem, kui ameeriklastest grupp klubi Sensi perekonnalt üle võttis. Uueks presidendiks sai Thomas DiBenedetto, Tacopinost sai juhatuse liige ning kolme aastaga kolmekordistati AS Roma turuväärtus. Tacopina lahkus Romast 2014. aasta septembris oluliselt kogukama rahakoti ning hindamatute kogemuste võrra rikkamana.
Nädal hiljem ühendas Tacopina jõud MLS-is mängiva Kanada klubi Montreal Impacti omaniku Joey Saputoga ning mehed võtsid üle hooajaks 2014-15 Serie B-sse langenud Bologna. Klubi presidendiks saanud Tacopina roll oli Bolognas selgelt nähtavamal kohal kui Romas. Ehk seetõttu tõstsidki Bologna ultrad vahetult pärast Serie A-sse tõusmist ameeriklase endi õlgadele ning mängijad lasid riietusruumis kõlada tema jaoks välja mõeldud laulujupil. Tacopina ja Bologna suhe oli südamlik – "ma lahkun siit vaid kirstus," kinnitas staaradvokaat toona Itaalia meediale. Paar kuud hiljem oli ta aga jäädavalt läinud. Saputo ja Tacopina sattusid suvel klubi juhtimise osas eriarvamusele ja lahkuda otsustas just ameeriklane.
Uus võimalus ei lasknud end kaua oodata ning nähes 2015. aasta juulis Veneetsia linna ning Venezia klubi ühist potentsiaali, otsustas tol hetkel veel Bologna presidendiametis olnud Tacopina kiiresti tegutseda. "Eelmine omanik (venelane Juri Korablin) jättis gondli ilma juhita pankroti suunas ulpima," meenutas Tacopina märtsis Bleacher Reportile värvikalt. "Ma ei saanud jätta seda võimalust kasutamata. Ma ei mõelnud kaua – vaid sellele, kui palju peaksin klubi eest välja käima."
Tacopinal oli võimalik Venezia pankrotist päästa ning kuue miljoni euroni ulatuvate võlgade tasumise järel jätkata mängimist tugevuselt kolmandas liigas, kuid selle asemel otsustas mees lasta asjadel omasoodu kulgeda ning võttis klubi üle pärast pankrotti, nimetades selle FBC Unione Venezia asemel ümber Venezia FC-ks. Mitte, et see Itaalias väga tavatu oleks – 110 aasta pikkuse ajalooga klubile on see viiendaks nimeks.
Joseph Tacopina on mees, kes teab hommikul peeglisse vaadates, et järgmise 16 tunni jooksul on ta mistahes ruumi astudes seal koheselt kõige karismaatilisem kuju ning tõenäoliselt lubab ta endale seetõttu ka veidi rohkem. "Kui me võtsime üle AS Roma, ilmus pressikonverentsile 75 Itaalia ajakirjanikku," rääkis ta Sebastian Alvarado taskuhäälingule Coffee & Football.
"Venezia esimesel pressikonverentsil oli aga 150 reporterit üle kogu maailma! Mitte seetõttu, et nad oleks klubi, mind või mängijaid teadnud, aga seetõttu, et tegemist on Veneetsiaga. Nad teavad, et me oleme võimelised sellest klubist globaalse brändi vormima." Tacopina uuendused oli ulatuslikud – lisaks nimele muutusid ka vormid ning klubi logo. Eelmise, piiblit hoidva tiibadega lõvi asemele tuli uus, avatud raamatul seisev ning kihvu paljastav kiskja. "Vana lõvi ütles: "Tere tulemast meie linna, olge kaitstud,"" iseloomustas Tacopina otsuse tagamaid. "Uus lõvi ütleb: "kaduge siit kus kurat või me lööme teid maha.""
***
Loomulikult poleks ameeriklase seiklus Itaalias täiuslik ilma kahe kohaliku legendi abita ning kummagi pardale veenmiseks ei läinud Tacopinal kaua aega. Venezia viimase kahe hooaja vaieldamatult tähtsaimaks tehinguks on olnud teeneka spordidirektori Giorgio Perinetti palkamine. Romas, Juventuses, Maradona-aegses Napolis ning teisteski Serie A klubides töötanud mees avastas muuhulgas Palermo jaoks ka Andrea Belotti talendi, kuid plaanis kaks hooaega tagasi abikaasa surma järel kaks rahulikku pensionipõlve. Otsekohese ameeriklase telefonikõne järel jäid need mõtted aga ootele.
"Tacopina entusiasm haaras mind kaasa," meenutas nüüdseks 66-aastane Perinetti. "Kui kuulsin, et peaksime uuesti alustama neljandast liigast ehk amatööride tasemel, hakkas see mind tõeliselt huvitama – ma olen oma karjääri jooksul võitnud kõikvõimalikud tiitlid, kuid mitte amatööride hulgas."
Kõrgematel kohtadel istuvaid inimesi tundev Tacopina ja Itaalia mängijate seas ülivajalikke sidemeid omav Perinetti ühendasid jõud ning tulemused ei lasknud end kaua oodata.
"Läbi sõprussidemete õnnestus meil nädala jooksul leping sõlmida 21 mängijaga," meenutas Perinetti Bleacher Reportile. "See oli rekord! Meil ei olnud [pärast likvideerimist] ühtegi mängijat ja seitsme päeva pärast oli neid juba 21." Ühe mehena liitus Perinetti kutsel Veneziaga kaheksa hooaega Udineses veetnud kaitsja Maurizio Domizzi, samuti Chievoga aastaid Serie A-s mänginud keskväljamees Simone Bentivoglio.
Kui Venezia tõusis täiesti uue seltskonna toel koheselt kolmandasse divisjoni ning hakkas otsima uut peatreenerit, sai Tacopina peatselt ootamatu kõne. "Kui ta helistas, arvasin, et olen sattunud mingisse varjatud kaameratega saatesse," ei varjanud mees oma imestust. "Taibates, et teisel pool toru oli tõesti see Filippo Inzaghi, kutsusin ta töövestlusele. Ma ei hakanud teda kohe palkama – ta oli ikkagi AC Milanist kinga saanud!"
Milani legend, kes pärast esimesest (ülikeerulisest) juhendajaametist vallandamist mööda riiki reisis ning endiste treenerite juures kogemusi hankis, lasi õpitu eelmisel hooajal võimsalt käiku. Põhja- ja Kesk-Ida klubisid koondanud kolmanda liiga B-grupis võeti esikoht suisa kümne punktiga, jättes selja taha endiseid hiilgeaegu taastada sooviva Parma, kes võitles end hilisema play-off'i kaudu samuti Serie B-sse. Tänu eelnevale tõusule Bolognaga sai Tacopinast ühtlasi esimene president Itaalias, kes on oma meeskonnaga kõrgemasse liigasse tõusnud kolmel hooajal järjest. Kolm mängu pärast Itaalia esiliiga hooaja algust on Venezia ühe võidu ja kahe viigiga taas play-off'i viival kohal.
Kui Tacopina klubi kahe aasta eest üle võttis, käis ta välja hulgaliselt eesmärke, millest nii mõnigi tundus toona naeruväärne. "Me ehitame lennujaama kõrvale uue staadioni, kuhu kuulub hotell, kino ja büroohoone, me loome hulgaliselt uusi töökohti ja linn hakkab projekti maksude pealt palju teenima," kõlasid ta sõnad toona. "Veneetsias hakkavad asjad väga kiiresti liikuma."
Ilmselt vaatasid kohalikud iganenud Pierluigi Penzot, tühja võistkonnanimekirja ning mitte just üleliigset rõõmu pakkuvat kohta neljandas liigas ning mõtlesid, et halvimal juhul on ameeriklasel plaanis põrandaalused tehingud, parimal juhul elab ta aga lihtsalt pilvedes. Ehk ei arvestatud aga sellega, milline võim suurte sõnade taga peitub.
Selle aasta mais käis Tacopina koos klubi peadirektori Dante Scibilia, rahvusvaheliste projektide pealiku Paolo Poggi, noortesüsteemide juhi Mattia Collauto ning sotsiaalmeediamänedžeri Sonja Kondratenkoga Hispaanias, kus kohtuti Real Madridi tegev- Jose Angel Sancheze ning projektijuhi Carlos Ocanaga. Tacopina sõnul on ta Vicenza projekti raames Reali juhatusega pidevalt kontaktis olnud ja neilt nõu küsinud. Juba on klubi avanud ka oma akadeemiad nii Iirimaal Corkis, Inglismaal Northamptonis, Hiinas Shanghais kui Tacopina enda koduses New Yorgis.
"Me sõitsime neljanda liiga mängudele kõikide mugavustega klubibussis, millel oli meie logo," rääkis Tacopina Coffee & Footballile. "Me käisime pisikestes linnades ja sealsed elanikud pidid mõtlema, et me olime ilmselt eksinud! Mina tahtsin aga klubisse kohe alguses võitvat mentaliteeti sisendada. Riietuda tuleb töö jaoks, mida tahad, mitte tööks, mis sul juba on."
Inimesi, kes suudaks Joseph Tacopinast paremini musta valgeks rääkida, ei ole palju. Kui Tacopina suutis New Yorgis vanglast päästa kaks politseinikku, keda süüdistati alkoholijoobes naise vägistamises, nimetas New York Post kohtuotsust "sajandi võikaimaks".
"Pole tähtis, kas minu arvates on mu kliendid süüdi või mitte," sõnas mees aastaid tagasi ühele USA õigusväljaandele. "Minu ülesandeks on näidata, et süüdistajad ei saa oma tööga hakkama.“
Oma karjääri jooksul on Joe Tacopina selja taha jätnud kümneid keerulisi kohtuprotsesse ja neist enamjaolt ka võitjana väljunud – ehk peab ta Veneetsiaski toimuvat omamoodi etenduseks ja pole kahtlustki, et tähelepanu keskpunktis olla talle meeldib. Inimesed võivad Tacopinat süüdistada suurtes sõnades ja suurusehullustuses, kuid mehel on enda kaitseks võimalik parima asitõendina välja käia juba kaks järjestikust liigavõitu ning seda täiesti tühja koha pealt alustanuna.
