Viik Levadiaga näitas, et Flora on Eesti esinumber (0)
Levadia meeskond tänab õnnestunud mängu järel fänne. Foto: Jana Pipar
Laupäevane FC Levadia ja FC Flora 0:0 viik Sportland Arenal tõestas paradoksaalsel kombel ehk isegi kõige ilmekamalt, et Flora on Eesti jalgpallis tõesti liidrirolli endale võtnud. Ja mitte niisama, vaid kohe päris suure vahega kõigi teiste ees.
Mäng mänguks, selle juures ma pikemalt ei peatukski. Flora kaitseliin oli palliga mängides ebakindel, Levadial puudus veel korralik kokkumäng (ja Anton Mirantuk, keda hoiti viimases treeningmängus saadud kerge vigastuse tõttu igaks juhuks mängust eemal). Sergei Lepmets tegi ühe fantastilise tõrje (Prosa vastu) ning Flora oleks pidanud kaks tükki ära lööma (Prosa + Alliku). Null-null.
Hoopis tähelepanuväärsem oli aga see, mis toimus pärast lõpuvilet. Levadia mängijad piltlikult öeldes tantsisid riietusruumis, samal ajal kui florakad nägid välja, nagu oleksid just punkte kaotanud Pärnule või Viljandile. Ja see ei olnud vaid seetõttu, et Flora jättis kaks sajaprotsendilist võimalust realiseerimata ning oleks võinud nende pealt mängu võita.
Sergei Ratnikov ja Rimo Hunt andsid ajakirjanikele intervjuusid, silmad peas säramas ning keel kalambuure loopimas. Iseäranis joviaalne oli Ratnikov, kes ka ise tunnistas, et kui tavaliselt on tema jaoks viik kaotatud kaks punkti, siis sedapuhku oli tegu selgelt võidetud punktiga. Tuletan meelde, et Levadia mängis Floraga - meeskonnaga, kellele poldud enne eelmise aasta sügise skandaalset Kadrioru lahingut kaotatud enam kui neli aastat jutti. Marko Kristal või mõni teine treener oleks aasta-kaks tagasi selliste lausete eest pikema jututa kinga saanud!
Selle asemel sai Ratnikov klubi presidendilt Viktor Levadalt hoopis mängu järel sooja embuse. Miks? Kõige rohkem seetõttu, et pingelangus oli Levadia leeris meeletu. Uus meeskond, uus peatreener, kohe hooaja alustuseks tähtis mäng valitsevate meistrite vastu. Väravas amatöörmängija. Kontrolltööd ei tehtud ära küll hindele viis, kuid põhiline oli mitte läbi kukkuda. Ja sellega saadi ka hakkama.
Hoolimata kõrvalnarratiividest on aga ikkagi ka teistpidi selge, miks levadialased sedavõrd õnnelikud olid. Eelmise hooaja võimas lõpp, Norbert Hurda mängustiil, mängijate üha kasvav enesekindlus ning klubist õhkuv kindlameelsus ja sihipärasus on teised tippmeeskonnad pisut ära kohutanud. Kui varem oli see Levadia, siis nüüd on Flora rolliks olla "team to beat".
Aga kõik see on peades kinni, nii florakate kui ka teiste tiimide puhul. Sest nagu nägime sellessamas Levadiaga peetud mängus, siis on kõrge ja intensiivne surve relv, mis võib Flora alistada. Nende kaitsjad-poolkaitsjad on juba nii harjunud oma väljakupoolel rahulikult passi lükkama, et sellest on tekkinud enesekindlus, mis kippus kohati kõrge surve ajal segi minema oma võimete ülehindamisega. Millest tekkisid valesöödud. Ja tekivad mõnel teisel päeval võimalused ja väravad.
