Getreu: iga laps on hindamatu (2)
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi juht ja treener Jaanus Getreu peab enda tegutsemise peamiseks põhimõtteks laste heaolu.
Getreu rääkis portaalile jalgpall.ee, et treeningul peab lastel olema hea ja turvaline.
Mis klubi on Lõuna-Läänemaa JK?
Lõuna-Läänemaa Jalgpalliklubi on noorteklubi, mis on Lihula ja Hanila vallas jalgpalliga tegelenud juba 20 aastat. Neist 15 oleme osalenud Eesti noorte meistrivõistlustel. Oleme haaranud oma töösse kõik selle piirkonna koolid. Tahame lastele pakkuda võimalust tegeleda maailma ja ka Eesti populaarseima spordialaga.
Mis on teie klubi tegutsemise põhimõtted?
Meie põhimõtted on rangelt suunatud laste heaolule. Soovime, et iga laps, kes selles piirkonnas elab ja õpib, saaks jalgpalliga tegeleda. Kahjuks on Eesti elu läinud nii, et koole ja ka lapsi on jäänud maapiirkondades ja ka meie piirkonnas vähemaks. See kitsendab selgelt ka meie tegutsemist.
Veel viis aastat tagasi oli meie koolide valik maapiirkonna kohta väga korralik, lapsed käisid treeningutel lausa üheksast koolist. Kuid praegu on näiteks Eesti meistrivõistlustel mängivates võistkondades 90% Lihula Gümnaasiumi lapsed. Mõned agaramad Virtsu ja Lõpe koolist.Vahepealsete aastatega on osa koole kinni pandud või õpilaste arv drastiliselt vähenenud.
Põhimõte number üks on, et iga laps on hindamatu. Lisaks tegutseb klubi kreedo järgi, et lastel peab treeningul olema hea ja turvaline. Trennist tuleb ära minna hea tujuga. Me peame läbi jalgpalli püüdma aidata lapsel kasvada korralikuks kodanikuks.
Kindlasti on põhimõte ka see, et meie klubist sirguksid väga hea tehnikaga poisid. Olen püüdnud seda põhimõtet juurutada ja olen sellega väga rahul. Meie klubi noored on tehniliselt väga head jalgpallurid.
Kas näed võimalust laieneda mujale ja suurendada haaret?
Jah. Saaksime teha grupid mujale Läänemaal, sest siin piirkonnas lapsi ei jagu. Olen sellest ka mõelnud ja paari inimesega rääkinud. Ilmselt see saab varsti nii olema. Pean leidma hea aura ja sobiva temperamendiga treeneri. Me hoiame lapsi ja see, kellega lapsed töötavad, on kõige olulisem.
Oled arengutega rahul?
Lõuna-Läänemaal on jalgpall raudselt number üks! Kui noori tegeleb 70 ja täiskasvanuid veel sama palju, siis ma ei saagi midagi muud väita. Minu kunagised trenniskäijad on loonud nüüd ise oma klubid. Lihula JK mängib Eesti meistrivõistluste kolmandas liigas, klubi veab ka Lõuna-Läänemaa JK juhatuse liige Argo Mõtt ja võistkond koosneb 90% kunagi minu trennis käinud meestest.
Vatla JK-s on pea kõik lapsena seal väikesel mõisakooli jalkaplatsil minu treeninutel alustanud poisid. Võistkonda veab minu enda õepoeg Priit Tein, kes on nii tubli poiss, et võta müts maha. Virtsus, kust kõik kunagi alguse sai, on eestvedajaks Peeter Idvani ja enamus poisse on ka seal trennis käinud. See ongi selge areng. Poisid on oma maakoha eest väljas ja arendavad nüüd oma klubides jalkat edasi.
Milliseid sportlikke saavutusi esile tõstaksid?
Kui sportlikus mõttes vastata, siis meie väikesel maaklubil on Eesti noorte meistrivõistluste pronksmedal. Lisaks esikolmikukohti paljude vanusegruppide teise liiga meistrivõistlustelt. Meie klubist on Eesti noortekoondises mänginud kaks naisjalgpallurit Sandra Pärnpuu ja Avely Kuldsalu. Meie klubist on kasvanud Eesti rannajalgpallikoondislane Priit Mäeorg ja Eesti võrkpallikoondises mänginud Vaido Veek. Pea kakskümmend noort on käinud Eesti noortekoondise erinevate vanusegruppide laagrites.
Kuid tähtsaim on see, et oleme suutnud 20 aastaga käivitada süsteemi, mis toodab ise tegemisi edasi. Meil on kindel koht Läänemaa spordis. Pean hindamatuks saavutuseks seda, et klubist välja lennanud noored on hiljem enamus jalkaga seotuks jäänud. Moodustavad ise klubisid ja veavad vankrit. Saavutus on see, et klubi on aidanud kasvatada noori õiges suunas, kõrvale pahedest.
Saavutused on ka mitmete jalgpallurite jõudmine mängima Eesti meistrisarja klubidesse - Nõmme Kalju, Tallinna Kalev, FC Kuressaare ja Tallinna FC Flora. Oleme väikene maaklubi ja iga selline saavutus väärib märkimist.
Millised on peamised mured?
Suuremad murekohad on baaside olukord ja laste arvu pidev vähenemine. Kui sul on ikka talvel võimlas neli kuni seitse soojakraadi, siis on see pehmelt öeldes ebatervislik. Kui staadion on vee all, on see pehmelt öeldes ebatervislik. Soovin teha kvaliteetse treeningu kvaliteetsel murul. Trenniskäijate arv on sel sajandil kahanenud umbes 40%. Maale ei tulda ja maalt minnakse ära. Ma ei saa ilmselt mitte kunagi trennitulijaid valida, kuid kuidagi peame ju me lapsi ette valmistama ja teiste klubidega konkureerima.
Kas koolid ja omavalitsused on jalgpalli omaks võtnud?
Koolid on kõik jalgpalli omaks võtnud. Lihtsalt suurusjärk, millisest koolist mõnel ajahetkel rohkem-vähem jalgpalliga tegelejaid on, on erinev. Lihula gümnaasium ja Virtsu kool soosivad väga jalgpalliga tegelemist. Ja ütleme siis, et lapsed on samaga vastanud.
Sellel sajandil on selle kahe kooli erinevate vanusegruppide võistkonnad võitnud Eesti Koolispordi Liidu jalgpallimeistrivõistlustel tervelt 16 korda koha esikuuikus ja tervelt 8 korda on võidetud medalid. Lisaks veel Snickers Cup, kus aastatel 1997-2001 oli Virtsu kool üks vabariigi edukamaid koole võites neli korda teise koha.
Lihula valla otsene tugi klubile võiks suurem olla, nagu ka kogu spordile. Vahendid on piiratud, aga siiski. Eelmise valitsemise ajal kadus isegi elementaarne huvi meie jalgpallilaste tegemiste vastu vallajuhtidel ära. Loodame, et praegu see muutub särtsakamaks.
Lihtne ja hea sõna meie laste suunas on kõige suurem tunnustus. Nii samuti on ka maakonna katusorganisatsiooniga. Kohalik spordiliit jäi nii kaugeks ja astusin sealt oma klubiga lihtsalt välja. Ma ei ootagi pudrumägesid, kuid lihtne küsimus - kuidas jalgpallilastel läheb - seda ei tulnudki.
Palju sul abilisi on?
Turniiride korraldamisel on abiks paljud lapsevanemad. Võistlussõitudel käivad lapsevanemad meid transportimas oma autodega. On olukordi, kus kaasasoovijaid on rohkem, kui vaja – siis on nad lihtsalt kaasa elama tulnud.
Näiteks on teatud võistlused korraldatud lastevanemate kodus olevatel jalgpalliväljakutel. Viimane lastekaitsepäevaturniir toimus näiteks Massu mõisapargis. Meil oli nii palju tegemisi, kõik aitasid, olid erinevad võistlused. Üle 20 ema-isa mängis lastega jalgpalli. Karl Palatu näiteks oli väga üllatunud, et maapiirkondades sellised asjad toimuvad.
Üldse olen püüdnud lasteturniiridele kuulsusi kohale tuua. Meil on käinud Marko Kristal, Martin Reim, Karl Palatu, Ingemar Teever, Kristen Viikmäe, Mihkel Aksalu, Alo Bärengrub jt. Laps peab ju saama hea ja positiivse osaliseks.
Väga suur abi on kasvanud välja meie oma klubist. Meil on kolm noort naistreenerit, kes jõudumööda aitavad ja kaasas käivad. Olen nad püüdnud rakendada tüdrukute juurde. Terve eelmise suve jalgpallilaagri viisid nad läbi hindele viis. See on vapustav. Aitavad koolid, kust lapsed trennis käivad. Struktuuriliselt on meil klubis kolmeliikmeline juhatus ja loomulikult aitavad juhatuse liikmed klubi tegemistele kaasa.
