Eelmisel hooajal FC Nõmme Unitediga Premium liigas meeldejäävalt mänginud Alexander Kapitan Bergman leidis uue väljakutse Eestist seitse ajavööndit tagapool - Kanada kõrgliigast. Mõneti üllatuslikult pole see 20-aastase keskkaitsja jaoks kaugeltki mitte uus maailm.

Alexander Kapitan Bergman kasvas mängijana üles JK Tallinna Kalevi noortesüsteemis, kust ta 2020. aastal Esiliiga B tasandile jõudis. Nagu nimigi vihjab - kaptenina. 2022. aastaks jõudis Kalev Premium liigasse, kaasas ka nooruke Bergman, kes tõsise mänguaja nappuse tõttu kiikas sama aasta teises pooles FC Nõmme Unitedisse. Kaks hooaega end Kalevi ja Unitedi vahel jaganud Bergman langetas mullu otsuse saada aastaks päris nõmmekaks, kes tegi südikalt kaasa klubi ajaloo esimese Premium liiga hooaja.

Ning mitte lihtsalt reamängijana, vaid Bergman tutvustas Eesti jalgpallisõpradele ennastki, kui suutis esimeses Nõmme derbis hoida hiljem kõik võrgud puruks löönud Alex Matthias Tamme taskus ning lüüa FC Kuressaare vastu punktiväärilise värava. Ja veel vasaku jalaga, mis trennikaaslaste sõnul olla vaid seismiseks! Mälestusväärseid episoode kogunes teistestki vastasseisudest, mis sest, et Nõmme Unitedi hooaeg Premium liigas piirduski sel korral hooajaga.

Kapitan Bergman pole aga lihtsalt endine nõmmekas või Premium liiga mängija, kes lõi käed Kanada kõrgliigaklubiga York United FC. Tema kirju taust ulatub Kanadast Saaremaa kaudu Poola ning ujumistrennidest Ragnar Klavani õpetatud puusaharjutusteni. Soccernet.ee proovis ette võtta kogu kupatuse.

Lähme täitsa algusesse. Sa oled Poolas sündinud – see on juba põnev fakt. Mida me su taustast veel ehk ei tea?
Ma sündisin Poolas. Elasin seal seitse aastat ja seal alustasin jalkaga ka. Ühel hetkel ema mõtles, et aitab, siin ei ole ühtegi peretuttavat, vaid kõik sugulased olid Eestis – ja siis kolisimegi Eestisse. Elasin seal senimaani, kui kolisin nüüd Kanadasse.

Isa on mul kanadalane. Ema on eestlane. Ja suguvõsas on veel mitmeid rahvusi – on Poola verd ja Ameerika oma ka.

Kuidas su vanemad tutvusid ja omadega siis Poola jõudsid?
No see on tegelikult päris naljakas lugu! (Muigab.) Kui minu isa õppis Kanadas keskkoolis, kohtus ta oma parimate sõpradega. Sealhulgas ka ühe väliseestlasega. Ükskord kutsuski see sõber minu isa Eestisse Saaremaale jaanipäevale. Ja mu vanemad kohtusidki Saaremaal jaanipäeval, jaanitule ääres. Ja sealt hakkaski kõik pihta.

Mu isal olid erinevad tööd, tal oli oma firma. Ja ühel hetkel nad kolisidki tema töö pärast Poola. Seal sündisingi. Mu noorem õde ka. Ja kui firma maha müüdi, kolisime Eestisse.

Mida sa mäletad elust Poolas?
Tegelikult ma mäletan päris palju. Ma küll käisin ingliskeelses lasteaias, aga sain Poolast ikka mitmeid sõpru, kellest osadega oleme väga lähedased tänagi. Mäletan, et ma käisin ujumas, tennises, korvpallis ja siis jalgpallis ka. Olin väga sportlik. Mäletan, et ujumistrennis meeldis mulle kõige rohkem käia.

Mis sa arvad, miks?
Ma ei teagi. Mulle lihtsalt meeldis ujuda. Ega ma tol hetkel ei mõelnud, et see on hea trenn. Tundsin lihtsalt, et see on tore ajaveetmisviis – ei pea kogu aeg iPadis olema või telekat vaatama. Mulle meeldis ikka ringi liikuda, õues käia, ka jalgrattaga sõita.

Kas sa poola keelt ka oskad?
Ei oska. Mul ei olnud väga kellegagi rääkida: käisin ingliskeelses lasteaias, ema rääkis eesti keeles meiega ja isa inglise keeles. Oleks võinud õppida – kahetsen, et ei õppinud! Aga, noh, läks nii seekord.

Eks mingid sõnad on ikka teada ja oskan laulda poola keeles sünnipäevalaulu! (Lausub teatava uhkusega.) No jah, ja kindlasti mingeid roppuseid tean ka ...

Su nimigi – Kapitan – tuleb vist poola keelest?
Jaa. Seda nime kandis mu vana-vanaisa, kes oli Poolast pärit. Temalt tuli see minu isale, siis ka mulle ja läheb kindlasti ka minust edasi. Ma olen selle nime üle väga uhke.

Tõlkes tähendab see "kaptenit" ehk jah, kui niimoodi mõelda, siis klapib see kaptenipaelaga hästi. Mäletan noortekoondistes kommentaatorid ütlesid ikka, et kapten Kapitan – see on pannud küll muigama.

Aga eesti ja inglise keel ongi siis sinu jaoks võrdselt emakeeled?
Jah. Ja siis, kui ma Eestis neljandasse klassi läksin, hakkasin saksa keelt õppima. See on mul ka päris hästi suus.

Kas sa Eestisse kolimist mäletad – oli kuidagi raske ka?
Kindlasti oli raske, sest kõik, kellega ma üles kasvasin, olid Poolas. Ma mäletan, et igatsesin neid väga. Kusjuures mõned Eesti diplomaatide pered kolisid samal ajal meiega Eestisse ja olid siin 1-2 aastat, kuniks jälle edasi kolisid kuskile.

Mäletan, kui ma läksin koolikatsetele, siis Reaalkoolist tulin nuttes välja! Ma ei tahtnud sinna minna. Mulle ei meeldinud need inimesed, mulle kuidagi ei sobinud need õpetajad. Järgmine päev läksin Tallinna Inglise Kolledži katsetele ja seal meeldis väga. Läksin sinna ingliskeelsele suunale, kus oli teisigi rahvusvahelisi õpilasi – nii oli kindlasti lihtsam sisse sulanduda.

Oledki siis vaid inglise keeles õppinud?
Peaaegu, jaa. Olin terve elu inglise keeles õppinud ja siis, kui ma 10. klassi poole pealt läksin Arte jalgpalliakadeemiasse, pidin hakkama õppima eesti keeles. Kui sa oled ikka terve elu õppinud matemaatikat või bioloogiat inglise keeles, siis on see muudatus päris keeruline. Aga sain hakkama. Muidugi, eks mu eesti keele grammatika on kohati puudulik. (Muigab.)

Jalgpalliharidusega Eestis alustasid Tallinna Kalevis. Mida sa neist aegadest mäletad? Milline mängija sa olid?
Olin alguses 2005. sünniaastaga poiste kõige nõrgemas grupis. Kohtusin seal Atko Väikmerega, kelle all olengi vist läbi aastate kõige rohkem treeninud. Usun, et tema ongi mind mängijana kõige rohkem aidanud.

Mäletan, et alguses olin ma tipuründaja. Siis, pärast igat mängu, kukkusin aina allapoole – olin parem äär, vasak äär, kuni lõpuks jõudsin kaitsesse. (Muheleb.) Sain siis ise ka aru, et ju see on minu koht. Olin natuke suurem kui teised ja samas just mitte kõige kiirem ja osavam seal ees. Kaitses oli mul hea mõnus, meeldis.

Olidki siis algusest peale teistest pikem poiss?
Jah, kui mul selline 6-7 aastat tagasi oli see jõhker kasvamise periood, siis viskas aastaga 15 pluss sentimeetrit. Pidin vahepeal väikse pausi tegema, sest põlved ei pidanud vastu. Aga Atko oli ikka seal ja aitas mind. Ma olen talle väga tänulik.

Kusjuures, kõik meie peres pole sellised pikad. Ema on päris lühike, aga isa samas on ka üsna pikk. Nüüd olen ma temast muidugi pikem. Joppas (vedas – L. J.) mul! (Naeratab uhkelt.)

Ja siis ühel hetkel läksidki Nõmme Unitedisse. Esmalt käisid kaks korda laenul, siis läksid täiesti üle. Mis sind seal võlus?
Ma mäletan, et kui ma esimest korda laenul käisin, siis mind võeti seal väga hästi vastu. Tundsin end kuidagi koduselt. Siis tuli sinna ka Vova Vassiljev, kelle mänguplaan, stiil ja filosoofia meeldisid mulle väga. Tundsingi, et see on kõige parem koht, kus tol hetkel olla. Kõige selle peale kokku otsustasingi, et tahaks täielikult üle minna ja õnneks sain. Olen selle eest väga tänulik.

Kui mõtlen eelmise hooaja peale, siis ma jään seda kõike natuke igatsema küll. Nõmmel, kodus, muru peal olid alati kõige paremad mängud. Seal oli kuidagi väga-väga mõnus. See kogukond aina kasvas, kõik võtsid oma sõpru mängudele kaasa ja see oli lõpuks üks suur pere. Mängijad said fännidega hästi läbi ja vastupidi. Jah, Nõmme ultratel on mu südames ikka hea koht. (Muigab.)

Aga Kalevis lihtsalt tundsid, et pole nii head minekut?
Kindlasti oli Kalevil ka suur roll mu karjääris ja selles, kes ma täna olen. Aga kuna ma olin esinduses 16-17, siis mulle ei antud väga võimalust. Taheti rohkem kogenud mängijaid sisse panna. Muidugi, saan aru küll, miks ma tol hetkel nii palju mängida ei saanud, kui oleks tahtnud. Samas, ma pidin mingisuguse muutuse tegema, et ma ei kahetseks lõpuks. Kuna ma mängisin pigem Esiliiga B-s, tundsin, et Nõmme United ja Esiliiga oleks hea samm üles.

Kas sa said Kalevis Ragnar Klavaniga ka koos töötada?
Jaaa. Kui ma esimeselt laenult tagasi tulin, saime kaitsjatele eratrenne. Tahtsin talt palju õppida, küsisin hästi palju küsimusi. Sain kindlasti väga palju juurde nii mingite treeningmeetodite osas kui selles, et mida teha enne või pärast trenni. See oli väga-väga äge kogemus.

Mäletan näiteks ühte harjutust, kus pidi keskjoonest väravajooneni tegema selliseid kiireid puusaliigutusi. See on mulle kindlasti meelde jäänud, et puusad peavad olema alati hästi lahti, et saaks vajadusel kiiresti ümber pöörata. (Naerab.)

Kui sa vaatad maailma jalgpalli laiemalt, kas sul on keskkaitsjate seast iidoleid? Kes sind inspireerivad?
Mulle meeldib Antonio Rüdiger – ta nahaalsus ja sisu, millega ta mängib. Ma olen kindlasti üritanud neid asju jälgida ja enda mängus ka rakendada. Ütleks, et ma ise olen ka platsil päris emotsionaalne. Mulle meeldib ka Virgil van Dijk – hea suur poiss, palliga väga rahulik.

Nahaalsus, agressiivsus ja rahu palliga – olen mänge vaadates just neid elemente jälginud.

View this post on Instagram

A post shared by Premium liiga (@premiumliiga)

Neid märksõnu arvestades on sul üks väga konkreetne õnnestumine eelmisest hooajast ette näidata. See ikooniline viskumine, palliklaarimine ja tähistus Alex Matthias Tamme nina ees ...
Tegelikult polnud see üldse niimoodi plaanis! Ma ei olnud kunagi ette kujutanud, et ma teen midagi sellist. Aga lihtsalt kuidagi, esimene derbi, üks esimesi Premium liiga mänge Nõmme Unitedi eest ja tundsin, et mäng läks päris hästi. Olin nii-öelda selles flow state'is (tõlkes - fokusseeritud olekus) ja see lihtsalt tuli niimoodi välja.

Ma tean, et paljudele ei meeldinud selline reaktsioon. Ja ega see ei olnud kuidagi isiklikult tema vastu suunatud. Kui see oleks keegi teine seal olnud, oleks sama asi juhtunud.

Ma mäletan ise ka seda hetke. See näis tõesti mõneti ülbe, et kes see poisike selline on, et Tamm lööb järgmine kord teil kõigil puuri niimoodi täis!
Jaa, aga tõesti, see ei olnud midagi personaalset. See tuli emotsiooni pealt ja ehk ma kehtestasin ka ennast natuke. Väga hea mäng oli, päris mõnus oli temaga madistada.

Aga tõesti, see jääb mulle elu lõpuni meelde.

Kelle vastu on Premium liigas olnud kõige raskem mängida?
Ma mäletan, et mu debüüthooajal, kui ma olin 17, oli [Tristan] Koskor veel Floras. Sain enda arust tema vastu okeilt hakkama, aga see oli küll ikka natukene raske. Eelmisel hooajal oli [Ahmed] Basheriga korralik madistamine. Ta on väga kiire ja füüsiline. Ega kokkuvõttes oli kõikide ründajatega selline mõnus maadlemine.

Näiteks Promise Davidi trikid õppisin ma selgeks juba Esiliiga B-s. Saime vaikselt headeks sõpradeks ja alati, kui mina tegin midagi tema vastu hästi, hõõrusin talle nina alla, ja kui tema tegi minu vastu, siis vastupidi. Kusjuures suhtleme praegu ka: kuna ta on Kanadast ju pärit, on ta aidanud mul tutvusi leida.

Kuidas sa üldse enda hooajaga rahule jäid? Kas tunned, et said piisava kätte?
Ma ütleks, et ma jäin üsna rahule – arvestades ka seda, et meil oli neli erinevat treenerit hooaja jooksul. Esimesed pool aastat olin väga rahul, sest mängisin palju. Teisel poolel oleksin tahtnud rohkem mängida, aga saan aru, et kohati polnud vorm kõige parem ja teistele tuleb ka võimalust anda. Õnneks sain värava ka kirja. (Muheleb.)

Kui hästi valmistas see sind välismaale minekuks ette?
Tunnen, et päris hästi. Ja mitte ainult väljaku peal, aga selle osas, kuidas väljaku kõrval mingite asjadega toime tulla. Ja kuidas ka inimesena areneda. See oli väga õpetlik aasta.

Näiteks nahaalsus on mul arenenud ja üldse füüsiline võimekus. Me tegime Nõmme Unitedis ikka väga kõvasti trenni. Need treeningprogrammid ja kasvõi see, kuidas me süüa saime pärast trenne ...

Ma arvan, et see on Eestis üks professionaalsemaid keskkondi, muidugi Levadia, Paide ja Flora järel.

Kui sa veel Eestis olid, käisid testimas Itaalias Hellas Verona juures ja kaks korda Ameerikas - Chicago Fire'i ja Omaha Unioni juures. Millised need kogemused sinu jaoks olid?
Hellas Veronas oli naljakas lugu: see, kes mind saatis sinna, ütles peale testimist, et okei, nad tahavad mind, ja siis me ei kuulnud temast seitse kuud mitte midagi! See oli 16-aastase poisi jaoks natukene šokeeriv. Aga noh, jällegi, elukool ...

Itaalias põhines kõik tehnikal. Trennis väga ei arendatud mingeid füüsilisi omadusi, ei tehtud väga jõudu või jookse. Oligi rohkem palliga mäng. Inimesed olid päris kinnised ja mõtlesid, et okei, konkurent tuleb, lõhume tal jalad sodiks!

USA-s oli kõik vastupidi. Kas enne või pärast trenni tehti jõudu, trennis veel ka spurte ning siis alles liiguti pallitrenni juurde. See oli palju füüsilisem. Ja inimesed olid ka väga sõbralikud ja abivalmid, rääkisid juttu. Jah, kui platsile läksime, oli tõsine trenn, aga pärast olid kõik jälle sõbrad.

Ja nüüd oled sa Kanada kõrgliigaklubi York United FC mängija. Kuidas sa sinna jõudsid?
See oli aastal 2022, kui ma mängisin esimest korda Narva Transist Ryan Lindsay vastu. Samal aastal lõpetas ta tervislikel põhjustel karjääri ja hakkas agendiks. Hakkasime rääkima ja saime läbi aastate päris lähedasteks – ta ei olnud siis isegi mu agent veel, aga ta aitas mind Ameerikasse testimistele. Eelmisel suvel jõudsime tema ja Rabona Sports agentuuriga lepingu allkirjastamiseni.

Aga mul olid erinevad variandid siin Kanadas, ka Euroopas olid mingid madalamatest liigadest, aga otsustasin siia tulla, kõrgliigasse. Tase on siin päris korralik: meie tiimis on näiteks üks 16-aastane ründaja, kes oli hiljuti Kanada A-koondises.

Mulle meeldis see klubi kuidagi kõige rohkem, professionaalsuse ja struktuuri poolest. Rääkisin treeneriga, ka omanikega ja nad väga tahtsid mind. Kuna mul oli Nõmme Unitediga aastane leping, siis sain tasuta üle tulla ehk lihtsalt allkirjastasin lepingu ja tulin.

Mida su trumpidena nähti – miks taheti just sind?
Ma arvan, et üks asi on mu noorus ja füüsilisus ning isikuomadused. Ma olen duellides agressiivsem kui mõni teine. Ka see, et mulle meeldib mängida palliga maast, mitte ainult panna pikka. Nad nägid klippe eelmisest hooajast ja ma ei pidanud isegi testimisele tulema – kohe pakuti lepingut.

Kusjuures eelmisel aastal vahetusid klubi omanikud. Tulid ühed mehhiklased, kes tegid üsna korraliku puhastuse ja saatsid ära need, keda nad enam ei tahtnud. Asemele tõid mängijaid, keda nad siis tahtsid – sealjuures olin ma nende esimeseks liitujaks! (Naeratab uhkelt.)

Kas selle diili juures on samuti Kanadasse kolinud Randin Rande ka kuidagi olnud?
Ma küsisin küll, kuidas elu ja inimesed on siin, aga alles pärast seda, kui mul oli leping allkirjastatud. Ehk tegin talle üllatuse. (Naerab.)

Saime temaga Nõmme Unitedis päris hästi läbi. Ja mulle ka meeldis tema käe all mängida. Usun, et me varsti näeme ka. Räägime ikka pidevalt – oleme teineteisest tegelikult 2,5 tunni kaugusel. Et kui mul on vaba, saan sinna minna, ja kui tal, saab ta näiteks tulla mänge vaatama.

Kuidas siis elu Kanadas ikkagi on?
Kusjuures kuna mu vanaema elab Kanadas, siis käisin noorena siin iga suvi. Kui jalgpall muutus minu jaoks tõsisemaks ja vaba ega polnud enam nii palju, siis ei saanud eriti käia. Õnneks elab ta mulle praegu lähedal – umbes kahe tunni kaugusel. Et jah, ma ei tunne ennast siin nagu välismaalane.

Aga elamine on siin päris uhke. Välismaalased või teistest linnadest tulevad mängijad elavad ühes suures kortermajas kesklinnas – see on ikka väga ilus! Üleval on bassein, all on kossusaal ja jõusaal. Igaühel on oma korter. Õnneks millegi eest maksma ei pea. (Naerab.) Ja klubi poolt pestakse trenniriided ära, saame süüa. Kõik on olemas.

Kui meil hooaeg hakkab, siis oleme põhimõtteliselt iga nelja päeva tagant uues linnas. Ja siin lennatakse igale poole! Vaid kahele mängule lähme bussiga. Päev enne mängu sinna, mäng, päev hiljem tuleme tagasi. Ja selline rütm hakkabki olema – terve Kanada näeb ära! (Särab põnevusest.)

Milline Kanada kultuuri ja köögi pool on?
Üks asi on ikka jõhker – need söökide portsud! Just läksin ühel hommikul ja võtsin Inglise hommikusöögi – sellest oleks rahulikult 3-4 venda saanud kõhu täis süüa! Ehk siin peab ikka vaatama, kus söömas käid ja mida võtad. Et kui lähed kuskile pitsarestorani, siis saad massiivses suuruses pitsa.

Joogi mõttes on siin kõik keemia. Siin on erkoranž Fanta – sellist asja ma küll ei julge juua. Praegu olen ainult vett joonud.

Selle põhjal: kui palju sa Eesti toite igatsed?
Oi ma igatsen kohukest! Ja Mõnusat Maiust ja Maiuspala ... Pelmeene ka. Siin ei ole selliseid tavalisi pelmeene.
Kuna Torontos on suur eestlaste kogukond, siis kindlasti on siin mingisugune Eesti köök ka. Muidugi jah, ema tehtud toit on see kõige kõigem.

Aga kuidas läks sul ajavahega harjumisega – Eesti ja Kanada aja vahele jäävad päris pikad seitse tundi.
Tänaseks olen ma sellega täiesti ära harjunud, aga äkki esimesed 2-3 ööd olin ma küll täitsa Eesti aja peal. Sealt edasi läks juba lihtsamaks.

Kusjuures kui ma läksin Ameerikasse testima, siis tegingi selle vea, et läksin kohale päev või kaks enne testperioodi algust. Ehk ma ei jõudnud ajavahega ära harjuda. Keha oli reisimisest ikka ülimalt väsinud ja ma ei saanud korralikult magada ka. Seda viga ma korrata ei tahtnud.

Kuidas mõjutab kõik see suhtlust kodustega?
Kohati on kindlasti keeruline, aga praegu oleme hakkama saanud. Kui mina ärkan, on neil päev, ja siis räägime natuke. Enne, kui nad magama lähevad, on mul lõuna ja räägime siis ka natuke. Pigem siis, kui nemad magavad ja ma olen täiesti üksi, tekib see, et mis ma siis teen – kas ma hakkan seriaali vaatama või näiteks lähen välja jalutama. Aga noh, see on ju jalgpalluri elu – ise tahtsin sellist elu endale!

Ja ühel hetkel võiks see taas olla ka koondisejalgpalluri elu?
Jah, kindlasti. Ma ei ole veel U21 koondisesse murdnud, aga kõik teised astmed olen läbi käinud. Isegi kapten vahepeal olnud. Aga kindlasti tahaksin koondisesse uuesti murda.

Ma saan aru, et sul on variant end siduda ka Kanada koondisega?!
Jah, ma saaksin ka Kanada riiki esindada. Aga ma praegu ei keskendu üldse koondistele, vaid sellele, et saaksin siin korralikult jalad alla. Tahan näidata nii endale kui teistele, miks mind siia toodi ja milleks ma olen võimeline. Ja siis, kui tuleb mingi kutse – loodetavasti tuleb – mõtlen selle peale. Praegu lähen iga päev samm-sammult.