Vändra juht: sihti ja visiooni on meil küll! (1)
Vändra JK Vapruse klubi juhatuse liige, peatreener ja mängija Ranet Lepik sõnas uue hooaja eel intervjuus, miks pole väikses kohas klubi ülalpidamine sugugi lihtne töö.
Vändra Vapruse jaoks algab Esiliiga hooaeg 25. veebruaril kell 19:00, mil võõrsil kohtutakse Tallinna Kaleviga.
Eelmise hooaja lõpus ütlesite avalikult välja, et Premium liigasse tõsta te ei soovi. Ka veebruarikuises Jalka ajakirjas andsite mõista, et kõrgliiga pääset te tuleval hooajal ei püüa. Kui 2016. aastal teeniksite sportlikel alustel õiguse mängida Premium liigas, siis kas te loobuksite sellest võimalusest? Mis peaks Vändra JK Vapruse jaoks muutuma, et tulevikus omaksite ka visiooni ning eesmärki Premium liigas?
Kes vähegi aru saab, mis tähendab ühe kõrg- või esiliigaklubi igapäeva edukas töös hoidmine, siis see saab ka aru, miks ennast sedasi väljendanud olen. See, et oleme sportlikult tõusnud ühe ja sama satsiga neljandast liigast esimesse, on niigi saavutus omaette. Kes tahab, võib julgelt järele proovida. Ainult soovime üheskoos Vändraga kogu südamest edu neile selles ettevõtmises. Kas, kuidas ja miks on küsimused, mis leiaks vastuse siis, kui ka tegelikult säärase tulemuse välja võitleksime. Oleme aga realistid ja ei ela utoopias, seega keskendume sellele, et igapäevaselt oleks klubiliselt kõik parimas võimalikus korras.
Uskuge, kui juba suurtes linnades on see korralike klubide puhul keeruline, kus pea igale ametile on inimene ja töötaja, siis siin väikeses Vändras on keeruline ühel ja samal ajahetkel tegeleda saja erineva asjaga ning olla ühel ja samal ajal mitmes erinevas kohas. Siinkohal ei nõustu arvajatega, kes on öelnud, et meie klubil ei ole sihti ja visiooni kõrgemal mängida. On küll ja kuidas veel, sellepärast me Esiliigas mängimegi, kuid ressursid seavad piirid. Pean silmas nii raha kui ka inimkehade olemasolu. See, mis muutuma peab, on vaid üks.
Kui aeg on küps ja oleme kasvatanud piisavalt tasemel mängijaid ning meie klubistruktuur inimeste näol on kasvanud normaalseks, siis miks mitte. Hetkel oleme sellest kõigest alles ikka väga kaugel, seepärast üritamegi teha täna ja praegu asja nii hästi, kui oskame ja ei pürgi iga hinna eest kõrgeimasse seltskonda. Meie jaoks on hetkel igas mõttes eneseületamine kõik klubiga seonduv – Esiliigas mängimine, litsentsi omamine, järjepidevuse loomine ja parimate tingimuste võimaldamine on piisav väljakutse, et end erksana hoida. Loomulikult annaks tõuke võimalikuks tõusmiseks ka üldise jalgpallikultuuri areng Eestis, kuid ükski traditsioon ei teki nipsu lüües vaid ikka pikkade aastatega.
Samuti mainisite Jalkas, et kui uuel hooajal Esiliiga jalgpalli poleks Vändra jaoks olnud, siis oleksite soovinud hoopis kolida II liigasse. Miks on Esiliiga B tasemel mängimine Vändra jaoks vastuvõetamatu?
Jällegi on inimeste arusaam asjadest pisut nihkes. Vastuvõetamatu ei ole Vändra jaoks Esiliiga B-s mängimine kohe kindlasti mitte. Ka see liiga on õigel ajahetkel omal kohal vajalik. Küsimus on lihtsalt vähe laiem, kuna mistahes liigas mängimine nõuab teatud tingimusi. Järjepidevuse mõttes plusside ja miinuste kokkulöömisel kaldus lihtsalt kaalukauss hetkel teise liiga kasuks. Kindlasti olnuks see lihtsama vastupanu teed minemine, kuid vahel tuleb teha samm tagasi, et siis jälle mitu pikka sammu saaks edasi astuda.
Lihtsustatult kokku võttes mõtlesime, et aja ja rahakulu on Esiliiga B-s amatöörmeeskonnale kõrgetes liigades mängides kõige suurem. Vanemate mängijate motiveeritus rasket tööd teha sellel liigatasemel ei olnuks piisav. Samuti on raske leida ajalisi kompromisse töö eraelu ja spordi vahel. Me ei ela kahjuks Tallinnas, et istud trammile ja sõidad Piritalt Lillekülla ja trenni asemel mängid hoopis liigat. Kõik kahjuks ei ole nii must ja valge, kui pealtnäha paistab. Ainult noortega seal mängida ei olnuks praegusel hetkel jõukohane ja need olidki peamised põhjused. Loomulikult on veel mustmiljon asja, mis omavahel seotud, kuid ütlen veelkord, et kõikide asjade pikal kaalumisel kujunes otsus just selliseks, et võtta väike vaheaasta või kaks.
Uuel hooajal olete loobunud Vändra JK Vaprus II meeskonnast ning olete oma duubelvõistkonnaks valinud Pärnu JK Vapruse. Millest selline muutus? Kus võistkonnas Vändra järelkasv edaspidi mängib?
Oma teise võistkonna loobumise otsus tuli väga raskelt. Peamine põhjus, miks nii otsustasime, oli see, et mitmed lõpetasid mängimise, mõned jagame uueks hooajaks teistele klubidele ja lihtsalt alati ei tule nii kiirelt piisavalt palju mängijaid peale, kui vajalikuks pidasime. Meil on klubis üks aastakäik (1997) täiesti katmata ja seega on sellest pisike auk sees. Lihtsalt mängijaid ei jätkunud kahe võistkonna tarbeks ja nii ongi.
Kahjuks ei soosi ka duublite süsteem meiesuguste klubide käekäiku ja nii ta paraku läks. Pärnu Vaprusega oleme nagunii aastaid koostööd teinud ja sellest klubist ka ise välja kasvanud, seega tundus loogiline samm nendega duublisuhtesse astuda. Neil on ambitsioonikas meeskond, kelle mängijad on näljased ka kõrgemal tasemel mängimisest, seega kasu võib olla mõlemapoolne.
Kahjuks kukkusid läbi koostöö arutelud Pärnu Linnameeskonnaga, kelle abiga saanuks korraliku püramiidi kokku klopsida ja nii mõnigi mängumees saanuks vähemalt Esiliigas edasi pallida.
Pärnumaal on igas liigas peale Esiliiga B oma võistkond, seega oleks uhke ühise asja nimel ka päriselt seljad kokku lüüa. Vändra järelkasv, kes meeste mängu piirimail on, peab sellel hooajal piirduma erinevates Eliitliigades mängimisega ja keegi ei keela ka hetke esinduse mehi üle mängida, et enesele koht Esiliigas välja võidelda. Kindlasti on pikas perspektiivis plaan teine võistkond uuesti välja panna, kuid kui juhendid lubavad, siis duubli suhe Pärnuga kindlasti jätkub. Muutuda võiks ka mängijate liigutamine ühest võistkonnast teise.
Kuidas on esindusvõistkonna koosseis uuel hooajal muutunud?
Esindusmeeskonna koosseis uuel aastal on peamiselt sama nagu ikka viimastel hooaegadel. Mõned mängijad loobusid, mõned on liikunud edasi parematele jahimaadele, liitunud on hulganisti noori, kuid on ka neid, kes parematel jahimaadelt tagasi on tulnud.
Inimesed Eesti erinevatest paikadest on öelnud, et Vändra kodustaadion ning selle tribüün on üks Eesti pealtvaatajasõbralikeim ja optimaalsemaid lahendusi keskmise suurusega klubi jaoks. Kui teised Vändra JK Vapruse sarnased klubid üle Eesti sooviksid sarnase kvaliteediga staadionit endale ehitada, siis mida nad selleks tegema peavad? Kuidas õnnestus Vändral endale nii hea staadion ning tribüünihoone saada?
Tore, kui inimestele Vändras meeldib ja nad sedasi arvanud on. See teeb ainult tuju heaks ja on suurim tunnustus meile, kui siinne asi inimestele korda läheb. Staadioni saamise lugu on aga puhas juhus, kuna lihtsalt aeg oli selline. Paarkümmend aastat ei olnud siin mingidki renoveerimist toimunud.
Mõned õnnelikud kokkusattumised ja Vändra alevivalitsuse hea otsus tagas sellise tulemuse nagu täna Vändras näha võib. Liiga lihtne oleks öelda, et olge õigel ajal õiges kohas ja tehke oma tööd südame ja suure innuga, siis tuleb ka staadion, kuid mingi aluse see siiski annab. Küsimus, kuidas ja mis selleks tegema peab, et enesele selline staadion ehitada, peaks olema suunatud pigem meie kohalikule omavalitsusele mitte meile. Meie saame neile ainult südamest tänulikud olla.
Arvestades Vändra suurust (umbes 2500 inimest), oli Vapruse mängude pealtvaatajate arv oli eelmisel hooajal Esiliigas vägagi soliidne – keskmiselt 115 inimest mängul. Liiga arvestuses olite selle arvuga teisel kohal Rakvere järel. Mis on teie edu saladus?
Kui vaadata veel paar hooaega tagasi, siis see 115 inimest mängul tundub naljanumber. Muidugi olnuks ka see hooaeg number pisut rõõmsam, kui mõnda mängu Pärnus ei oleks pidanud mängima, kuid ikkagi 115 inimest on väga vähe. See ei kahanda muidugi nende inimeste panust, kes staadionile kohale tulid ja häälekalt kaasa elasid.
Olen ise Pärnus mänginud tuhande ja rohkemapealise publiku ees, seega ei ole vabandus, et oleme liiga väikesed ja inimestel paha koleda ilmaga vaadata, et staadionil ei pakuta pirukat jne. Jah, need kõik on tegurid, mis mõjutavad üldist tulemust, kuid peamine on see, kes väljakul viibivad ning mida ja kuidas nad seal oma asja ajavad.
Joonistan mõtteliselt lahti ühe skeemi: kui meil klubis on 250 pallurit, kellel igaühel võiks olla vanemad, kellel omakorda on vanemad, neil kõigil on kaks sõpra, kes võtavad veel kaasa ühe sõbra. Võikski loetlema jääda, kuid ka kui nendest pooled tuleksid iga kord mängule, siis oleks juba mitu Vändra tribüünitäit rahvast kohal. Kõik on omavahel seotud, aga traditsioonid ja kultuur ei teki üleöö. Mõtlemist peab muutma, kuid kõige lihtsam on seda teha heas mõttes mõjutades, sellepärast räägitaksegi kogu aeg, et kui oleks pirukas ja präänik, küll siis oleks ka rahvas.
Meie edu ei pea ma eduks vaid loomulikuks käiguks, kuna eeliseks on kindlasti siinkohal meie väiksus. Väljakul on needsamad kohalikud kutid, keda nende kohalikud sõbrad, lapsed, emad ja isad vaatamas käivad. Me ei ole klubilises mõttes teinud selleks peaaegu mitte midagi, et rahvast staadionile saada, vaid oleme lihtsalt üheskoos üks pisike Vändra.
