Wembley Parki metroojaamast Inglismaa kõige tähtsamale staadionile jõudmiseks tuleb jalutada ligi kilomeetri jagu mööda jalakäijate tänavat, mille nimeks Wembley Way. Tee on väga lai, et kümned tuhanded huvilised olulistele jalgpallikohtumistele kenasti pärale jõuaksid.

• Stat-rakurss | Messit pisendav ja pilkav küsimus on vastamiseks lihtne, aga samas asjakohane
• Stat-rakurss | 20-aastane kaotusseis pesapallile väheneb ainult siis, kui jalgpall usaldab data-treeneritele vastutust ja võimu
• Stat-rakurss | Numbrinohikud jäävad Haalandiga hätta, sest ainult datast ei piisa. Vaja on tõlki
• Stat-rakurss | Magusa liitintressini jõudmiseks peab jalgpall talitama nii nagu Meta ja Google

Täiesti tavalisel jahedapoolsel oktoobrikuu teisipäevahommikul on Wembley Way'l ruumi maa ja ilm. Igaüks saab kulgeda omas rütmis ja mullis, rüübates korduvkasutatavast joogitassist – see on ikkagi kaasaegne linnaosa kaasaegsete töökohtadega, kus töötavad kaasaegselt keskkonnateadlikud inimesed, kes endale papptopse ei luba! – meelepärast Starbucksi kohvijooki. Modernistlik idüll.

Kui aga selle modernistliku hommikuidülli keskmine osaleja valgusfoori rohelist tuld oodates AirPods'id (muu mark ei sobi, oleme ausad, pilti) eemaldab, võib talle kõrva torgata kõrvalseisjate intensiivne jutuvada, kus tooni annavad terminid nagu xG, pass distribution model, data analysis jne. Seda jutuvada vedasid tol oktoobri hommikul uue aja jalgpallispetsialistid.

Neil oli käsil palverännak, sihtpunktiks Wembley staadioni konverentsikeskus, kus toimus jalgpallistatistika ja -analüütikaga tegeleva agentuuri Statsbomb aasta-konverents. Avasõnad lausus ettevõtte tegevjuht Ted Knutson: "Me peame tegelema millegi väga tähtsaga, kui suudame 400 nohikut hommikul kella poole üheksaks Wembley staadionile tuua."

Nohik tundus olevat tiitel, mida konverentsil osalejad kandsid uhkusega. Nad teadvustasid väga selgelt, et erinevad olulisel määral jalgpallis seni suuri asju saavutanud ning tähtsaid otsuseid teinud meestest (naisi oli konverentsil osalejate seas mõni üksik). Aga nad olid läbinisti veendunud, et tulevik kuulub neile, sest digitaalsel ajastul on võimalik täpse analüütika abil jalgpalli muuta (loe: seal sportlikku edu saavutada).

Kas neil on õigus? Kui vaadata konverentsi ettekandeid eraldi, siis enamik neist osutasid tõesti kohtadele, kus andmete asjatundliku analüüsiga oleks võimalik saada asjadest ette täpsem pilt.

10 aastat MLS-i tippklubis Seattle Soundersis töötanud Ravi Ramineni mõttekäik, et jalgpalliklubid peaksid oluliselt enam aega ja vahendeid pühendama otsustusprotsessi analüüsimisele, et suurendada teadlike, täpsete ja mõistlike otsuse hulka, tundub väga mõistlik.

Keeruline on vastu vaielda ka Red Bulli jalgpallikontserni analüütiku Sam Goldbergi tähelepanekule, et jalgpall on analüütika kasutamisel pesapallist 20 aastat maas ning kui see mahajäämus väheneb, asuvad jalgpallivõistkondades tööle data-treenerid, kellest saab iga edumeelse klubi üks võtmeisikuid. See tundub loogiline.

NHL-i jäähokimeeskonna Seattle Krakeni eetri-analüütik Alisa Lukin manitses kaasteelisi, et nood ei tohi oma imelistesse andmetesse ära eksida ja neist keerulisi konstruktsioone ehitada, sest kui auditoorium neist aru ei saa, pole laiarindeline läbilöök võimalik. Mõistlik hoiatus. Valitseb ju oht, et spetsialist ajab valdkonna nii kitsaks, kuniks teab lõpuks kõike mitte millestki.

Lukiniga samasse helistikku kuulus end Nottingham Foresti ja lahendamatute probleemide fänniks tituleerinud inseneriks tudeeriva Oliver Craveni ettekanne, kus ta tõi esile, et jalgpalli-analüütikat ei ole võimalik liiga peeneks ajada, kuna liiga palju platsi peal tehtavaid tegevusi pole statistiliselt kirjeldatavad. Craven soovitas seetõttu pöörata tähelepanu mängija platsil viibimise faktile.

Sarnaseid ivasid oli võimalik välja nokkida pea kõigist kaheksa-tunnise konverentsi ettekannetest. Aga kas need ivad moodustasid kokku terviku? Kas justkui "The Big Bang Theory" süžeest välja võetud tegelased suudavad tõesti tõusta jalgpalli uuteks valitsejateks, kes muudavad maailma tähtsaima spordiala aluspõhimõtteid?

Esinejad ja paljud kuulajad tundusid olevat selles veendunud. Ent kohvilaua-vestlustes oli kuulda ka skeptilisemaid vaatenurki, millest peamise koondportree kõlas: jalgpallimäng on sedavõrd emotsionaalne ja tunnetest sõltuv asi, et kuniks andmed ei suuda täpselt fikseerida ja analüüsida jalgpalluri hinges toimuvat, ei saa see olla nurgakivi, millele toetuda.

Analüütika eiramine oleks narr. Sellega on võimalik paljusid asju täpsemalt teha ja otsustada. Aga Sheldon Cooper pole see mees, kes Manchester Unitedi mudast välja veab. Selle jaoks on endiselt vaja leida uus Sir Alex Ferguson ehk juht, kes:

• suudab olla inimhingede insener,
• kuulab ja kasutab tarku nõuandeid,
• tajub tujusid ja tundeid,
• omab hiilgavat vaistu,
• oskab kokku panna konkreetses olukorras võitmiseks vajaliku tiimi nii platsil kui ka selle kõrval.

Too platsi kõrval paiknev üksus on viimase paarikümne aasta jooksul oluliselt muutunud. Endised tippmängijad on endiselt treeneritetiimi olulised lülid, sest nad tajuvad ja tunnevad mängu nurga alt, mida StatsBombi konverentsil osalejad pole kunagi kogenud, sest nad polnud trennis, vaid lahendasid integraale ja muud sellist.

Ent (lähi)tulevikus on lisaks endistele mängijatele, psühholoogidele, fitness- ja toitumisspetsialistidele neis tiimides oma koht ka Sheldon Cooperil ja/või Amy Farrah Fowleril.

* * *

Soccernet.ee ajakirjanik Ott Järvela külastas oktoobri alguses Londonis, Wembley staadionil jalgpallistatistika ja -analüütikaga tegeleva agentuuri Statsbomb aasta-konverentsil. See on nähtu ja kuuldu põhjal valminud artikli-seeria viies ja viimane lugu.