Top 10 - meistriliiga šokeerivaimad juhtumid 1921-1940 (0)

Foto: Gertrud Alatare

Esimese Eesti Vabariigi aeg on minu lemmikperiood jalgpalliloos. Vutt Eestis arenes jõudsalt ning oli spordiala number üks. Nii siinne rahvuskoondis kui ka klubid tegid rahvusvahelistel matšidel igati korralikke esitusi.

Eesti klubijalgpallis tähendas see aega, mil kohalike satside omavahelistel kohtumistel oli pealtvaatajaid rohkem kui tänapäeval ning kõik paremad Eesti mängijad kuulusid Eesti klubidesse.

Meistriliigas olid algul hooajad väga lühikesed ja koosnesid ainult mõningatest play-off mängudest, seega polnudki tegu vormiliselt liigaga. Ajaga muutusid aga meistrivõitlused pidevalt suuremateks ning viimastel hooaegadel peeti 14 vooru (kaheksa klubi mängisid üksteisega kaks korda läbi).

Kokku toimus aastatel 1921-1940 iseseisvas Eestis 19 meistriliiga hooaega. Esimesest 13 tiitlist koguni üheksa võitis Sport, loovutades vahepeal kaks korda esikoha Kalevile (1923, 1930) ja kaks korda TJK-le (1926, 1928). Seejärel tõusis valitsejaks Estonia, kes võitis meistripärja viiel järjestikusel hooajal. Kõik need edukad satsid baseerusid Tallinnas. Viimasel hooajal tuli meistriks Tartu Olümpia.

REKLAAM

Väga kahju, et meil pole võimalik vaadata tolleaegsetest sündmustest ja toredatest väravatest videosid. Küll aga saame lugeda vanadest mustvalgetest ajalehtedest värvikaid jalgpallimängude ja –sündmuste kirjeldusi. Saame lugeda ka mahlakate ja skandaalsete juhtumite kohta, mis olid šokeerivad ja tunduksid tänapäeval ilmselt veel šokeerivamatena. Järgnevalt reastangi kümme enda hinnangul suurimat šokki Eesti meistriliigast 1921-1940.

Tuginen eelkõige vanadele ajalehtedele, mida lugesin Internetist (dea.digar.ee, dea.nlib.ee), kõigi kümne jutukese all on ka täpsemad lehenumbrid välja toodud. Lisaks oli mulle pidevalt laual abiks suurteos „Estonian Football 100 Years“, milles on suurepärane statistikakogum, ning kõige šokeerivama juhtumi kohta sain lisainfot 1970. aastal ilmunud raamatust „Jalgpall: minevikust tänapäevani“, mille autoriteks ja konsultantideks olid endisaegsed jalgpallimehed.

10) Kaheldav hiline värav aitas Spordil tiitlit kaitsta (1922)

Finaali lõppedes sai faktiks, et meistriliiga avahooajal triumfeerinud Tallinna Sport teenis meistripärja ka teisel hooajal. Vaidlemisainet jätkus aga kauemaks, eriti hilise viigivärava teemal.

Oktoobri lõpus peetud 1922. aasta meistriliiga finaalis, mida lume- ja vihmasajusest ilmast hoolimata jälgis 2000 pealtvaatajat, võitis Tallinna Kalev tänu Eduard Ellmann-Eelma väravatele avapoolaja 2:0. 58. minutil, kui Arnold Pihlak oli oma karistusalas käega mänginud, lõi Oskar Üpraus penaltist ühe tagasi.

Täieliku pöörde tõid mängu lõpuminutid. Üpraus toimetas teistkordselt palli võrku olukorras, kus Kalevi väravavaht August Lass sai kokkupõrkest vigastada (erinevate lehtede andmetel juhtus see 4-10 minutit enne finaali lõppu). Lass kanti veidikeseks platsilt ära ning publiku hulgast kostusid Spordi aadressil ebameeldivad hüüded ja vile. Kohtunik August Silber määras alguses Kalevi kasuks trahvilöögi, mispeale hakkasid Spordi mängijad kätega vehkides protesteerima. Kohtunik küsis mõnelt jalgpalliliidu juhatuse liikmelt ja abikohtunikelt nõu ning otsustas siis ikkagi värava ära lugeda. Viigiväravast langes Kalevi meeleolu. Seis 2:2 oleks andnud lisamängu, kuid Georg Vainu omavärav ja Heinrich Paali tabamus vormistasid lühikese aja jooksul juba hämardunud ilmaga Spordi 4:2 võidu.

Spordileht kirjutas finaali järel, et Spordi mäng oli toorevõitu ning meeskonna energia avaldus rohkem hoolimatuses vastase vastu kui energilises palli mängimises. Samas märgiti, et Kalevi kaitsjad püüdsid teisel poolajal ajaraiskamise eesmärgil palli kaugele üle aia lüüa. Kaja kirjutas, et kohtunik oleks pidanud viigivärava olukorras esmalt nõu pidama ja seejärel otsuse langetama, mitte niimoodi Spordi pealekäimisel oma algset otsust muutma.

Kõige kriitilisemat lugemist kohtuniku ja Spordi kohta pakkus 1. novembri Päevaleht. Seal kirjutati, et Kalev mängis puhtalt ja kenalt ning saavutas mõlemad oma väravad hea kombinatsiooni tulemusena. Seevastu Spordi väravatest üks tehti penaltist, üks löödi ühes puurivahi vigastamisega ja üks oli omavärav, kusjuures hilinenud alguse tõttu pimedaks läinud ilm võimaldas kergemini viimase kahe kolli löömist. Üldse nimetati Spordi mängu tooreks, mida kohtunik kahjuks lubas. Vilemehele heideti ette ka seda, et ta oleks pidanud viigivärava olukorras protesteerinud mängijatele märkuse tegema või lausa kedagi platsilt eemaldama, aga ta kutsus selle asemel mingi nõupidamise kokku ja luges värava ära. Järeldati, et kõike arvesse võttes oleks pidanud meistriks tulema Kalev.

Päev hiljem avaldas oma nägemuse Sport. Palju kõneainet pakkunud viigivärava kohta märgiti, et Lass ei põrganud kokku mitte üldsegi Üprausiga, vaid hoopis Kalevi enda mängijatega, kes Üprausi takistama tõttasid. Seda, et värav oli määrustepärane, tunnistanud kohapeal viibinud jalgpalliliidu president Gustav Laanekõrb ja veel mitmed tuntud jalgpallimehed. Penalti kohta selgitati, et Pihlak püüdnud puhtalt värava peale sihitud palli kinni, nii et otsus oli igati õige ja penaltist löödud väravad on jalgpallis teadagi sama õiguspärased nagu kõik teised. Lisati, et pimedus valitses kohtumise lõpus võrdselt mõlema värava all, nii et selle kaela küll midagi ajada ei saa. Ning kui Vain poleks omaväravat löönud, oleks kohe jaol olnud Paal. Sport tõi välja ka trahvilöökide vahekorra 9:9, et oma toorest mängu eitada.

Ajalehed: 1922. aasta 30. oktoobri, 1. novembri ja 2. novembri Päevaleht, 30. oktoobri Esmaspäev, 31. oktoobri Kaja, 16. novembri Eesti Spordileht.

9) Sport andis trooni Estoniale inetult (1934)

1934. aastal ei suutnud Sport oma neljandat järjestikust ja ühtekokku kümnendat meistritiitlit võita. Tiitlit kaotades ei käitunud Spordi mehed eriti spordimehelikult. Otsustavas matšis hankis kaks sinivalgete mängijat endale pooleaastase võistluskeelu ning klubi andis kaotuse järel sisse protesti.

Meistriliiga hooaja viimases mängus läksid 4000 pealtvaataja ees omavahel vastamisi Estonia ja Sport, kes olid liigatabeli kaks esimest. Punkte oli neil võrdselt, aga parem väravate suhe võimaldanuks ka viigi korral meistriks tulla Estonial. Oma esimest tiitlit jahtiv klubi aga viigile ei mänginud ja teenis Martin Jenseni 22. minuti tabamusest 1:0 võidu.

Teisel poolajal hakkasid meeskonnad toorutsema, eriti Sport. „Mängige jalgpalli kah vahelduseks!“ ja teisi sarnaseid hüüdeid lasi publik kuuldavale. Umbes veerand tundi enne lõppu tekkis keskväljal audiviske pärast vaidlus ja Spordi kapten Otto Reinfeldt-Reinlo viskas palli silmnähtava tahtlikkusega abikohtunikule näkku. Pärast seda pöörasid 1934. aasta meistriliiga parim väravakütt Karl-Richard Idlane (Sport) ja väravavaht Evald Mikson (Estonia) omavahel tülli, mis arenes löömiseks. Pärast mängu lõppu soovisid vastastele õnne vaid viis Spordi mängijat (Evald Tipner, Viktor Ader, Arnold Laasner, Leonhard Kass, Aleksander Mägi).

Tagatipuks esitas Sport hiljem protesti, nõudes matši tühistamist, kuna arvas, et Estonias debüteerinud ründaja Nikolai Linberg oli Läti kodanik. Jalgpalliliit protesti ei rahuldanud, kuna Linberg oli veidi enne mängu Eesti kodakondsuse saanud.

Finaalmatši kohtunik Voldemar Loodla kirjutas oma selgituses, et ta ei tahtnud mängijaid eemaldada, sest pidas mängu liiga tähtsaks ega soovinud sel viisil meistri saatust mõjutada. Erinevalt temast, jalgpalliliidu juhatus karistamist ei vältinud ning otsustas pärast hooaja lõppu määrata Reinfeldtile, Idlasele ja Miksonile rohkem kui poole aasta pikkuse võistluskeelu, kestvusega kuni 1. juulini 1935. Keeld hõlmas lisaks klubijalgpallile ka koondist. Lisaks otsustati karistada ka Spordi paremäärt Georg Siimensoni, kes oli pahandust teinud varasemas kohtumises Puhkekodu vastu. Temale määrati võistluskeeld 1. juunini 1935.

1935. aasta maikuus Idlase ja Siimensoni karistusi siiski natuke lühendati. Siimensonil lubati võistlustel mängida alates 15. maist ja Idlasel 1. juunist. Kuna meistriliiga esimesed kohtumised peeti tol aastal alles 2. juunil, siis ühtki liigamängu nad kokkuvõttes vahele jätma ei pidanudki.

Ajalehed: 1934. aasta 8. oktoobri Päevaleht, Postimees, Kaja ja Vaba Maa, oktoobrikuu Eesti Spordileht, 16. novembri Päevaleht ja Postimees, 14. detsembri Postimees, 1935. aasta 9. mai Vaba Maa, 3. juuni Postimees.

8) Sport oli tiitlimängus Telli surmahaiguse tõttu kümnekesi (1924)

Sport pidi mängima Kalevi vastu 1924. aasta tiitlimängus algusest lõpuni arvulises vähemuses, kuna 25-aastane ründaja Vladimir Tell (Eesti koondise läbi aegade esimese kübaratriki autor) jäi surmava tuberkuloosi tõttu kõrvale ja reeglid ei lubanud teda asendada.

Kahe võiduni mängitavas finaalseerias võitis esimese kohtumise, mis oli skandaalne (vt. šokeeriv juhtum nr 3), Sport, kuid teises lahingus jäi peale Kalev. Kolmas oleks võinud selgitada meistri, aga see lõppes viigiga, mistõttu oli sellele vaja ka kordusmatši. Määrustik nägi ette, et kordusmängus tuleb kasutada täpselt sama koosseisu nagu eelmises.

Mängueelsel päeval käis Tell röntgenis ja sai ootamatult traagilise uudise osaliseks. See oli ründajale nii suur hoop, et ta mängust kindlalt loobus. Sport pidi mängima kümne mehega, kes asetasid kohtumise eel riietusruumis Telli võistlusvormi lauale ja lubasid ka tema eest töötada. Kui Sport kümnekesi väljakule ilmus, oli see enamikule 3000-pealisest publikust üllatuslik, sest Telli olukord oli varem teada vaid kitsamale ringile.

Üllatuslik oli ka see, et vähemuses mänginud meeskond teenis tänu Bernhard Reini ja Oskar Üprausi väravatele 2:0 võidu. Isukalt võidelnud sinivalgete mängijad täitsid riietusruumis antud lubadust hästi. Alates 65. minutist pidi Sport viis minutit lausa üheksakesi mängima, kuna kohtunik Alexander McKibbin teda arvustanud Eugen Einmanni selleks perioodiks eemaldas.

Sport teenis seega neljandal meistriliiga hooajal enda kolmanda meistritiitli. Tell suri neli kuud pärast otsustavat mängu, 2. märtsil 1925.

Ajalehed: 1924. aasta 5. novembri Eesti Spordileht, 4. novembri Päevaleht, Vaba Maa ja Kaja, 1925. aasta 5. märtsi Eesti Spordileht.

7) Kass tunnistati elukutseliseks jalgpalluriks (1935)

Leonhard Kass tunnistati 1935. aasta veebruaris esimeseks elukutseliseks jalgpalluriks Eestis. Kõlaks justkui hästi? Tegelikult oli professionalism tol ajal Eestis keelatud ning Kassile määrati karm mängukeeld.

Eesti koondise vasakäär Kass siirdus 1934. aasta lõpus Tallinna Spordist Tallinna Puhkekodusse. Kass vahetas klubi, kuna vajas ühe 80-kroonise võla tasumiseks raha ning ta oli saanud ühelt Puhkekodu juhatuse liikmelt 100 krooni laenu ja pidanud vastutasuks hakkama Puhkekodu esindama. Jalgpalliliit otsustas seepeale Kassi elukutseliseks mängijaks kuulutada ning karistas pallurit aastase võistluskeeluga. Keeld tähendas seda, et mängija ei saanud terve aasta jooksul esindada ei klubi ega ka koondist.

Eestis kehtinud jalgpallimäärustikus oli kirjas, et mängija, kes teise klubisse üleminekul saab otseselt või kaudselt rahalisi soodustusi, tunnistatakse elukutseliseks.

Tegelikult oli varjatud „professionalismi“ esinenud Eestis juba kümmekond aastat, aga seni polnud suudetud midagi ära tõestada. Tuntud ajakirjanik Toomas Kivi (ehk Oskar Lõvi) kirjutas, et tema, tundes Eesti jalgpalli põhjalikult juba 1920. aastast saadik, ei näe põhjust, mis teeb Kassist sellise roimari, et talle võistluskeeld määrata. Sulemehe sõnul oli Eesti mängijate seas suuremaidki proffe kui Kass, ka jalgpalliliit ise oli koondislastele andnud asju, mida ei saa pidada lihtsalt auhinnaks amatöörile. Ühtki sõna täielikus mõttes proffi, kes endale jalgpalliga aastaringselt elatist oleksid suutnud teenida, Eestis ei mänginud.

Kassi juhtumist tõugatuna kehtestas jalkaliit reegli, mille kohaselt saab mängija, kes vahetab klubi, aga kelle üleminekuga tema senine selts vabatahtlikult nõus ei ole, aastase võistluskeelu. EJL tahtis saavutada seda, et klubid kasvataksid ise endale noori, mitte ei pakuks rahaga teiste mängijaid üle.

1935. aastal sai Kassita mängima pidanud Puhkekodu meistriliigas Estonia järel teise koha. Et jalgpalli mitte ära unustada, mängis Kass 1935. aasta suvel ühes kohtumises Tšehhi profimeeskonna Budejovice eest. Tšehhid külastasid Tallinnat ja pidasid Eesti pealinnas kolm mängu: Spordi, Estonia ja TJK vastu. Kass osales neist viimases ja andis 2:2 viigiga lõppenud kohtumise avaväravale söödu, kuid sai üldiselt kaaslastelt vähe palli. Mängu eest Kiisu (Kassi hüüdnimi) raha ei võtnud, vaid nõudis koguni tunnistuse, et ta pole mingit tasu saanud.

Pärast aastat „profina“ sai Kass jalgpalliliidu otsusel asjaarmastaja õigused tagasi ning mängija naasis meistriliigasse ja Eesti koondisesse.

Ajalehed: 1934. aasta 13. detsembri Päevaleht, 14. detsembri Uudisleht ja Postimees, 4. detsembri Päevaleht, 1935. aasta 18. veebruari Vaba Maa, 20. märtsi ja 23. veebruari Eesti Spordileht, 4. juuli Kaja, 5. juuli Uudisleht ja Päevaleht, 6. juuli Kaja, Päevaleht ja Postimees, 7. juuli Esmaspäev ja Maa Hääl, 1936. aasta 7. aprilli Päevaleht.

6) Kalev viskas kaheksa põhimeest klubist välja (1925)

1925. aasta 16. augustil avas Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK) Kadrioru mererannas Narva mnt ääres oma uue staadioni, mis oli tol hetkel Eesti moodsaim, ühtlasi oli see esimene muruväljak Eestis. Selle rõõmustava sündmusega seoses toimus aga ka suur skandaal ning samal õhtul heitis Kalev oma ridadest välja kaheksa Eesti tippmängijat.

TJK tahtis oma staadioni avapidustustel mängida algselt mõne välismaa meeskonnaga ning pidas Rootsi, Soome ja Läti satsidega läbirääkimisi. Välismaalased ütlesid aga pakkumistele ära siis, kui avamispäev oli juba välja kuulutatud ja aega jäänud vähe. Kiiresti pöördus TJK siis Kalevi ja Spordi kaptenite poole, et nad paneksid võõrustajate vastu välja oma koondmeeskonna, ning kaptenid olid nõus.

Kui Spordis sellest mingeid siseprobleeme ei tekkinud, siis Kalevis puhkes juhatuse ja meeskonna vahel suur tüli. Juhatus keelas oma mängijatel staadioni avamismatšist osa võtta, kuid mängijad tegid seda ikkagi ning heideti seetõttu klubist välja. Kalevist aeti minema kaheksa põhimeest: Johannes Brenner, Eduard Ellmann-Eelma, Ernst Joll, Elmar Kaljot, August Lass, Ralf Liivar, Arnold Pihlak, Hugo Väli. Lisaks keelati Rudolf Kallastele Kalevi seltsimajja sisenemine kuuks ajaks.

Kalevi juhatus selgitas, et ei lubanud oma pallureid mängule sellepärast, et klubijuhte lõpuni ignoreeriti (TJK pöördus Kalevi mängijate, mitte juhatuse poole) ning mängijatele pakuti kohtumisest osavõtmise eest rahalist tasu. Juhatus süüdistas mängijaid professionalismis ning rõhutas, et taunib amatöörluse vastu eksimist.

Kalevist väljaheidetud mängijad eitasid rahalise tasu saamist ning selgitasid, et varemgi on mänge kapteni kaudu kokku lepitud ja see on ka Kalevi sise-eeskirjadega kooskõlas. Nad pidasid endi sõnul jalgpallimeestena auasjaks parima jalgpalliväljaku toetamist ning arvasid, et juhatus püüdis lihtsalt väljaku avamist ja noore klubi TJK populaarseks saamist takistada. Märgiti, et lahkhelid Kalevis olid kestnud juba 1924. aastast, nii et antud juhtum ei olnud nende päris algatajaks. TJK oli lubanud Spordi ja Kalevi mängijate kasutamise eest jalgpallurite kaudu mõlemale klubile 9000 marka. Kuna aga äsjaste Kalevi mängijate side oma seltsiga katkes, andsid nad oma eksklubile mõeldud 9000 marka Eesti Jalgpalli Liidule ala arendamiseks.

TJK juhatus eitas samuti mängijatele iskliku tasu pakkumist ning märkis, et ei ole läbirääkimisi varjanud. TJK vaidles vastu ka Kalevi klubijuhtide väitele, nagu ei oleks nende poole üldse pöördutud, sest väljaku avamine isegi hilines kahe klubi juhatuste vaheliste veninud läbirääkimiste tõttu. TJK seletas, et kui Kalevi juhtkond nõudis kategooriliselt avamisürituse edasilükkamist, siis sellest „vastutulelikust nõudmisest“ mõistagi loobuti.

Jalgpalliliit viis läbi antud juhtumi asjus juurdluse ning leidis, et professionalismis mängijad süüdi ei jää, kuna puuduvad faktid, et nad oleksid raha vastu võtnud. Samas leiti, et on eksitud Kalevi juhatuse õiguste vastu, kuna nende mängijaid kasutati ilma nende loata. TJK-le otsustati teha hoiatus, et sellised asjad ei korduks, ning Kalevist väljaheidetud mängijatele otsustati teha „vali noomitus“. EJL-i otsusega jäid enam-vähem rahule kõik osapooled.

Kõne all olnud kaheksa mängijat läksid Kalevist üle TJK-sse ning nendega ühes läksid ka Harald Kaarmann-Kaarma, Kallaste, Johannes Lello ja Artur Maasik. Täies koosseisus meeskonna üleminek ühest klubist teise mõjutas mõistagi otseselt ka meistriliiga tulemusi. Kalev pidi esivõistlustel kasutama seniseid noori reservmehi. TJK võitis aga endiste Kalevi mängijatega järgmisel, 1926. aastal meistritiitli, alistades finaalis Spordi 4:1. Seega võib järeldada, et uue väljaku avamine andis kokkuvõttes TJK-le topeltkasu – lisaks staadionile ka võiduka meeskonna, kes järgmisel aastal tiitli tõid.

Ajalehed: 1925. aasta 16., 17., 18., 19. ja 23. augusti Päevaleht, 23. augusti Vaba Maa, 14., 20., 26. augusti ja 10. septembri Eesti Spordileht, 19. augusti Kaja, 1926. aasta 3. aprilli Eesti Spordileht, 24. aprilli Kaja.

5) Viie eemaldamisega mäng lõppes 83. minutil (1936)

Kohtunik Rein Mägi oli sunnitud Tallinna Kalevi ja Tallinna Esta mängus eemaldama rekordilised viis mängijat (neli Estast ja ühe Kalevist) ning tagatipuks katkestama kohtumise seitse minutit enne normaalaja lõppu (Kalevi 3:0 eduseisus), et vältida suuremat skandaali.

Esta oli esimesel poolajal mänguliselt tugevas ülekaalus, kuid ei suutnud oma ülekaalu ja häid võimalusi väravateks realiseerida. 41. minutil asus hoopis Kalev juhtima, kui Hermann Sõgel tugeva palli väravavahi jalgade vahelt puuri saatis. Kui Felix Sõgel 59. minutil 2:0 lõi, läks juba avapoolajal sihilikke vigu teinud estalaste tegutsemine päris hulluks. Tapamaja teenistuses töötavatest mängijatest koosnenud Esta näitas täielikku „tapamaja mängu”, see polnud enam jalgpall.

Esimesena eemaldati Avo Kopli. Mõni minut hiljem hakkasid sõnelema ja teineteist taguma Alfred Erikson (Esta) ja Toomas Tõnisson (Kalev) ning pidid mõlemad väljakult lahkuma. Veel mõni minut hiljem saadeti platsilt ära Alfred Paimets, kes hüppas ühele kalevlasele suure hooga selga.

Kui Hermann Sõgel oli Kalevi 3:0 juhtima viinud, niitis Esta kapten Julius Kaljo kaks kalevlast jalust maha ja vehkis kolmandale rusikaga näkku ning pidi samuti enneaegselt lahkuma.

Väljakul tekkis laat ja lärm. Estalased kogunesid protesteerides kohtuniku ümber. Mägil ei jäänud suurema skandaali vältimiseks üle muud, kui 83. minutil lõpuvilet puhuda. Ajalehtedes kiideti pärast Kalevi meeskonda, kes ei vastanud mängus toorutsemistele toorutsemistega (ainsaks erandiks oli eemaldatud Tõnisson).

Kalevi jaoks oli see hooaja viimane, Esta jaoks eelviimane liigamäng. Jalgpalliliit alustas skandaalse mängu teemal juurdlust. Juurdluse käimise ajaks pandi Eriksonile ja Kaljole peale mängukeeld. Oma viimases kohtumises pidi Esta läbi ajama ilma nende kaheta ja kaotas TJK-le 1:4. Kokkuvõttes teenis Kalev 1936. aastal kaheksa meeskonna konkurentsis viienda ja Esta kuuenda koha.

EJL-i juurdlus lõppes pärast hooaega sellega, et kõik viis skandaalses matšis eemaldatud mängijat pääsesid tingimisi võistluskeeluga. Erikson ja Kaljo said üheksa kuud üheaastase katseajaga ning Kopli, Paimets ja Tõnisson kuus kuud üheaastase katseajaga.

Ajalehed: 1936. aasta 1. oktoobri Vaba Maa, Uudisleht, Päevaleht ja Postimees, 3. oktoobri Uus Eesti ja Vaba Maa, 12. oktoobri Päevaleht, 19. novembri Postimees ja Uus Eesti, 20. novembri Maa Hääl.  

4) Kohtunik viidi väljakult haiglasse kainuskontrolli (1938)

Pärast meistriliiga mängus 1:3 kaotusseisu jäämist keeldus Narva Tennise- ja Hokiklubi (NTHK) lõpuni mängimast ning süüdistas kohtunikku joobes olekus. Vilemees viidi seepeale haiglasse, et selgitada välja, kas ta on kaine.

NTHK kodumäng tiitlikaitsja Tallinna Estonia vastu oli juba algusest peale vigaderohke. Narvalaste mängijad reageerisid tihti kohtuniku vilele valju protesti ja kätelaiutamisega. Teise poolaja alguses sattusid ründaja Jõesaar (NTHK) ja kaitsja Voldemar Peterson (Estonia) sõnelusse ning kohtunik otsustas mõlemad eemaldada.

Hulluks läks asi kätte siis, kui mängida jäi natuke üle kümne minuti ning seis oli 1:1. Kohtunik Jakob Sofronov, kes kuulus NTHK linnarivaal Narva Võitleja ridadesse, vilistas Estonia kasuks umbes 20 meetrilt karistuslöögi. Kodumeeskonna mängijad, kellele otsus ei meeldinud, püüdsid trahvilööki määrustevastaselt takistada, mistõttu korrati seda kolm korda. Tekkinud segaduses lõi Richard Kuremaa (sõjaeelse meistriliiga suurim väravakütt) oma kohtumise teise värava, viies külalised 2:1 ette.

Hokiklubi mängijad läksid seepeale veel enam endast välja. Nad ignoreerisid peaaegu täielikult Sofronovi korraldusi. Kuremaa oli paar minutit pärast oma teist väravat puhtalt läbi pääsemas, kui võõrustajate kaitsja Ivanov ta seljatagant maha niitis. Kohtunik määras penalti, mille Ferdinand Murr realiseeris.

Seepeale jooksid NTHK mängijad platsi kõrvale klubi juhtidelt ja 600-pealiselt publikult abi otsima, seletades, nagu oleks kohtunik joobes ja tegevat NTHK-le sihilikult ülekohut. Narva klubi esindajad ruttasid platsile, nõudes kohtuniku kõrvaldamist ja uuega asendamist. Ka osa publikust tormas platsile ning piiras tiheda murruna mängijaid ja kohtunikku. Tekkis kirjeldamatu segadus. Juhuslikult viibis mängul ka jalgpalliliidu abiesimees August Lass, kes ei pidanud nõudmist jätkata mängu teise kohtunikuga õigustatuks, leides, et Sofronov oli toiminud täiesti reeglipäraselt. Nii jäigi kohtumine üheksa minutit enne lõppu Estonia 3:1 eduseisus katki. Publik nõudis kassast raha tagasi, aga ei saanud.

NTHK esindajate nõudmisel toimetati kohtunik koos mitme tunnistajaga (sh Lass) platsilt linnahaiglasse arstlikule läbivaatusele. Analüüsid näitasid, et kohtunik oli täiesti kaine.

Pärast mängu vastas Lass ajalehe pärimise peale, et tõenäoliselt ootab NTHK-d meistriliigast diskvalifitseerimine. Tegelikult siiski nii karmiks ei mindud. Kuu aega pärast mängu otsustati EJL-i juhatuse koosolekul teha NTHK esimees Perepletšikovile hoiatus. Kolme mängijat karistati „valju noomitusega“, nende kolme hulka kuulunud Ivanovilt võeti jäädavalt ära õigus olla meeskonna kapteniks. EJL märkis, et uue skandaali puhul järgneb juba raske karistus kogu klubile ja meeskonnale.

Ajalehed: 1938. aasta 19., 20., 22., 24. ja 30. septembri Uus Eesti Narva Uudised, 19. septembri Päevaleht, Postimees, Uudisleht, Rahvaleht, 19. oktoobri Postimees, Päevaleht ja Uus Eesti.

3) Kalev lahkus keset esimest finaalmängu platsilt (1924)

Meistriliiga neljanda hooaja esimene suurmäng lõppes skandaaliga. Tallinna Kalevil sai kehva vilepartii teinud kohtunikust mõõt täis, kui Tallinna Spordi kasuks mängu kolmas penalti määrati, ja meeskond lahkus teise poolaja keskel väljakult.

1924. aasta meistriliigat mängiti kahe miinuse süsteemis. Neljast klubist kaks – TJK ja Narva Võitleja – said kiiresti kumbki kaks kaotust, millega langesid konkurentsist. Seega kujunes Kalevi ja Spordi duell kahe võiduni mängitavaks finaalseeriaks.

2000 pealtvaataja ees peetud esimese finaalmatši avapoolajal lasi peakohtunik Otto Silber (TJK) abikohtunikku eirates läbi mõned Kalevi väljakupoolel olnud suluseisud.

36. minutil määras ta Spordi kasuks trahvilöögi, kuna arvas, et Kalevi väravavaht August Lass läks, pall käes, üle karistusala joone, kuigi lähemal asunud abikohtunik seda eitas. Trahvilöögi olukorras tõukas Vladimir Tell suluseisus olles Lassi. Abikohtunik märkis suluseisu, aga Silber seda arvesse ei võtnud.

Sellele järgnes segadus Kalevi värava all ning kohtunik nägi seal kahte kätt. Ta ise ütles, et esimene kord tabas pall kas Johannes Lello või Ralf Liivari kätt ja seejärel Elmar Kaljoti kätt. Silber määras esimese penalti, mille Oskar Üpraus lõi keskele ja Lass tõrjus. Teise palli lõi Üpraus võrku, kuid kohtunik määras Spordi kahjuks vea, kuna nägi selles olukorras väravalööja toorest mängu. Ka seda kohtuniku otsust väravat mitte lugeda hiljem mitmel pool kritiseeriti. Verise otsaesisega puurivaht pidi siiski kuni 44. minutini mängust eemal olema, et siis valge peasidemega väljakule naasta. Vahepealsetel minutitel seisis väravas kaitsja Liivar.

60. minutil määras kohtunik Spordi kasuks teise penalti, kuna Liivar mängis käega. Spordi väravavaht Evald Tipner (esimese iseseisvusaja Eesti rekordinternatsionaal) virutas 11 meetri karistuslöögi majakõrguselt üle, naaberaeda.

Vaid kolm minutit hiljem teenis Sport kolmanda penalti, kuna kohtunik määras kergekäeliselt Rudolf Kallaste tõukamise Eduard Maureri vastu. Kalevi kapten Harald Kaarmann-Kaarma protesteeris ja ütles, et kui kolmas penalti löömisele läheb, siis tema meeskond lahkub. „Ära tee nalja,“ kostis Silber ja puhus vilet, kuigi mehed olid veel karistusalas. Eugen Einmann oli sedapuhku täpne, saates palli lõpuks Kalevi võrku seisuks 1:0. Seepeale lahkus Kalev platsilt ning sai kirja kaotuse. Pärast mängu kritiseerisid ajalehed Silberit tugevalt.

Siis, kui meeskonnad olid lahkunud, jäi publik teadmatuses ootama ja mängu käiku arutama. Mõned tahtsid oma piletiraha tagasi. Rahvast läks laiali ajama jalgpalliliidu president Aleksander Lugenberg-Mändvere, kes pealtvaatajaid pikema jututa mitte lahkumise korral politseiga ähvardas.

Kuidas terve 1924. aasta finaalseeria lõppes, seda sai lugeda šokeerivast juhtumist nr 8.

Ajalehed: 1924. aasta 24. septembri Eesti Spordileht, 18. septembri Päevaleht ja Vaba Maa, 20. septembri Rahvaleht.

2) Meistriliigas vaid kaks meeskonda (1928)

1928. aastal oli meistriliiga lahjem kui kunagi varem või hiljem. Seal osales vaid kaks meeskonda: Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK) ja selle haruselts Tallinna Merkur. Terve hooaja otsustas seega vaid üks mäng, mis eriti palju publikut kohale ei meelitanud ning mille võitis ettearvatult TJK tulemusega 4:1.

Tolle hetke kolmest Eesti tippklubist kaks – Tallinna Kalev ja Tallinna Sport – loobusid lapsikutel põhjustel osalemast. Loobumiste põhjuste üle arutles 25. juuli Uudisleht, milles kirjutati, et Kalev ja Sport olid opositsioonis TJK vastu, kelle juhtivad tegelased tol hetkel jalgpalliliidus jämedat otsa enda käes hoidsid. Konflikti juured ulatusid juba 1925. aastasse, mil paljud Kalevi mängijad läksid üle TJK-sse (vt. šokeeriv juhtum nr 6). 1928. aastal otsustasid TJK värve kaitsta ka paar nimekat Spordi meest – Eugen Einmann ja Bernhard Rein. Tugevnenud ja favoriidiks peetud TJK-le püüdsid põhikonkurendid igatepidi kaikaid kodaraisse loopida. Arvatavasti oli üheks loobumiste põhjuseks ka kaotusehirm.

Ametlike loobumiste põhjustena toodi välja, et jalkaliit polnud veel uusi võistlusmäärusi teatavaks teinud ega võitjale auhinda muretsenud. Kuigi liit kohe nende probleemide ilmsikstulekul asjad lahendas ja meistriliigasse registreerimise aega pikendas, jäid Kalev ja Sport ikkagi kõrvaltvaatajaiks.

Pool kuud pärast ainsat meistriliiga mängu kohtusid omavahel Kalev ja Sport, Kalev võitis 4:0. Veel pool kuud hiljem kohtus Kalev ka TJK-ga. Esimesena kaotusseisu jäänud TJK võitis lõpuks suurelt 6:1, nii et 1928. aasta meistritiitel läks õigele klubile, küll aga kahetsusväärsel viisil.

Ajalehed: 1928. aasta 25. juuli ja 2. septembri Uudisleht, 4. ja 18. septembri Päevaleht, 1. oktoobri Postimees, 3. märtsi Kaja, 18. septembri Vaba Maa.

1) Kalev ostis meistritiitli (1930)

Tallinna Kalev võitis oma kahest meistritiitlist teise skandaalsel moel, makstes oma viimase vooru vastasmeeskonna kinni.

1930. aastal osales meistriliigas neli klubi. Meeskonnad mängisid omavahel läbi ühe korra, seega peeti kokku kolm vooru. Favoriidid olid Tallinna Sport ja Tallinna Jalgpalli Klubi (TJK), sest Eesti koondis komplekteeriti pea täielikult just nende kahe klubi mängijatest. Kalev oli kaotanud varem samal aastal Spordile 0:5 ja 0:6, mistõttu ei omanud jalgpallirahva arvates erilisi šansse.

Üllatuslikult teenis aga Kalev meistrivõistlustel esmalt 2:1 võidu TJK üle ning seejärel 0:0 viigi Spordiga, mis tegigi kõik järgneva võimalikuks. Kuna Sport ja TJK olid mõlemad purustanud Narva Võitleja 6:1, oli viimase vooru eel teoreetiline tiitlivõimalus kolmel klubil. Spordil ja Kalevil oli kirjas kolm punkti, TJK-l kaks punkti ja Võitlejal null. Võrdsete punktide korral oli otsustavaks näitajaks väravate suhe.

Endine Narva sporditegelane Aleksander Lugenberg-Mändvere, kes oli tollal nii Kalevi jalgpalliosakonna esimees kui ka Eesti Jalgpalli Liidu juhatuse liige, otsustas tekkinud situatsioonis iga hinna eest Kalevi meistriks teha. Ta surus liidu juhatuses läbi plaani, mille kohaselt Spordi ja TJK kohtumine peeti varem, et Kalevile oleks oma mängu alguseks teada, millise skooriga võita tuleb. Samuti saavutas Kalev Võitlejaga kaks päeva enne mängu kokkuleppe, mille kohaselt viidi nendevaheline kohtumine Narvast pealinna. Kalevil oli vaja mängida Tallinnas, sest Narvas oleks olnud sealset Võitlejat suureskooriliselt hävitada raske. Asja põhjendati muidugi teistmoodi - finaalipäeva hommikul ilmunud Päevalehes kirjutati, et mängu tähtsuse tõttu viidi see riigi parimale väljakule.

Kahest Kadrioru staadionil peetud viimase vooru matšist esimeses pingutas TJK oma teoreetilise tiitlišansi tõttu kõvasti, aga Sport teenis 3:0 võidu. Kalevile tähendas see, et Spordi edestamiseks ehk meistriks tulekuks tuleb alistada Võitleja vähemalt 8:0. Kuna tol ajal oli määrav väravate suhe, mitte väravate vahe, siis olnuks Kalevil ühe palli sisselaskmise korral vaja ise lüüa juba väga ulmelised 17 kolli, nii et oma puuri puutumatuna hoidmine oli samuti väga oluline.

Uskumatu sai teoks, Kalev juhtis juba pärast avapoolaega 7:0 ja võitis lõpuks 11:0. Mitu väravat löödi puurivaht Viruvere vigadest. Küsimusi tekitas ka kohtunik Eduard Ellmann-Eelma vilepartii. Päevalehe mängureportaaži kohaselt löödi kohtumise teine ja neljas värav suluseisudest ning lisaks lasi kohtunik läbi veel kolm ränka suluseisu, mis oleksid võinud väravaga lõppeda.

1937. aasta veebruaris toimunud jalgpalliliidu esindajatekogu koosolekul tegi Mändvere teatavaks, et omal ajal läinud Kalevile meistritiitli saamine maksma 1000 krooni. Mändvere avaldas, et Kalev maksis Võitlejale sõidukuludeks 500 krooni. Kuhu läks teine 500 krooni, seda ta ei öelnud.

Ajalehed: 1930. aasta 2., 5. ja 7. oktoobri Päevaleht, 5. ja 10. oktoobri Eesti Spordileht, 7. oktoobri Vaba Maa; 1937. aasta 22. veebruari Rahvaleht, Vaba Maa ja Uus Eesti.

Napilt jäid valikust välja:

Kalev "varastas" Puhkekodult Kuremaa (1932) - Puhkekodu, kellel oli tol hetkel niigi vigastustega probleeme, avastas päev enne tähtsat liigamängu Spordi vastu, et Kalev oli Puhkekodu parima ründaja Richard Kuremaa salaja endaga Soome turneele viinud. "Vargus" tuli ilmsiks pärast seda, kui Soomest saabus teade, mille kohaselt Kalevi eest oli Viiburi Palloseurale kaks väravat löönud Kuremaa.

Tallinna Sport purustas Pärnu Tervise 16:1 (1927) - Spordi 16:1 võit Tervise üle oli sõjaeelse meistriliiga suurim "saun". Tervis oli nii piinlikult nõrk, et Sport eriti ei pingutanud ja lahkus pärast mängu kuivade särkidega. Igavlenud Spordi puurivaht Tipner käis Tervise värava all mängimas. Kohtunik Voldemar Rõksil läks väravate lugemine segamini.

Sport unustas dressid vagunisse (1936) - Narvas toimunud mäng sealse Võitleja ja Tallinna Spordi vahel hilines pool tundi, kuna Sport avastas Narva jaamas, et oli unustanud jalgpallidressid ja -saapad vagunisse, mis sõitis juba tagasi Tallinna poole. Pika otsimise peale saadi Narvast endale kirju koosseisuga dressid. Ei tea, kas tavatu ja ebaühtlane riietus häiris, aga igatahes piirdus Sport tabeli viimase vastu 0:0 viigiga.

Narva Võitleja võidud tühistati (1927) - Narva Võitleja alistas 1927. aasta meistriliigas esmalt Nõmme Kalju 4:2 ja seejärel Tallinna Võitleja 4:0 ning tagas pääsu poolfinaali. Siis aga tühistati narvalaste võidud, kuna mängus Kaljuga oli Võitleja kasutanud protokolli märgitud Volkovi asemel hoopis Rakvere Kalevi meest Remmelit.

Kommentaarid

REGISTREERITUD (0)
ANONÜÜMNE (0)

Registreeritud kasutajate kommentaare ei ole.

SOCCERNET ATEENAS
RAHVUSTE LIIGA
ÜLEMINEKUMÄNGUD
PREMIUM LIIGA
EILE VÄLJAS
RISTNURK
VIIMASED PILDIGALERIID
REKLAAM
PREMIUM LIIGA
Koht
Võistkond
M
V
V
K
VV
P
1.
36
25
11
0
114:32
86
2.
36
26
6
4
109:26
84
3.
36
25
8
3
116:32
83
4.
36
18
7
11
76:57
61
5.
36
14
9
13
64:74
51
6.
36
14
7
15
56:58
49
7.
36
8
5
23
37:100
29
8.
36
7
7
22
54:68
28
9.
36
6
3
27
34:115
21
10.
36
2
7
27
25:123
13
TEAD ROHKEM?

Aita Soccernet.ee kajastust paremaks muuta.

Saada uudisvihje uudised@soccernet.ee!

MENÜÜ
 
KESKKONNAD
FACEBOOK