Isad ja pojad: märkmeid Igavesest derbist (2)
Kuus päeva enne 158. korda toimunud Igavest derbit jooksis Belgradi Crvena zvezda väljakule Meistrite liiga alagrupiturniiri raames. Ootus oli kestnud 26 aastat.
Nad astuvad trepist alla aeglaselt, väike käsi suures peos. Belgradi õhtut, sooja ja pilvitut, valgustavad Partizani staadioni hiiglaslikud prožektorid. Mööduvad inimesed ei pööra isale ja pojale erilist tähelepanu, nad liiguvad kärbestena tulede poole, märkamata, et nii väike käsi pole ilmselt saanud paljudel Igavese derbi mängudel suures peos olla.
Sageli ei saagi pojad isade kõrval Partizani ja Crvena zvezda kohtumisele kõndida. Keskkond, kus näeb verd nii väljakul kui selle kõrval, ei ole lastele mõeldud. Aga isad usaldavad ürgseid instinkte; neid, mis hoiatavad tule eest ja tõmbavad samal ajal selle poole; neid, mis ütlevad, et kõik, kes ei kuulu sinu hõimu, on võõrad. Neid, mida isad peavad oma poegadele edasi andma. Täna on üks nendest päevadest. "Hoia kõvasti kinni," ütlevad isad poegadele. "Kuula minu sõna. Püsi minu lähedal." Täna on püha side eriliselt tugev.
Kui nad mööduvad reast korrakaitsjatest, igaühel rihma otsas hundikoer, sikutab väike käsi suurest peost. Teine sirutub sabaliputajate poole. Isa ei aeglusta sammu.
***
Video on võimas meedium. Pühapäeval toimunud 158. Igavese derbi järel klõpsin ribal edasi-tagasi vähemalt sama palju kordi ja näen vähemalt sama palju reaalsusi; särgituid inimesi, kes lehvitavad skandeerides punavalgeid lippe, fotograafe, kes tahavad üksteise kaadreid üle trumbata, aga ei julge heleda leegiga põlevale pürotehnikale liiga lähedale astuda. Vaata igaühte neist piisavalt kaua ja kõik nad hakkavad enesele teadmata jutustama oma lugu.
Seal on üks poiss, koera silitada tahtnust võib-olla kolm aastat vanem. Ta kõõlub madalal aial, mis lahutab väljakule kõige lähemal olevat rida oranžist tartaanist. Kümne meetri kaugusel temast seisavad märulipolitseinikud ning kui ta triibulises pusas vasaku käe välja sirutaks, saaks ta katsuda trelle, mille taga pulbitseb Delije, Crvena zvezda ultrafännid. Ma olen kindel, et see ei ole tema esimene kord vihavaenlase koduõuel.
Võib-olla oli ta mängul ka kuus päeva varem, kui Crvena zvezda võõrustas Meistrite liiga alagrupiturniiri avavoorus Napolit ja maailma meedia oli pallurid Marakana murule toova igivana tunneli seisukorrast nii jahmunud, et seda võrreldi õudusfilmi võttepaigaga. Kui ei, siis üks Igavesel derbil tema selja taga seisnud mehest peab olema tema isa, piisavalt vana, et vähemalt ähmaselt mäletada 1992. aastat, viimast korda, mil zvezda Euroopa tähtsaimal klubiturniiril kaasa lõi. Suuline pärand on kõige erilisem.
***
Edasi-tagasi, edasi-tagasi. Ma jõuan lõplikule järeldusele, et triibulises pusas poiss on kümneaastane. Või siis üksteist. Temavanused on juba Euroopa tippklubide vaateväljas. Pärast Crvena zvezda viimast seiklust Meistrite liigas on jalgpall muutunud, nii palju, et Serbia kotkas ei suuda enam kõiki oma poegi kaitsva tiiva all hoida. Viis suurimat uue põlvkonna staari - Sergej Milinkovic-Savic, Aleksandar Mitrovic, Andrija Živkovic, Adem Ljajic ja Nikola Milenkovic - lahkusid kodumaalt enne teismeea lõppu, pooled U-21 koondislased teenivad leiba piiri taga. Kui isa Crvena zvezda hiilgeaegu meenutab, räägib ta pojale, et siis ei võinud mängijad Jugoslaaviast lahkuda enne 27. sünnipäeva.
Miks nad olekski pidanud seda tahtma, kui toona tegid idabloki klubid kadedaks kogu Euroopa? Steaua mängis Euroopa karika finaalis aastatel 1986 ja 1989, Crvena zvezda 1991. Need olid ajad, mil Marakana täitis regulaarselt kõik 90 000 kohta ja pressis sisse veel kümme tuhat piletita jõmpsikat; mil lärm oli nii kõrvulukustav, et oma mängijad pidid väljakul suhtlema viipekeeles ning näost valged vastased põrnitsesid veidi künklikku muru, Belgradi taevast, üksteist – peaasi, et mitte heita pilku tribüünidele. See oli aeg, mil isegi nii kõva närvikavaga mees nagu Siniša Mihajlovic asetas euromängu eel käed Marakana tunneli seinale, tundis seda inimeste energialaadungi tõttu värisemas ja ütles endale: "Oh, Siniša, mida sa küll teinud oled?"
See oli aeg, mil lisaks Mihajlovicile ja teistele serblastele kuulusid Crvena zvezda ridadesse sellised staarid nagu Dejan Savicevic, Robert Prosinecki ja Darko Pancev. Montenegrolane, horvaat, makedoonlane. Ja siis lagunes kõik. Kuidas sa seletad oma pojale, et kui zvezda tõusis Euroopa tippu, oli see ühtlasi Jugoslaavia luigelauluks? Kuidas sa seletad oma pojale, miks said Crvena zvezda ja Zagrebi Dünamo fännidest järsku Serbia ja Horvaatia fännid; seda, miks ühes zvezda ja Spliti Hajduki vahelises mängus ütles Horvaatia klubi kapten Igor Štimac Mihajlovicile sisisedes, et ta loodab, et kogu serblase perekond – isa, ema, vennad, õed – mõrvatakse? Seda, et sõja puhkedes täitis koletuid massimõrvu toime pannud Arkan oma paramilitaarse rühmituse read Marakana tribüünidelt leitud noortega, paljud neist mitte oluliselt vanemad kui triibulises pusas poiss?
Külaliste tipuründaja Richmond Boakye lööb 158. Igavese derbi 73. minutil viigivärava. Punavalged särgid, mida Grobari – Partizani toetajad – juhtvärava järel aia otsas põletasid, on kustunud. Nüüd süütab Delije kodumeeskonna mustvalged särgid, kiiremini tuld võtvaid käest kätte andes, et leeki jagada. Kostuv laul on mõeldud Partizani fännidele, sest ka serbia keelt rääkimata on tribüünidel püsti tõusnud isade žestid ühemõttelised. Triibulises pusas poiss lööb rusikaga rütmi kaasa.
***
Mäng tiksub lõpuvile poole ja murul seisvad pallurid tunduvad kumavast pürovalgusest punakad. Aeg-ajalt heidavad nemadki pilke väljaku äärde. Üks neist on Crvena zvezda keskkaitsja Miloš Degenek, kes mängib oma esimeses Igaveses derbis; esimeses, mida tal õnnestub oma silmaga näha. Tema isa, Jugoslaaviale 800 meetri jooksus EM-pronksmedali toonud mees, otsustas samuti oma instinkte usaldada. Kui sõda jõudis nende koduküla metsadesse, mahutas isa Degenek oma naise ja 18-kuuse poja Miloši traktorikabiini ning sõitis üheksa päeva järjest Belgradi poole. Ja kui viieaastane Miloš küsis ühel 1999. aasta hommikul isalt, kes on NATO ja miks nad Belgradi pommitavad, vahetas isa kõik oma kogutud säästud kolme Austraaliasse viiva pileti vastu.
Edasi-tagasi, edasi-tagasi. See on lihtsalt üks reaalsus kümnete tuhandete seas; üks, mida jagavad paljud, nii must- kui punavalges särgis inimesed. Seetõttu ei ole ka Igavene derbi kunagi olnud poliitiline, kuigi enamik kõigest, mis Balkanil toimub, on. Kui Partizan ja Crvena zvezda mängivad, on viha sportlik. See on viha, mis ühendab. Derbipäeval on igal serblasel oma meeskond; igas kontoris, poes, igal tänaval võib oma hõimu värvide kandjaid näha.
Mõnikord on see viha, mis lahutab. 1999. aastal saatsid Partizani fännid Crvena zvezda sektorisse raketi ja üks poeg suri oma isa kõrval. 2013. aastal arreteeriti mängupäeval 104 inimest, 2008. aastal hukkus Belgradis üks Toulouse’i poolehoidja. 26 aasta järel taas Meistrite liiga alagrupiturniirile jõudnud Crvena zvezda eksisteerib ülejäänud Euroopa mälus nostalgilise klubina, kelle toonane triumf tähendas jalgpalliromantika lõppu. On neid, kelle jaoks see olekski võinud nii jääda.
Kõlab lõpuvile ja ühtäkki on triibulise pusaga poiss madalalt aialt maha hüpanud, osavalt siugleb ta fotograafide ja märulipolitseinike vahelt läbi ning jõuab zvezda mängijateni. Ta võtab Marko Gobeljicil käest ja saab vastu kallistuse. Ta sikutab lootusrikkalt särki, aga Gobeljic viipab Delije poole. Sama kordub Dušan Jovanciciga. Nenad Krsticici särgist tõmmates on ta näos juba näha pettumust. Krsticic raputab poisile otsa vaatamata pead. Derbisärgid kuuluvad Delijele. Minut hiljem on poiss sealsamas, kui kuus rühmituse liiget ühe särgi pärast kaklema lähevad. Neid mehi kiivrite ja kuulivestidega korrakaitsjad lahutama ei hakka.
Seda, kas trepist aeglaselt alla kõndinud ja koera silitada tahtnud poiss intsidenti samuti pealt nägi, ma ei tea. Võib-olla usaldas tema isa instinkte ja nad olid selleks hetkeks juba koduteel, väike käsi suures peos. Ega ma väga pingsalt otsigi. Mõnikord ei olegi vaja kõike teada.