Rasmus Voolaid: Tere hommikust! Ajakirjanikud on pressikonverentsiks valmis, peagi saabuvad ka treenerid.

Rasmus Voolaid: Uks avanes ja treenerid saabuvad.

Rasmus Voolaid: Paarkümmend umbes.

Rasmus Voolaid: Martin Reim: "Kindlasti on teil hästi palju küsimusi. Ma teen sissejuhatuse selliselt, et kõige rohkem on mul kurb, et ma teiega ei saa enam kohtuda, sest meie kohtumised ja pressikonverentsid on väga lõbusad. Mul on väga hea meel, et olete olnud alati nii järjekindlad ja eriti enne mänge. Vaatame, kuidas täna läheb. See on see, mis nüüd katkeb."

Rasmus Voolaid: Sellest, et Põhja-Iirimaa vastu juba ettevalmistusprotsessis miski ei toiminud. "Tavaliselt me ei räägi sellest, mis toimub mänguväliselt. Need on võistkonna enda asjad, head või halvad, nendega tuleb ise hakkama saada. Mida ta silmas pidas ja mida me temaga oleme rääkinud: kindlasti ei olnud võistkond sportlikult kõige paremas doonuses ja palju oli ebakindlust. Meil oli hea võimalus oma treeningute ja koondiselaagri juures võõrustada pro-litsentsi treenereid. Nendega sai mõtteid vahendatud ja nende poolt tuli küsimusi, et kas tõesti on selline olukord. Oli keeruline ja väga pingeline esimeseks mänguks valmistumine. Mäng tegelikult tuli meile üllatavalt hästi välja, kuigi kaotasime jälle. Seal oli märke, et peame mängus kõvasti ennast ületama."

Rasmus Voolaid: "Täpselt see sama, mida ma ütlesin ka pärast mängu Saksamaal. Kui arvatakse või ma ise tunnen, et see on Eesti jalgpallile parem variant, siis ma olen nõus sekundi pealt tagasi astuma. Liitsime plusse ja miinuseid ja nägime, et kuna see surve on nii suureks läinud ja hetkeolukorda vaagides, siis on ka meeskonnale ja mängijatele parem, et astume tagasi ja nad saavad puhta lehena minna järgmistele mängudele. Treenerivahetus annab tõuke, mis võib sellele esimesele mängule pitseri jätta. Selle peale ka loodame."

Rasmus Voolaid: "Väljaspoolt oli väga palju survet, ükskõik, kuidas mängitud oli. Kui võitsid, oli vastane kehv, kui kaotasid, siis tehti maatasa. See pole üldse küsimus. See on peatreeneriamet ja mingil hetkel on õige aeg kõrvale astuda ja see tunne meil praegu tekkis. See variant on parim."

Rasmus Voolaid: "Lõplik otsus oli eile enne seda, kui ma juhatusele oma mõtte edasi andsin. Aga eks me rääkisime iga päev ja nii nagu me alati mängude eel väga palju suhtleme, siis tegelikult käis see sama moodi. Mingil hetkel olime ühte meelt, siis teist ja lõpuks panime plussid-miinused kokku ja see otsus tuli selline."

Rasmus Voolaid: "Ühest küljest ei saa olla jalgpallikoondise peatreener, kui sa ei usu, et sa suudad igas mängus ja iga kord üle lati astuda. Ma ei mäleta ühtegi mängu, kus oleks rahulikult läinud ja iga kord oli vaja mingid takistused ületada. Loomulikult oli iga kaotus valus ja siis mõtled, et kas oleks saanud midagi teisiti teha - koosseisu või taktika poole pealt. Kas oleks võinud see resultaadile kasulik olla. Ma ei ütle, et kaotustes on üks või teine asi süüdi - terve koondis, nii treenerid kui mängijad. Kas meie ei tee piisavalt reaalset plaani või mängijad ei suuda mingeid asju ellu viia. Kõik oleneb sellest, kes vastas on. Mõned mängud on väga valusalt meeles, mida oleks pidanud võitma - see sama Balti turniiri Läti mäng. Suured kaotused tulid - see on halb päev ja kõik pole parimas toonuses, see on suhteliselt realistlik, kui ei ole märgatavalt mängijate üline tase tõusmas. Realist olles võib seda juhtuda ka tulevikus."

Rasmus Voolaid: Mart Poom oma emotsionaalsusest juhatuse koosolekul: "Kuna ma istun kahel toolil, siis ei saa sa oma iseloomu muuta. Ei ole vaja ümber nurga juttu rääkida. Ma ei hakka täpselt seda ütlema, mis ma seal ütlesin. Ma rääkisin seda, mida mina tunnen ja arvan. Kas see oli emotsionaalne või mitte, on teiste hinnata. Mina ütlesin lihtsalt oma arvamuse, miks on minu arust nii läinud ja miks meie otsus sünnis. Proovisin anda mingi adekvaatse hinnangu viimastele mängudele. Spordis või jalgpallis on nii, et võidab meeskond ja kaotab treener või treeneritetiim. Nagu Martin ütles, siis see Eesti ühiskonna surve oli nii suur, et taheti verd ja vastutajat. Ma arvan, et see ei ole häbiasi, et me võtame vastutuse ja astume kõrvale. Anname uutele inimestele võimaluse. Ma tahan, et ka mängijad peaks rohkem vastutuse võtma. Iga üks, kes tõmbab sinisärgi selga, et nad teaksid, et nad ei esinda ainult iseennast ja oma koduklubi, vaid ka Eesti riiki. Me saame kõik andeks anda, kui ei õnnestu. Me lahkume praegu sirge seljaga, kindlasti näete meid veel, aga me üritasime. Kui tahate, siis võite meid süüdistada, et me ei üritanud."

Saksamaast: "Minu seisukoht on asjade halb kokkulangevus. Kui head asjad langevad kokku, siis võime teha suuri tegusid, aga praegu ei langenud."

Rasmus Voolaid: Poom jätkab: "Ma ei ole nende pealkirjadega nõus, kus räägiti, et mängiti tahtejõuetult. Praegu on mängijate valik selline, et hüpe Eesti liigast on ülisuur. Vahest sa lihtsalt mõtled üle või põled läbi, ka ma ise olen seda teinud. Kogenenumana oskan ma neid väljakutseid juba nautida ja ootad seda võimalust. Ma ei taha seda põlvkonda maha teha, kuigi jah, käsil on ka põlvkondade vahetus. Võib-olla ma olin liiga karm, aga ma ei mõtle ainult mängust, vaid igas oma funktsioonis. Viiese kaitseliiniga oleme ka varem mänginud, aga Saksamaa mängus jäi mulje, et kõik jäid teistele lootma ja ei julgetud vastutust võtta. Nooremad mängijad peavad lihtsalt olema julgemad, tahtma kõvasti ja tegema kõvasti tööd, küll siis asi läheb paremaks.

Ma pean selle ära ütlema: noored mängijad ärge kindlasti uskuge, mida kirjutavad mõned enesekesksed ajakirjanikud nagu näiteks Priit Pullerits, kelle suurim saavutus on Tartu Maratoni läbimine, kus ta saab ka peksa endiselt jalgpallurilt nimega Piiroja. Lootus on alati ja noored mängijad pevad endasse uskuma."

Rasmus Voolaid: Reim: "See, kes süüdistab mängijaid mitte pingutamises, ma tahaks kutsuda ta siia ette ja küsida, mis alustel ta julgeb seda öelda. Ma olen nõus sellega, et Saksamaa mängus võis jääda mulje, et ei võideldud, aga kui sa ei jõua situatsiooni, siis sa ei jõuagi võidelda. Ma saan aru, et oleks tahtnud, et keegi oleks kellelegi sisse lennanud, aga see ei ole ka jalgpall. Viimased 20 minutit Põhja-Iirimaa vastu näitavad midagi muud, ka mängijate füüsilist taset."

"Mängijad peavad ka mänguväliselt endast maksimumi panema. Ka koduklubis võideldes, et seal põhis olla ja individuaalses töös ka, et oma puudujääke likvideerida. Meil on käia pikk tee."

Rasmus Voolaid: Kas olukorda vaadati liiga reaalselt ja Eesti vajaks paduoptimistist peatreenerit? Kivisild: "Ma ei taha, et Andres Sõber oleks järgmine peatreener. Ma pean temast väga lugu, aga ei taha teda peatreeneriks."

"Eesti koondisel on erineval ajal olnud erinevad väljakutsed ja seetõttu on vaja ka erinevat treeneritetiimi peatreeneri kõrvale. Kui tuua üks meie tiimi nõrkus välja, siis me oleme väga sarnased oma loomult. Meil on suurepärane koostöö ja need olid väga vinged kolm aastat, aga võib-olla uus treener toob midagi uut, mida meil ei olnud."

Rasmus Voolaid: Reim: "Kui ma nüüd tagantjärgi mõtlen, siis need kolm aastat ma ainult motiveerimisega tegelesingi omast arust. Kasutasime isegi igasuguseid motiveerimisvideosid, millest me lõpuks isegi loobusime, sest see ei toonud enam midagi uut."

"Kui see järgmine treener tuleb ja tegeleb ainult motiveerimisega, siis seal on teisi tahke ka. Ma ei ole naiivne, et ainult motiveerimise pealt me saame suuri tegusid teha, seda saame ikka kõik koos teha. Kui mängijad tuleks meile Premier League'ist ja Bundesligast, siis olen ma nõus, et motivaatorist piisab. Meie jaoks on ju tihti väljakutse see, et kuidas me Saksamaa käike kinni paneme, seal ainult motivatsioonist ei piisa. Seal on vaja tegeleda taktika ja liikumistepoolega."

Rasmus Voolaid: Kas Poom tahaks hakata peatreeneriks? "Mul ei ole PRO-litsentsi, mis on esimene kriteerium. See on väga austusväärne amet, aga mul ei ole praegusel hetkel selleks ambitsiooni. See on amet või eriala, mida olen lapsest saati pidanud. Seal on minu teadmised ja kirg kõige suurem. Saan olla kasulik nii Nõmme Unitedis kui Eesti Jalgpalli Liidus. Olen koos Andrus Lukjanoviga väravavahtide treenerite koolituse eest vastutaja. Olen alati nõus abistama ka noortekoondiseid. Praegu ütlen ma ei, aga ei välista seda kunagi tulevikus."

Rasmus Voolaid: Kes võiks olla Reimi arust järgmine peatreener? "Tarmo Rüütli. Tõsiselt."

Rasmus Voolaid: Poom: "Andres võib lisada, aga ma ütlen esimesena. Never say never. Kõige tähtsam on see, et uuel pealikul on vabad käed moodustamaks ise oma meeskond. Ma tean, et see on kõige tähtsam, et ta saaks oma valikutes olla vaba. On tähtis, et peatreener usaldaks oma abilisi ja oleks hea sisekeemia ja sarnased põhimõtted. Kui uus peatreener näeb mind oma treeneritetiimis ja loomulikult ma kaalun seda. Minule on see au asi, et olla kas mängija või treenerina Eesti koondise nimel võitlemas. Ei juhtu ka midagi, kui ta valib kellegi teise. Loomulikult on mul ambitsioon olla kunagi taas treeneritetiimis."

Oper: "Jälle võtab Mart sõnad suust. Muidugi on mul ambitsioon olla treener ja Eesti koondise esindamine on au asi. See on uue treeneri teha, keda ta tahab oma meeskonda."

Reim: "Noortekoondisega on Andres niikuinii seotud, ega ta koondiste juurest tagasi ei astunud."

Rasmus Voolaid: Reim 1000 päevast: "Palju, vähe või parasjagu. Ma julgen väita, et see on keskmine treeneri eluiga ühel ametipostil. Olgu see klubi või koondis. Zelinski või keegi ütles hästi, et kui treener lepingule alla kirjutab, siis ta kirjutab ka lahkumisavaldusele, ainult kuupäev jääb lahtiseks. See hetk tuleb alati järsku. Ma arvan, et piisavalt kaua, et tunda kõike - nii rõõmu kui kurbust nendest mängudest ja ametist. Ei oskagi öelda, tuhat päeva pole saanud Eesti koondise mänge vaadata istudes."

Rasmus Voolaid: Kõik! Pressikonverents on lõppenud.

Rasmus Voolaid: Aitäh kõigile kaasarääkijatele ja ilusat päeva jätku!