Islandlaste kullasoone sära ookeani taha ei ulatu (5)
Kuidas põhimõttelised erinevused riikliku noortesüsteemi juhtimises peegeldavad 330 000 elanikuga Islandi triumfi ning tuhat korda suurema rahvaarvuga USA ebaõnnestumist.
Islandil kasutatakse perekonnanimede asemel patro- ja matronüüme, mistõttu viidatakse inimestele, kasutades nende eesnime.
Tugev tuul ja kõigest neli soojakraadi ei rikkunud Laugardalsvölluri staadioni kohal kumanud ilutulestikku, nagu ei häirinud ilm ka 15 000 sinisesse riietatud pealtvaatajat, kes lasid koos oma mängijatega järjekordselt kõlada kogu maailmas kuulsust kogunud viikingite sõjahüüul. Island võitis kümnest valikmängust seitse, edestas grupis Horvaatiat, Ukrainat ja Türgit, pääses FIFA edetabeli 22. riigina MM-finaalturniirile ja ükski neist faktidest ei pane inimesi enam multifilmitegelastele omaselt rusikatega silmi hõõruma ning kiirelt pilgutama, justkui jääks see kõik usutavuse piiridest kaugele väljaspoole. Islandist saab järgmisel suvel väikseim riik, mis on kunagi MM-il mänginud ja see pole mõne kohaliku kirjaniku unistav muinasjutt.
Päev pärast seda, kui islandlased vallutasid järjekordselt kogu maailma spordimeedia, tegid seda ka ameeriklased, kuid täpselt vastupidisel põhjusel. Läbinisti hambutu mängu järel saadud 1:2 kaotus Põhja- ja Kesk-Ameerika tsooni peksupoisile Trinidadile ja Tobagole, kes oli eelmisest üheksast valikmängust kaotanud kaheksa, tähendas, et USA koondis jääb esmakordselt pärast 1986. aastat MM-finaalturniirilt eemale.
Koondise endine ründaja Taylor Twellman oli ESPN-i eetris täis püha viha. "Island on kõigest sama suur kui [Texase ja California osariikide linnad] Corpus Christi või Anaheim, aga nemad on ometi hakkama saanud," põrutas Twellman pärast USA kaotust. "Endise mängijana tean, et kõik meie pallurid näevad elu lõpuni õudusunenägusid, sest see on täielik läbikukkumine." Kuigi Alabama osariigis Mobile’is islandlastest vanematele sündinud Aron Johannsson pole juba 11 kuud USA koondisesse kuulunud, võib üsna kindel olla, et ka temal oli tol õhtul magama jäämisega raskusi.
Aroni vanemad tutvusid Mobile’is tudeerides ja nõnda reisis noor perekond tihti Islandi ja USA vahet, külastades sõpru ja Aroni Floridas elavat tädi. Ühel sellisel reisil 2005. aastal avanes toona 15-aastasel Aronil võimalus treenida Bradentonis asuvas maailmakuulsas IMG spordiakadeemias, mille sadu miljoneid dollareid väärt väljakutel on õpetussõnu jagatud nii Landon Donovanile, Neven Suboticile, Andre Agassile, Maria Šarapovale kui Michael Beasley'le ning ehk pani just esmamulje külluslikust programmist noormehe mõtlema võimalusest kunagi hiljem Islandi asemel USA-d esindada. Tulevikuväljavaateid silmas pidades oleks tol hetkel olnud raske talle midagi ette heita. Sellel soojal Florida suvepäeval laiusid Aroni ees kümned erkrohelised ja piinliku täpsusega pügatud muruplatsid, vaid kaks aastat varem oli KR Islandi meistritiitli võitnud ühel Reykjavíki lörtsisajusel kruusaväljakul.
***
"Islandi imest" hakati üle kogu maailma rääkima pärast seda, kui saareriik jõudis edukas 2014. aasta MM-valiksarjas play-off’i, kus jäädi napilt alla Horvaatiale. Puhtalt statistilises võtmes ongi Islandi edulugu raske muu sõnaga kirjeldada. Rahvaarvult on Euroopas neist väiksemad vaid kääbusriigid San Marino, Liechtenstein ja Andorra, kes pole suurturniiride aroomi kaugeltki nuusutada saanud, sama kehtib ka veidi rohkemate elanikega Malta ja Luksemburgi kohta.
Islandi rahvusmeeskonna peatreener Heimir Hallgrimsson, kes töötab jalgpallivälisel ajal hambaarstina, saab koondisekutseid saata vähem kui sajale professionaalsele mängijale. Ometi rõhutavad sealsed jalgpallitegelased, et niinimetatud ime pole midagi muud, kui aastatuhande vahetusel käiku lastud plaani veidi ootamatu, kuid sellegipoolest loogiliselt seletatav tulemus.
"Veel 1998. aastal treenisime me ratsutamisvõistluste jaoks ehitatud hallis," meenutas kõrgliigaklubi Breidabliki teenekas väravavaht Gunnleifur Gunnleifsson ESPN-ile vahetult enne möödunud suve EM-i. "Me mängisime seal korra või paar nädalas, kruusal, millesse olid segatud hobuste väljaheited." Ühel hetkel leidis Islandi jalgpalliliit KSI (kahtlemata Breidabliki pallurite, eriti väravavahtide, suureks rõõmuks), et nii pole enamik võimalik jätkata ning sisse on vaja viia kardinaalsed muutused
Ammutanud inspiratsiooni põhjapolaarjoone taha jääva Norra linna Bodö jalgpallihallist, lükati 2002. aastal kopad maasse ka Islandil ning järgnenud 15 aasta jooksul on KSI ehitanud 23 täismõõtmetes väli- ja seitse siseväljakut koos peaaegu 150 väiksemate mõõtmetega kunstmuruplatsiga (siia alla kuuluvad ka teistes Põhjamaades populaarsed jalgpallipuurid). Vaatamata Islandi halastamatule ilmastikule mängib nüüd mõnes sealses klubis jalgpalli kuus protsenti kogu saareriigi elanikkonnast.
KSI otsus väljakud rajada üle kogu Islandi on kaasa toonud väikelinnade edu – näiteks on 30 000 elanikuga Kópavoguris asuv Breidablik viimase kümne aasta jooksul Euroopa profiliigadesse müünud 20 mängijat, teiste hulgas ka Islandi suurima staari Gylfi Sigurdssoni. Sotsioloog Vidar Halldorsson peab saareriigi jalgpallurite edu võtmeks Islandi suletud ühiskonna eripära ning sellega kaasnevat ühtset mõtteviisi, kuid on selge, et ilma heade noortetreeneriteta poleks koondis kahele järjestikusele suurturniirile jõudnud.
Kui KSI määras riigi treenerite koolituskeskuse juhiks Sigurdur Eyjolfssoni, leidis ta eest kaose – mingit läbimõeldud plaani ega struktuuri ei eksisteerinud, väga erineva tasemega treenerid õpetasid lapsi enda äranägemise järgi ja seetõttu jäi paljude noorte areng kõige tähtsamas faasis toppama. Senine süsteem kriipsutati täielikult läbi ning Sigurdur alustas UEFA abiga tööd absoluutsest nullist. Esimese asjana kehtestati noortele üle kogu Islandi ühtsetel meetoditel põhinev treeningprogramm, mis võimaldas nende arengut senisest paremini suunata.
Uue aastatuhande alguses toimus Islandis treeneritele aastas kaks-kolm seminari, millest võttis osa 50-70 inimest, aga nüüd toimub igal aastal riigis üle 20 seminari vähemalt 700 osalejaga. KSI pikaajaliseks eesmärgiks oli kõigile saareriigi jalgpallitreeneritele tagada UEFA ametlik tunnistus ja nii ongi UEFA B litsents taskus 500 Islandi treeneril (näiteks Eestis veidi alla kahesajal) ning UEFA A litsents 200 juhendajal. Kogemusi on omandatud ning islandlaste edu saladusi rõõmuga jagatud paljudes teisteski Euroopa riikides.
Aron Johannsson on üks väheseid, kes on kursis nii Islandi kui USA süsteemi võlude ja valudega. Tema esimeseks võistkonnaks oli Fjölnir, kuhu ta naasis ka pärast edukat treeninglaagrit IMG akadeemias. Kuulus talendivabrik oli Aronist vaimustuses, kutsus ta koheselt tagasi ja nõnda mängis noormees USA-s terve 2007/08 hooaja. Seejärel sai ta mitmeid pakkumisi NCAA ülikoolidelt, kuid otsustas Islandit tabanud majanduskriisi järel siiski naasta kodusaarele ja profikarjääri jahtida Euroopas.
"Tal on suurepärane temperament ning IMG-i kreedoks ongi just raske töö," sõnas Tom Durkin, kes oli toona IMG-is Aroni juhendajaks. See, et Aroni kahe kõrva vahel olev ameeriklastele huvi pakkus, ei ole samas üllatav. "Islandi mängijate puhul jääb esimese asjana silma nende suhtumine," tõdes endine Norra koondislane ning hilisem treener Henning Berg aastaid tagasi kodumeediale. "Nad näevad trennis tohutult vaeva ja oskavad oma vaimse tugevuse tõttu pingega hästi toime tulla." Seetõttu ei tasu imestada, et paljud islandlased on kapteniteks olnud ka välisklubides.
***
Pärast USA katastroofilist kaotust Trinidadile kerkis suhtumine päevateemaks ka teisel pool Atlandi ookeani. 2002. ja 2006. aasta MM-il koondise kaptenipaela kandnud Claudio Reyna, kes nüüd töötab New York City FC spordidirektorina, on karjääri lõpetamise järel hoidunud meediakärast eemale ning tõsisematel teemadel võtnud sõna harva. Teisipäeval ei suutnud vaikida aga enam temagi.
"Meie suhtumine jalgpalli on lihtsalt vale," sõnas Reyna portaalile Goal. "Me oleme liiga ülbed, liiga vastikud ja meie pettumused on tingitud suhtumisest. Hispaanias on U-14 ja U-15 treenerid kümme korda tagasihoidlikumad kui U-14 ja U-15 treenerid Connecticutis, New Jerseys või New Yorgis, kus kõik arvavad, et nad on uued Pep Guardiolad või Patrick Vieirad. Viimase kümne aasta jooksul oleme investeerimise, laienemise, kasvamise ning jalgpalliakadeemiates toimuva ühisesse "pideva arengu" silti kandvasse patta pannud. Me küsime: "Kuidas me jalgpalli oma noortele õpetame? Kuidas me peaksime mängima?" Tõelisi muutusi aga ei toimu, sest meile meeldib lihtsalt rääkida."
USA noortesüsteemi põhimõttelise vea, mille poolest jäädakse Islandile pika puuga alla, tõi välja ka ESPN-i eetris marutanud Twellman: "Kui see läbikukkumine ei sunni USA jalgpalli alates alaliidust ja MLS-ist kuni meediaesindajate ning pay-to-play süsteemini üles ärkama, oleme me kõik hullud." Maksa-et-mängida on mõningate mööndustega USA-le ainuomane nähtus, millele panid alguse sealses noortesüsteemis Islandi struktuurireformiga samal ajal algatatud muudatused. Traditsiooniliselt maailma rikkamate, aga ka kallimate riikide hulka kuuluval Islandil on spordiklubid kohalike omavalitsustega kokkuleppele jõudnud ja nii ei maksa vanemad alaealiste laste trennide eest enam kui 600 eurot aastas. USA-s pole aga tavatuks, et vanemad peavad aasta jooksul välja käima 15 või isegi 20 korda suurema summa.
Sotsioloog Rick Eckstein kirjutas eelmisel nädalal, et aastas teenivad üle 100 000 dollari 25 protsenti USA perekondadest, ometi moodustavad nende lapsed kõikidest USA noormängijatest 35 protsenti. Neljandik perekondadest teenivad aastas vähem kui 25 000 dollarit, aga nende perede laste osakaal jalgpallis on vaid 13 protsenti. Vihmavarjuna USA noortekoondiseid hõlmava Development Academy palgal on üheksa skauti. Üheksa! 325 miljoni elanikuga riigis, millesse mahuks pindalalt kaks Euroopa liitu, otsivad talendikaid jalgpallureid üheksa täistööajaga ametnikku, ajutisi tööotsi võtavad vastu veel ligikaudu 90 inimest.
Loomulikult ei jätku neil kogu riigi läbikammimiseks aega ega vahendeid ning seetõttu keskendutakse nimekamate akadeemiate - nagu IMG Bradentonis - jälgimisele, mis ajab omakorda hinnad lakke ja lülitab suure osa lapsi koheselt konkurentsist, sest kallite programmidega mitte liitudes ei ole neil võimalik skautidele muljet avaldada. Lisaks koonduvad tippakadeemiatesse riigi parimad noortetreenerid, kes peavad tihti tegema tööd üsna keskpärase klassiga, sest varakamad perekonnad on nõus suuri summasid välja käima ka siis, kui lapse tase pole eriti kõrge.
Siiani pole USA-s kuni 12-aastaste laste jaoks kehtestatud mingeid ühiseid treeningnõudeid, samal ajal on ameerikalik võitjamentaliteet ning tulemustele orienteeritud spordikultuur noorte arengut veelgi pärssinud. Keskkoolides ning muudes noorteklubides juhendavad lapsi ka ise mänginud vanemad, kes teevad tänuväärt tööd vabatahtlikena, kuid siin esineb sama probleem, mis Islandil millenniumi alguses – erinevad nägemused, erinevad tasemed ja struktuuritus. Kõik see on viinud ebaühtlaste aastakäikudeni ja nõnda on vahemikus 1990-1994 sündinutest USA A-koondist esindanud vaid käputäis mängijaid.
Korvpallis, ameerika jalgpallis, pesapallis ning jäähokis lõhub USA endiselt raudhiiglasena jääd, ometi ei ole õiglane arvata, nagu poleks soccer nende kõrval oma kohta leidnud – viimasel kolmel aastal on alla 18-aastased noormehed USA-s jalgpalliga tegelenud rohkem ühegi teise spordialaga. Jalgpall on eriti suurlinnades ning eriti teise ja kolmanda põlvkonna latiinoimmigrantide hulgas väga populaarne, kuid erinevalt äärelinnalastest ei jätku neil jalgpalli juurde jäämiseks lihtsalt piisavalt raha. See on pidev nõiaring, mis maksab veebruaris toimuvatel alaliidu valimistel praegusele presidendile Sunil Gulatile tema töökoha.
***
Kui saabus aeg langetada keeruline ning edasist karjääri oluliselt mõjutav otsus, polnud Aron Johannsson endas isegi päris kindel. Island oli tema vanemate kodumaa, riik, kust sai alguse tema professionaalne karjäär, kuid seni polnud väikesel Islandil õnnestunud jalga suurturniiri ukse vahele saada. Võimaluste maal USA-s oli ta elanud vaid oma elu kolm esimest aastat ning ühel hooajal teismeeas, samas olid ameeriklased pääsenud viimasele kuuele MM-ile ja sealsed ahvatlused oluliselt suuremad. Aron võttis kõigepealt vastu Islandi kutse, jäi koondise kogunemisest vigastuse tõttu eemale ning kinnitas 2013. aasta sügisel, et otsustas siiski USA kasuks. "Olen õnnelik, et saan esindada niivõrd suurt riiki, mis võitleb tiitlite eest," teatas ründaja. "USA jõuab igal korral MM-ile ning ma loodan saada osaks koondisest, mis saavutab viimastel aastatel korda saadetust veelgi enam."
Maruvihased islandlased tembeldasid Aroni koheselt reeturiks ja otsusele vastas teravalt ka KSI: "Aron Johannsson on USA-s sündinud islandlane, kelle vanemad on samuti islandlased ning kes sai jalgpallihariduse KSI käe all. Tal ei ole USA jalgpallieluga mingit pistmist. KSI-le on selge, et Aroni võimalus sponsorlepingute ja toetuste näol raha teenida on USA koondislasena palju suurem, sest Islandi eest peab mängima vaid au nimel. Selles, et Aron keerab oma Islandi identiteedile selja, pole mingit loogikat."
Mõned aastad tagasi pidi Islandi transpordiministeerium peatama Reykjavíki eeslinna läbiva tee ehituse, sest kohalike elanike sõnul häiris see sealsete haldjate – huldufolki – rahu. Olukord lahenes, kui üks kohalik naine huldufólkiga kõnelusi pidas ning haldjad nõustusid oma pühapaigaks oleva rahnu ümberkolimisega. Folkloor on islandlaste elus jätkuvalt tähtsal kohal ja ehk ongi Loki poegade ja tütarde sajatused Aroni hilisemat karjääri tagasi hoidnud.
Aroni unistus MM-il mängimisest täitus, kui ta tuli Brasiilias Ghana vastu vahetusest väljakule, kuid viimati kandis ta USA särki kaks aastat tagasi septembris. Pärast otsust hakata esindama suurriigi koondist on teda tabanud mitmed rasked vigastused, kahel eelmisel hooajal käis ta Bremeni Werderi eest väljakul vaid 15 kohtumises ning on sellelgi hooajal saanud Bundesligas kirja vaid kolm minutit. Talle au andes on Aron rahvuskaaslasi siiski alati kannustanud ja nende hiljutise edu üle sotsiaalmeedia vahendusel vaid rõõmu tundnud. Ehk andestavad Islandi vaimud viimaks temalegi.
Justkui tavapärasele loogikale irooniliselt vastandudes on Islandi edu pandiks nende vähesus ja USA-d pärsib nende suurus. Kui Island saab ojast vett ammutada ämbriga ning vaadelda seda kullaterade otsinguil aeglaselt iga nurga alt, proovib USA kalliskive leida suurte aukudega sõelaga. Saareriigi nii mõneski mõttes klaustrofoobiat tekitavas ühiskonnas on iga jalgpalluri lugu treeneritele läbi ja lõhki teada, USA suurlinnade anonüümsus võib endas varjata põlvkonda defineerivat talenti, kes ei leia aga vigase struktuuri tõttu kunagi teed rahvuskoondisesse.
Õigus on mõlemal. Kõik Soccernet.ee välismaa suured lood tuginevad välismaistele kirjutistele - ei ole mõeldav, et saaksime oma reporteri ühe loo jaoks saata näiteks Islandile kohalike sisehallidega tutvuma - aga tegu ei ole ka tõlkelugudega, st konkreetselt selliseid lugusid ei ole välismaal ilmunud. Kasutatud on mitmeid, kui mitte kümneid erinevaid allikaid.
