Kairi Himanen – seitsmekordne Eesti meister, kuuekordne karika- ja superkarikavõitja, viiekordne Balti turniiri tšempion ning endine EVL Unitedi ja Pärnu Jalgpalliklubi mängija, kes jättis lõppenud aastaga hüvasti ka Saku Sportingu ja A-koondisega ning kuulutas karjääri lõppenuks.

• Lugu ilmus esmakordselt detsembrikuu Jalkas.

Ligi 300 kõrgliigamängu ja 81 koondiseheitlust annavad edasi vaid kübekese sellest, mida Himanen nende 21 aasta jooksul on Eesti jalgpallile pakkunud. Märksõnad PJK, arvukad (õhu)duellivõidud, põlvetraumad, sarivõitja, A-koondis, keskväli ja kaptenipael peaksid samuti hea teenäitaja olema, kui vaadata tagasi ajajärgule, mille alguspunkti pole mitmel Himaneni viimatisel tiimikaaslasel isegi võimalus mäletada. Ent tasapisi juurde tiksunud aastad pole põhjus, miks mullune naiste meistriliiga pensionär – nagu ta ise end nimetab! – otsustas teatepulga nooremale põlvkonnale edasi anda. Kaugel sellest.

Üsna pikk aeg, millele nüüd tagasi vaadata – 21 aastat. Hakkame siis otsast minema!
21 aastat, jah… Kuigi ma sain 32, on mul vahel tunne, et ma olen nagu tõeline pensionär! Sest ma olen nii palju hooaegu ja nii palju generatsioone kõrvalt näinud. Selliseid, kellest praegused noored tõenäoliselt kahjuks isegi ei teagi.

Kuigi jalgpall on toonud mu ellu nii palju imelisi emotsioone, siis paraku on sel teekonnal ka omajagu traumasid olnud. Selliseid suuri, mis on võtnud mult aastaid või hooajalõppe ära. Mäletangi oma teekonnast seda, et mul on alati olnud all or nothing (inglise k kõik või mitte midagi – toim.). Et kas ma mängin klubi või koondise eest põhikoosseisus või olengi audis. Sellist vahepealset akent, et ma ei oleks vormis või olen muul põhjusel varus, ma ei mäletagi.

Jah, neid traumasid oli rohkem, kui võibolla ühel mängijal peaks sel teekonnal olema, aga ma mõistan ka, et noor Kairi mängijana oligi täpselt selline, et traumad, võtke mind (naerab – toim.)! Mu mängustiil oli ikka päris robustne ja kui ma A-koondisesse läksin, siis äkki oli see Pille (Raadik – toim.), kes pani mulle hüüdnimeks Tank. Sest kõik, kes mu ümber olid, lihtsalt kukkusid!

Jah, eks sinna läks kindlasti mu koondisemängude statistika: kui mõelda, et ma kuulusin A-koondisesse juba 16aastasena, samas täitus mul alles tänavu aasta alguses 75 mängu.

Sa tundud selline inimene, kes võtab traumasid õppetundidena ja suudab ka sellistes asjades positiivset näha.
Sellega on nii ja naa. Ma tahangi väljapoole jätta sellist muljet ja üritan endaga jõuda lõpuks sellesse tasakaalu, et iga asi juhtub mingil põhjusel.

Ma olen mõelnud ka, et kui ma oleks kirjanik, siis ma kirjutaks oma jalgpalliteekonnast raamatu ja just sellise läbi-raskuste-tähtede-poole nurga alt: igal teekonnal on alati tagasilööke, mõnel rohkem, teisel vähem, lihtsalt küsimus on, kas sa loobud või võtad seda kui võimalust veel tugevamaks kasvada. Tunnen, et iga trauma on andnud mulle nii palju õpetusi – mida teha ja mida mitte teha. Eks mõni noor mängija on mõelnud küll, et mis see Kairi nii palju räägib ja õpetab (muheleb – toim.). Aga see tulebki mu enda kogemustest – mis on mind ennast neis olukordades aidanud ja toetanud.

Ja neid traumasid on olnud! Neli põlveoperatsiooni. Mul on hüppekas täiesti-täiesti katki olnud. Mul on olnud stressiluumurd, mille olemasolust ma kunagi isegi ei teadnud. Mul on peatraumasid olnud nii palju. See, et mul on kuskilt midagi katki või õmmeldud, oli justkui nii tavaline.

Seda kõike kokku oli kuidagi nii palju, aga praegu olen ma võtnud seda rahuga, et äkki see oligi minu teekond jalgpallurina – kogeda ka neid tahke ja õppida just selliste raskustega toime tulema.

Kas sa tunned, et traumad muutsid sind mängijana teinekord ettevaatlikumaks, või olid just selline, et kunagi ei tea, mis homne toob?
Ma arvan, et nad ei muutnud mind ettevaatlikumaks, aga targemaks küll. Ma ei mäleta kordagi, et ma tunneks väljakul hirmu või et ma nüüd ei pane oma jalga sinna või ma igaks juhuks ei tee seda. Tänaval kõndides võid ju ka komistada ja kukkuda…

Aga just tarkus on ajas tulnud ja seda käsikäes mängupildi muutusega. Enam ei ole väga seda, et keskväli muudkui taklab siia-sinna – võibolla praegune põlvkond ei mäleta Kairit üldse taklamas… Nii ongi tulnud see tunne, et mõni tackle ei tasu ennast ära. Ma kuidagi õppisin oma keha teistmoodi kasutama: et ma saaksin palli alati puhtamalt, panemata ohtu ei ennast ega vastast. Tihtilugu mingid traumad tulidki mu enda rumalusest.

Hakkasin selle jutu peale mõtlema jah, et praegu ma ei kujutaks ette sind kuskil number kuue peal igasse olukorda, tald ees, sisse minemas! Kas sa oledki peamiselt poolkaitsja olnud? Värskelt mäletame sind muidugi ka keskkaitses, aga olude sunnil.
Üldiselt jah. Tõsi, nagu lapsed ikka, ma olin pisikesena ka väravavaht. Mäletan nii hästi, kuidas Signy Aarna oli ühel pool saali väravas ja ma teisel pool (muigab – toim.). Aga suures mängus, juba noorteliigadest alates, kuna ma olen kergejõustiku taustaga, siis olen alati selline box to the box (inglise k kastist kastini – toim.) olnud.

Tõsi, jah, keskkaitsja positsioon ei ole mulle ka võõras. Esimesena tutvustas mulle seda Keith Boanas, ka Jarmo (Matikainen – toim.) pani mind ühel või teisel põhjusel sinna. Kusjuures klubi eest oli see küll vist esimene kord keskkaitses mängida. Aga jah, see on alati olnud ikka olude sunnil. Ehk iga kord, kui oli võimalus, pandi mind keskele tagasi. Ka ise naudin seal mängimist kõige rohkem.

Sa räägid, kuidas sa oled eri ajastutel mänginud ja erinevaid aegu näinud – kas sa ise tunned ka selle kaudu, et oled suur nimi?
Tegelikult mitte… Kindlasti ma teadvustan oma rolli Eesti jalgpallis ja ma arvan, et ma olen päris palju loonud ja väärtust andnud. Aga ma ei ole inimesena selline, kes paneks endale mingisuguse tiitli külge. Võibolla tuleneb see sellest, et ma olen ka mängupildi mõistes töö tegija, mitte väljapoole suure suuga rääkija.

Ka kaptenipael on minuga juba noortekoondisest saati kaasas käinud. Mäletan, et tabasin end ühel aastal mõtlemast, et huvitav, miks. Ma ei pane ennast kuidagi välja, et valige mind, ma tahan see liider olla. Aga treenerid on seda minus märganud – järelikult mingi vundament seal on.

Äkki on minus mingisugused sellised nähtamatud isikujooned, mis suunavad mind tööd tegema, aga eneseupitaja ma ei ole. Isegi vastupidi. Võibolla on see halb? Võibolla oleksin veel rohkem teinud ja saavutanud, kui ma oleksin isiksusena natuke jõulisem ennast esile tõstma. Samas mulle meeldib olla täpselt selline, nagu ma olen, ja teada, et ma olen Eesti jalgpallis nii kaua olnud ja nii palju ära teinud. Ma olen nii-nii tänulik sellele ajale.

Milline see aeg üldse oli, kui sinu lõpetamise uudis välja tuli? Millised emotsioonid tol hetkel läbi käisid?
Emotsioonid olid ülimalt siirad ja hoolivad, ka ülikurvad. Ma tegelikult panin ennast nii pikalt valmis, et seda üldse teatada. Sest ülilihtne on seda öelda enda sees, aga päriselt välja öelda… See on täpselt selline, et kuigi sa oled oma otsuses täiesti kindel ja nii tänulik sellele teekonnale, siis ikka nutad iga kord (muheleb – toim.).

Aga see kaja lähedastelt andis nii palju turvatunnet, et olen väga paljudele andnud ja väga palju väärtust loonud. Ka nüüd tagantjärele on tulnud sõnumeid, et täitsa lõpp, ma enne ei saanudki aru, et ongi kõik. Aga jah, väga palju kirjutati ja jagati mõtteid, täitsa-täitsa lastest kuni vanema põlvkonnani välja.

Kas keegi selline on ka kirjutanud, kellelt sa üldse mingisugust reaktsiooni ei ootaks?
Jaa, kindlasti.

Need sõnumid panid mind samas ka mõtlema, et me, eestlased, võiksime üksteist märgata jooksvalt varem ka. Me õnnitleme inimesi siis, kui nad midagi saavutavad või lõpetavad millegagi, aga kuhu jääb see vahepealne aeg? Me võtame tihtilugu üksteise panust nii iseenesestmõistetavalt ja ei märka selles vahepealses ajahetkes nii palju.
Samas kui me vaid annaks üksteisele rohkem tagasisidet ka vahetult, kui palju väärtust see looks?! Kasvõi lihtne „aitäh, et sa oled“. Usun, et kui inimesed saaksid selliseid sõnumeid ka vahepeal, siis see energia, mida mängijana edasi kanda, oleks veel-veel suurem.

Ma ei taha öelda, et vaid heade sõnade jagamine mind upitaks, aga see upitaks pisut kõiki, kui saad kindlustunnet, et oled tõesti väga oluline lüli ühes või teises tiimis või üldse Eesti jalgpallis. Peale neid sõnumeid oli küll hetkeks tunne, et pane või uuesti putsad jalga ning alusta uut ja kõige ägedamat hooaega (naerab – toim.).

Aga miks ikkagi nüüd see lõpp tuli? Kui kaua sa ise teadsid, et see nii võib minna?
Ma alustasin aastat selle suunaga, et huvitav, kas tuleb see aeg. Mitte kordagi sel põhjusel, et mulle ei meeldiks või ma tunnen, et midagi oleks valesti mu mängupildi, füüsilise vormi või tahtejõuga. Kehaliselt tunnen, et arvestades mu töödistsipliini, võiksin vabalt mõned aastad veel mängida.

Ka vanusepool ei hirmutanud mind kuidagi. Natuke taustaks ikka: kui ma hooaega 31aastaselt mängisin, siis olin liiga pensionär! Kuigi maailma mõistes olen ma väga heas vanuses, siis Eestis tuleb see üldine surve alateadvusest ikka, et appi, kas ma olen nüüd liiga vana?! Sul pole selles vanuses enam üldse kambajõmme (turtsatab naerma – toim.)! Eriti kui mu kõrval lõpetasid ära Berle (Brant – toim.), Kethy (Õunpuu – toim.) ja [Kristina] Bannikova, siis saingi aru, et täitsa lõpp, ma olen viimane. Selline psühholoogilise järjestuse tunne oli, et nüüd on ju minu kord. Aga see ei olnud kindlasti mu otsuse tõuge.

Pigem mõtlesingi, et vaatan, kuidas see aasta läheb. Olen viimased kümme aastat teinud endaga diili, et võtan aasta korraga, arvestades minu ajalugu igasuguste traumadega. Nii ka nüüd. Kui ma oleks saanud vigastada ja hooaeg oleks jäänud pooleli, siis ma poleks kindlasti lõpetanud, sest tahtsin lõpetada heas vormis ja edukalt. Ja kuna ma sain kogu aasta – kuni siis viimase mänguni (muigab – toim.) – kaasa teha, siis tundsingi, et võibolla ongi see aeg.

See viimane aasta oli emotsionaalselt päris keerukas just väljaspool mängu. Näha kõrvalt asju, mis teevad lihtsalt kurvaks: mängijaid muudkui pudeneb välja, juurde ei tule, kõik annavad endast parima, aga justkui midagi ei muutu. Meil on meistriliigas nii palju tiime, kelle jaoks on privileeg saada hooaja lõpus pingile kaks vahetusmängijat. Ka see andis selle tõuke, et usalda protsessi ja jäta see kõik noorema põlvkonna kanda. Mul on neisse väga suur usk!

Kui sa ise olid selle noorema põlvkonna esindaja, mängisid Pärnu JKs ja harjusid võitma – te olite tõesti edukad. Ent siis liikusid Saku Sportingusse, kellega meistritiitel jäigi unistuseks, samas saite tähistada ajaloolist karikavõitu. Kas sa tunned, et sa said Sakus piisava kätte?
Ma arvan, et me oleksime tiimina olnud võimelised millekski enamaks või vähemalt selleks, et hõbedat turvalisemalt hoida. Ma arvan tegelikult, et ei saa öelda „maksimum“. Või noh, see oli maksimum nendes tingimustes, nende inimestega. Aga mingeid asju teistmoodi tehes või võrdsemalt panustades oleksime saanud võibolla midagi kindlamat tehtud.

Aga see üleminek oli raske, jah. Ma ei salga, et emotsionaalselt oli raske järsku mitte võita, ja ka mängupildi poolest tulid edasiminekud vaevaliselt. Samas oli see üleminek mõnevõrra ikkagi sujuv, sest liikusime Sakku mõne teise pärnakaga koos ning tiim ja klubi võtsid meid kõiki väga hästi vastu. Olen tänulik ja hindan seda avatust ning oskust meid oma tiimi vastu võtta ja meiega arvestada – usun, et alguses oli see kõik neile ka harjumatu.

Esimene mälestus Sakust on muidugi värvikas! Mäletan, et meil oli Pärnus esiliigamäng, kus me, osa meistriliigamängijad, ka mängisime. Nad tulid meile staadionile ja mäletan, et nende soojenduse osa oli maadlus! Nad sõna otseses mõttes maadlesid omavahel! Vaatasime Anete Paulusega, et mis asi see veel on. Kellega me mängima hakkame?! (Naerab – toim.). Kust nad tulevad?! Miks nad nii teevad?! Mäng oli ka nii naljakas kuidagi. Mäletan nii hästi, kuidas üks mängija ütles väljakul, et mis te üldse kobisete, ise olete meistriliigamängijad – miks te siin mängite?! See oli nii naljakas! Nad jäid mulle kohe meelde vägeva karakteri ja julgusega.

Kui Pärnu läks laiali, siis oli vaja mõelda, mis edasi saab. Flora oli muidugi ahvatlev, kõige lihtsam ja loogilisem käik – mine sinna, kus on kuld ja saad Meistrite liigat mängida. Mõtlesin selle peale, sest Meistrite liiga oli alati olnud turniir, mida ma jumaldasin. Samas tundsin, et ma ei taha lihtsalt minna ja hakata seda punast õuna ladvatipust sööma. See kuidagi ei tundunud õige ja rääkisime teiste pärnakatega ka, et kui me juba laiali läheme, siis hakkame hoopis Eesti jalgpalli vundamenti laiendama.

Muidugi, tiim oli ju nii noor, ka mänguliselt ei olnud see päris see, millega olin harjunud. Ümberlülitumine võttis aega mitte ainult füüsiliselt, vaid tegelikult just mentaalselt. Teadvustada endale, et Kairi, jah, sina oled võitnud meistritiitleid, sa oled käinud Meistrite liigas, sa oled kogenud, aga nemad ei ole. Nad isegi ei tea, mis tunne see on, ja nad ei peagi teadma.

Mäletan nii hästi, et ma lihtsalt iga treeningu alguses ütlesin endale, et Kairi, sa pead olema mõistev. Kõik see, mida me praegu Sakuga saavutame, on tüdrukute jaoks esmakordne. Ja sa tähistad nendega sama suurelt, nagu see oleks sinu jaoks midagi esimest.

Ma muutusin Sakus palju teadlikumaks. Ja ma õppisin rohkem neid väikseid võite märkama: et võit pole ainult kolm punkti tabelis, võit on ka see, kui mängupilt hakkab paika loksuma või keegi saab pika palli andmise selgeks. Hakkasin selliseid asju palju rohkem märkama ja pidingi seda tegema, et uue tiimiga paremini kohaneda ja mitte ainult mõelda, et küll meil Pärnus oli nii ja küll meil Pärnus oli naa. Raske oli, aga samas kui endaga rahu teha ja uuele peatükile avatult vastu minna, siis lähebki kõik hästi ja saabki nautida ka neid kõige eredamaid momente.

Mis sa arvad, milline jalgpall sinust maha jääb? Mis seisus on Eesti (naiste)jalgpall?
(Mõtleb – toim.). Suunaga arengule. Me ei ole praegu oma aegade tipus, kaugel sellest. Aga me ei ole ka põhjas. Seda tunnet mul ei ole üldse, sest inimesed jalgpallimaailmas on nii töökad ja nii tublid ja ma arvan, et meil on päriselt mängijaid, kes on nii head.

Lihtsalt see individuaalne tööstruktuur peab mängijates säilima. Kui igaüks mõtleks, kuidas ta saaks olla oma parimas versioonis, parimas kehas, parima kiiruse, jõu ja tehnilise pagasiga, et oma tiimile parimat tuge pakkuda, siis oleksime alistamatud. Oluline on ka tiimitreeningutel rohkem „kohal olla“ – mitte käia lihtsalt trenni tegemas, aga teha seda kindla eesmärgiga.

Põldu ju tegelikult on, me ei ole täitsa kõrb – meil on täitsa vägevad lilled kasvamas! Peame olema üksteisega lihtsalt kannatlikumad ja mõistvamad.

Aga kas me oleme näiteks viimase kümne aastaga teinud läbi piisava arengu?
Kindlasti me oleme hästi suuri samme edasi teinud. Üks põhiline samm, mida ma nimetaksin, on oskus unistada suuremalt. Mäletan nii hästi, kui Keith Boanas tuli Eestisse ja ütles mulle, et Kairi, sa oled välismaal kindlasti tippmängija. See unistus kandis mind täielikult. Kuni esimese traumani, kui ma sain aru, et vigastatud mängija on mingi nurga alt mittekeegi.

See unistus kandis mind, aga mul ei olnud nii palju näiteid, kuidas mängijad ikkagi välismaale lähevad. Mul ei olnud selliseid eeskujusid, nagu praegu on. See näitab sellist üldist arengut, et eestlased julgevad minna välismaale.

Kindlasti sa võid ka Eestis seda kõike teha ja luua, lihtsalt siin pead olema mega karakteriga. Sa lähedki peale tööd lisaks klubitreeningule jõusaali, et seda mahtu kätte saada, nii nagu sa tead, et kuskil üle piiri ka tehakse.

Mida Eesti naistejalgpallile soovid? Mida sa loodad, et tulevik toob?
Kindlasti see julgus välismaale vaadata võiks alati olemas olla. Samas just Eesti jalgpallile mõeldes – mängijatel võiks olla ka piisavalt julgust olla parim siin ja praegu. Sa ei pea ootama, et kunagi lähen ja teen. See aeg ei pruugi kunagi tulla, sest me ei tea kunagi, mis saada võib. Aga kes keelab olla parim nüüd ja praegu?

Kui ma laiemalt Eesti jalgpallile mõtlen, siis mõistan täielikult, miks mängijad ei käi igal treeningul kohal – sest mõne jaoks on see vaid hobi. See on täiesti okei ja ma austan seda, sest me ei saa raha selle eest, aga sellise suhtumisega – valides trenni asemel sõbranna sünnipäeva – me kindlasti ei arene ja tervikuna tippu ei jõua.

Ma loodan, et meistriliigamängijad mõtlevad rohkem sellele, et edu saavutamiseks peab ohverdusi tooma. Tahaks sellist suhtumise muutumist näha. Meistriliiga võiks koosneda ikka mängijatest, kellest näiteks vähemalt 70% tahab tõesti oma taseme tipus olla – olgu see viies koht või esimene koht, aga et sa tead, et sa oled saavutanud oma maksimumi.

***

Mind kui jalgpallur Kairit poleks üldse, kui Tiit Kivisilda ja Gunnar Kuret poleks olnud. Nad korjasid mind üles pisikesest Tamme külast ja ma mäletan nii hästi, et kuna meil polnud peres autot, siis Tiit käis ja võttis mind peale kooli peale ja viis kas Tallinnasse või Raplasse või Kehtnasse trenni ja tõi alati turvaliselt tagasi. Nad kinkisid mulle mu esimesed putsad ja palli, et ma saaks küla vahel mängida.

Kui nad ei oleks seda kõike teinud ja mind, täiesti pisikest tüdrukut, niiviisi väärtustanud, siis kogu seda imelist teekonda poleks tõenäoliselt lihtsalt olnud. See on pannud mind mõtlema, kui palju neid pisikesi Kairisid kuskil külades võib olla. Ma tahaks nad kõik samamoodi üles korjata ning neid hoida ja väärtustada.

Näen, et vajame selliseid treenereid, nagu omal ajal olid Tiit ja Gunnar, kindlasti rohkem. Olen väga õnnelik ja uhke, et mind on treeninud mitu väga-väga head treenerit, kuid praegu olen ennekõike tänulik, et saan esile tuua enda esimesi treenereid, kes lõid mulle kui jalgpallur Kairile vundamendi.

CV
Kairi Himanen
Sündinud 11.11.1992
Klubikarjäär: EVL United (2006), Pärnu JK (2007–2019), Saku Sporting (2020–2024)
Naiste meistriliigas: 299 mängu, 99 väravat
Saavutused: seitsmekordne Eesti meister, kuuekordne Eesti karikavõitja, kuuekordne Eesti superkarikavõitja, viiekordne Balti turniiri võitja
Eesti koondises: 81/6 (2009–2024)