Nime poolest vabariik, tegelikult diktatuur, kuid jalgpallialaselt on Valgevenel eestlastele nii mõndagi õpetada. Oludest, tasemest ja tulevikust räägivad äsja seal debüüthooaja lõpetanud Andrei Sidorenkov ja Artur Kotenko.

Valgevenes kestev poliitiline kaos - Aleksandr Lukašenka on riiki valitsenud 1994. aastast saadik ja seda sugugi mitte demokraatilikus võtmes - ei ole jalgpalli arengut pärssinud. Vastupidi. Mitme nurga alt saab tuua paralleele Eestiga.

Orienteeruvalt 20 aastaga on katsetatud kümneid erinevaid variante, mindud üle talvehooajale ja naastud suvise süsteemi juurde, kuid tänaseks jõutud optimaalse lahenduseni. Märgilise tähtsusega on võõrmängijate piirang, mis 2013. aastal esmakordselt ka Eestis rakendati.

Küllaltki võrdsel tasemel on ka riikide koondised, kuigi sinisärkidel puudub Aleksandr Hlebi-masti maailmanimi ja ka juunikuises sõprusmängus tuli kodusel Lillekülal 0:2 alla vanduda. Vahe riivab silma klubitasandil: siinsetele jalgpallifännidele vaieldamatult tuntuim Valgevene esindus on Borissovi BATE, kes möödunud sügisel kodumurul ka hilisema Meistrite liiga võitja Müncheni Bayerni maha murdis.

"Tase on siin hea ja jalgpalli moodi," kiitis Artur Kotenko kohalikku, tosina meeskonnaga liigat. "On häid mängijaid, inimesed käivad vaatamas ja fännid elavad kaasa. Tunned, et mängid heal tasemel." 

Erinev kultuur, aga...

Pika karjääri jooksul ka Norras, Küprosel, Aserbaidžaanis ja Soomes väravat kaitsnud Kotenko hinnangul on tase kindlasti parem kui kahes viimasena mainitus. "Jalgpall Valgevenes on kindlasti parem kui Soomes ja Aserbaidžaanis. Väga keeruline on võrrelda Norra ja Küprosega, sest stiilid on nõnda erinevad."

"Norras on kindlasti parem infrastruktuur, aga Küprosel selle koha pealt ka Valgevene ees eelist ei ole. Ainuke pluss [Küprosel - I.L] on leegionäride piirangu puudumine - seetõttu on seal palju mängijaid Brasiiliast, Portugalist. Valgevenes on enamvähem oma kasvandikud. Kultuurid on erinevad, aga tase umbes sama," hindab 32-aastane Mogilevi Dnepri puurilukk noori kohalikke kõrgelt.

Varem pikki aastaid Taanis SönderjyskE, Viborgi ja Fredericia särki kandnud Andrei Sidorenkov ei tahtnud taset võrrelda, kuid märkis, et Skandinaavia algetega Taani ja idapoolsete sugemetega Valgevene jalgpallistiilid erinevad juba lähenemises.

"Taanis on rohkem füüsiline jalgpall, väga palju tehakse füüsilist trenni. Palju on jooksmist. Samas ei mäleta, kas seal isegi jõusaalis käisime, kõik trennid olid väga mängulised ja pallidega. Väga palju ka taktikat."

Keskendutakse noortele

Möödunud talvel Valgevene ühe suurima klubi FK Gomeliga liitunud Sidorenkov tegi küll igati soliidse hooaja ja treenergi soovis hoolealuse jätkamist, kuid klubi direktor otsustas 29-aastase eestlase siiski lepingupikenduseta jätta.

"Oli selline jutt treeneriga, et me pärast viimast mängu istume ja räägime, aga direktor tahtis oma noormängijate kaasamisele kontsentreeruda," kinnitas veerandsada kohtumist kaasa teinud kaitsja, et mängu tuli eelmainitud võõrleegionäride reegel. 

Eestis ei ole välismaalaste piirang veel sarnast olukorda tekitanud, kui omakasvandike loodetava kasvuga võivad sarnased küsimused õige pea olla aktuaalsed ka Eesti tippudele.

"Treener tahtis minu jätkamist, sellest olime rääkinud, aga... nad ei tahtnud üldse rohkem leegionäre sisse tuua. Ei tea, kas nad seda teevad ka või ei," kahtles Sidorenkov siiski veidi varem ka Aleksandr Dmitrijevi ja Andrei Stepanovi leivaisaks olnud Gomeli teguviisis.

"Seda lugesin ka pärast lehest, mulle otse ei öeldud, et nad tahavad oma mängijaid katsetada ja kasvatada."

Selget midagi ei ole

"Vaatan ikka välismaa poole, sajaprotsendilist ei ole praegu midagi, kõik on kuulujuttude tasandil. Ei midagi nii tõsist, millest rääkida võiks," tõdes puhkusel Sidorenkov, jättes potentsiaalselt kõik uksed avatuks. "Sõltub pakkumistest, kindlat mõtet - kas tahaks jätkata Valgevenes või mujal - hetkel ei ole. Võistkonna eesmärgid on ka olulised. Mul on tuttavad, kes töötavad agendina, nemad aitavad mind otsingutel."

Proosaline ei ole olukord ka Kotenkol, kelle leping Dnepriga saab läbi veebruaris. Erinevalt Sidorenkovist puuriluku jätkamist küll soovitakse, kuid mees ise on kahtleval seisukohal.

"Võtsin väikese pausi, puhkan. Äkki tekib huvi teistest klubidest Valgevenes - juttu oli, et on veel mõned variandid. Mõned klubid olevat huvitatud. Olen ooterežiimil ja loodan, et hiljemalt jaanuaris peaks kõik selgeks saama," selgitas lõppenud hooajal püsimajäämiseks üleminekumänge vajanud Dnepri palgaline.

"Muid variante [väljastpoolt Valgevene - I.L] vist väga ei tule. Mingi jutt oli Ukrainast, aga konkreetseks ei mindud. Agent vaid mainis, et tal võib olla võimalus Ukrainasse aidata. Muud ei ole kuulnud ka, hetkel olen mõelnud ainult Valgevene peale."

Ka Kotenko kasutab klubiotsingutel agentide abi. "Olen NESTA Sport Groupi klient, nad on mind varem aidanud, Jevgeni Novikov, Andrei Stepanov. Ka Valgevenes on partnerid, töötan veidi nendega koos, kuid agentuuriga on leping."

Jätkugu kahe peale 51 koondisemängu kirja saanud meeste karjäär Valgevenes või mujal, kümnetunnise teekonna kaugusel asub Eesti jalgpallile lähemat uurimist vääriv näide jalgpalli ülesehitamise teekonnast. Varem või hiljem kerkib ka Maarjamaal oma BATE.