Kristo Hussar sõlmis aasta alguses oma esimese välislepingu, kui siirdus Slovakkia kõrgliigaklubisse AS Trencin. Läbimurre on lasknud end veel aga oodata.

Veebruari keskel sai Kristo Hussarist kolmas eestlane AS Trencinis. Kui Dimitri Jepihhin oli Slovakkiasse kolinud aasta varem, siis Markus Poom samuti tänavu. Võrreldes Tallinna FC Floraski tiimikaaslaseks olnud poolkaitsjaga ei õnnestunud Hussaril end täielikult näidata, sest konkurentsis trügis ettepoole kohalik tulevikutegija Hugo Pavek.

Nii kogus Hussar enda nimele vaid kolm esindusmeeskonna mängu: kaks liigas ja ühe karikavõistlustel, samas kõik olid täismängud. Ülejäänud aja ootas ta pingilt oma võimalust või läks heal meelel hoopis duublisse appi.

"Ma arvan, et väga õpetlik poolaasta on olnud. Esimene välisklubi ja tegelikult saab rahul olla, et olen treenerile mingit muljet juba avaldanud. Mängida nii palju ei õnnestunud jah, kui oleks tahtnud. Aga trennid on kõvad, olen alati endast maksimumi andnud ja tunnen ennast enesekindlalt," on Hussar jäänud ikkagi positiivseks.

Põhjust klaasi pooleldi täis näha on, sest 21-aastane Pavek on oma karjääris astumas suuri samme. Äsja kutsuti ta esimest korda Slovakkia A-koondisesse ning sai kohe kirja ka põhikoosseisust debüüdi. See on kahtlemata jäänud silma teistelegi klubidele, kes võiksid olla Paveki soetamisest huvitatud. Hussar naeris, et ega temagi ole sellele diilile vastu.

Mis Paveki siis meie mehest paremaks teeb? "Ma arvan, et oleme mõlemad väga erinevad mängijad. Tema on ründavama stiiliga ja palliga väga-väga sinapeal. Tuleb väga keerulistest olukordadest välja - kas seal on ka õnne vahel - arvan küll. Aga otseloomulikult on ta väga hea ja osav mängija," kirjeldas ta. "Konkurents on muidugi hea ja teeb meid mõlemaid paremaks."

Oluline on mängida

Meeste jalgpalli JK Tabasalus sukeldunud Hussari jaoks on Trencin esimeseks välisklubiks, kellega on lepingut jäänud vähemalt aastake. Ta sõnas, et seni on kõik olnud nii, nagu ta eeldas. "Midagi üllatanud ei ole. Kõva töö käib seal iga päev. Trennid on raskemad kui siin, tempo on kiirem ja kvaliteet on kõigil kõrgem," kirjeldas ta põgusalt.

Trennis juurde saadud teadmisi käis ta võimalusel meelsasti rakendamas kolmandas liigas pallivas duubelvõistkonnas. Kokku pidas ta seal neli mängu ning lõi ka ühe värava. Kahe tiimi peale kogunes mänguminuteid pea 600.

"Minu jaoks ongi tähtis see, et ma saaks mängida. Kuna olukord oli selline, et esinduses neid minuteid ei tulnud, siis ei olnud minu jaoks küsimus mängida ka duubli eest mõni mäng või periood. Treenisin ikka esinduses, lihtsalt mängudel käisin duublis," selgitas ta, lisades, et mõne mängupäeva kattuvuse tõttu ei kuulunud ta siis mõnikord esinduse koosseisu.

"Ma ei võta seda kui karistust, et pean duublis olema. Mulle meeldib mängida ja kui see tuleb mõni hetk duublis, siis annan ka seal maksimumi. Eks seal oli mul ka oma roll: treener tahtis, et aitaksin noori ja tooks oma kogemusi neile ka. Sain olla abiks nii oma mängu kui juhendamisega."

Suhted peatreeneri Ricardo Moniziga pole Hussari sõnul kummaltki poolelt kuidagi imelikud. "Suhtleme - kas just palju - aga nädalas ikka korra üks ühele arutame asju natuke. Ta on selline hästi konkreetne treener: teab, mida tahab. Kui midagi ei meeldi, ta annab teada. kui meeldib, siis annab teada. Temaga saab väga hästi arutada, mida ta ootab ja mida võiks paremaks teha. Selles mõttes on kõik väga-väga okei," kinnitas Eesti koondise paremkaitsja.